Mustlased Lõunakeskuses

Eile olin Tartus ja tulin Lõunakeskuses ühest poest, et ostud autosse panna. Enne autot peatus üks auto ja mees rääkis, et on gruusiast, oli olnud mingil näitusel ja näitusekaupa ei ole kuhugi panna. Lennukisse ei võeta, et tema kingib selle 4€ eest mulle. Kohe hakkas näitama, köögi nõud 17 eset, kvaliteetne kaup, etiketi järgi Saksast. Ma ütlesin, et ei vaja, tema aga, et kingib, muidu peab lihtsalt ära viskama. Tegin auto pagaasniku luugi lahti, et oma ostu sinna panna. Tema tõstis siis kasti minu autosse, et kingib ja tõstis oma autost nugade-kahvlite kohvri ja teise komplekti ka nugade kahvlitega minu autosse...jutt edasi, kui saaksin 450€ kõige selle eest anda. Mina vastu, et ma ei vaja. Tema ikka, et kingib, muidu peab ära viskama. Mina siis küsisin, kust kohast ta Gruusiast on. Ütles linna nime. Mina küsisin, kus see asub. Küsisin kui kaugel Tbilisist. Tema, et sealsamas elabki. Tere tulemast tema poole. Mina ütlesin, et andku oma aadress ja nimi. Panin kirja ja siis küsisin telefoni numbri. Temal ei olevatki, kuna kogu aeg sõidab ringi ja isa elab seal, aga temal ei ole telefoni. Lõpuks jõudis jutt selleni, et kingib kauba aga kui saan siis andku ma 200€. Ja siis tuli pööre, ma küsisin, et näita oma passi. See olevat hotell Tartus. Ma küsisin, et näidaku autojuhi luba, see olevat ka hotellis. Auto olevat aga renditud. Ma võtsin siis filmikaamera välaja ja kohe oli asjal lõpp. Küsis ainult, kas ma siis tõesti ei taha neid asju.