Eesti ohvitseride okastee

Kommunistide hirmuvalitsuse päevilt

Salapärased komandeerimised. 300 ohvitseri areteerimine Petseris
21. juunil 1940. aastal, kui kommunistid ühes punaarmee osadega Stalini käsul kukutasid väevõimuga Eesti seadusliku valitsuse Tallinnas, tekkis võimu ülevõtmisel kommunistidel kohati eesti rahvusväeosadega tulevahetus. Sellepärast kommunistlike võimumeestele Ždanoviga eesotsas, ei meeldinud eesti rahvusväeosade viibimine Eesti tähtsamates keskustes. Kui algas maa ja rahva bolševiseerimine, saatsid kommunistid kõik eesti garnisonid neist keskustest minema maa tähtsuseta paikadesse. Kõik eesti rahvusdiviisid, rügemendid ja pataljonid nimetati venepäraselt polkadeks. Polkudesse asetati Venemaalt tulnud poliitilised komissarid ehk politrukid, kes hakkasid eesti ohvitseridele ja sõduritele kõigepealt õpetama Stalini konstitutsiooni ja muud kommunistlikku suri-muri. 1941. aasta kevadel maikuu lõpul viidi eesti väeosad enamikus Värska ja Lõuna laagritesse, kus neid hakati venelastega segama. Eesti väeosad olid saanud laagris olla vaevalt poolteist nädalat, kui korraga tuleb eesti kõrgematele ohvitseridele Moskvast Sõjakomissariaadist käskkiri Vorošilovi allkirjaga, Käskkirjas on mainitud, et kindral Kruus ja kindral Tomberg läkitatakse Moskva Tshertshinski kõrgemate juhtide akadeemiasse 10. juunist 1941. aastast alates. Kui kindral Kruus ja kindral Tomberg olid lahkunud, siis üks purjus vene politruk oli ohvitseride-kasiinos ütelnud: „Meil Venemaal on need läkitused ja komandeerimised teada! Neid me oleme juba näinud kakskümmend aastat! Nad lähevad küll sinna, kus käskkirjas on mainitud, kuid ühel heal päeval sõidab äkki NKVD auto ukse ette ja kindralid on sest päevast jäädavalt kadunud!"
Laagris tekkis ohvitseride ja sõdurite hulgas ärev meeleolu, kui oldi teada saadud, kuhu "akadeemiasse" olid kindralid Kruus ja Tomberg läinud. Vanemad ohvitserid jäid ootama uut käskkirja, mis ka tulemata ei jäänud. Uues käskkirjas, mis kandis samuti Vorošilovi allkirja nagu eelminegi, mainitakse, et kõik polgu- ja staabiülemad komandeeritakse Frunze akadeemiasse 12. juunist 1941. a. alates. Nüüd oli kõikidel selge, et punase Venemaa kommunistlikud juhid tahtsid ettekavatsetult eesti kõrgemaid ohvitsere Venemaale pettuse teel meelitada ning neid siis seal kõrvaldada.
Ohvitserid üritavad põgenemist, kuid raske on seda teostada, sest kõikjal valvavad neid täägistatud ja laetud püssidega punasõdurid.
Frunze ..akadeemiasse" saadetakse kolonelid Luukas, Häilme, Sauselg. Koht, Lõhmus ja teisi; majorid: Tamm, Tenno, Tuul, Kure ja rida teisi, üldse kokku üle kolmekümne viie kõrgema ohvitseri.
Nad saadetakse teele Valga kaudu, kust siirduvad Riiga. Riias antakse neile järsku sealse merejõudude NKVD ülema poolt puhkust üheks nädalaks. Niisuguse puhkuse üle on muidugi kõikide ohvitseridel heameel ja nad sõidavad tagasi kuid vaevalt on nad saanud oma jalad üle koduukse künnise tõsta, kui nad vangistatakse NKVD meeste poolt. Ära põgeneda läheb korda ainult kolonel Lõhmusel, kes on praegu Tartu Ringkonna Oma-kaitse juht ja major Kurel, kes on pataljoni ülemaks Tartus.
Kui kõrgemate ohvitseride vangistamisest Värska ja Lõuna laagrites teada saadi, siis ei olnud enam keegi kindel, et missugusel ettekäändel algavad uued vangistused.
Laagris keelati ohvitseridel ja sõduritel kolmekaupa koos käia.
Kes sellest keelust üle astub, karistatakse kõigi sõjaaegsete seaduste kohaselt. 13. juunil 1941. a, kaob laagrist salapäraselt kindral Jonson. Keegi ei saagi uurima hakata, sest sama päeva õhtul piiratakse mõlemad laagrid venelaste poolt ümber. Laagrist võib ainult lahkuda laagri komandandi loaga. Komandant aga luba ei andnud eesti sõjaväelastele. Venelased võisid küll käia nii, nagu nad ise tahtsid. Sellepeale vaatamata, et venelasest laagrikomandandilt luba ei saadud, käidi väljas salaja. 14. juunil 1941. aastal kell 1/2 10 õhtul, kui juba osa mehi magas ning mõned olid saunas ja mujal, antakse äkki laagriülemalt käsk, et osa ohvitsere läheb „taktikalistele õpnustele". Saunas olijatele tuuakse käsk sinna. Kui kapten Lango küsib, et miks nii kiiresti peab minema, siis vastab talle käsutooja punasõdur: „Ma ei tea, kuid ühe minuti pärast peate kohal olema ning kaasa võtma lahingurakmed, käteräti ning seebi!"
Osa ohvitsere jäigi arvamusele, et neid tõeliselt viiakse „taktikalistele õppustele". Kuid valdavam osa ei uskunud seda, sest oli juba üldiselt teada, missuguste nõksudega, et teiste seas mitte ärevust tekitada, vahistati ohvitsere, et Venemaale küüditada. Kolmsada ohvitseri koondub komandandi baraki ette. Neid rivistab kolonel Grabi ülevaatuseks venelastele; kui see tehtud, astub Ise ka rivvi. Kivistatud eesti ohvitseride juurde tuuakse umbes sada viiskümmend vene ohvitseri, kes asuvad eesti ohvitseride hulka.
Laagri komandant ja politruk seletavad ka omalt poolt, et õppused kestavad kolm päeva kuskil Irboska sektoris. Seejärel astuvad ohvitserid halva almusega raskete südarnetega neid ootavatesse autobustesse. Autojuhid, kes neid viisid, seletasid hiljem, et kõik eesti ohvitserid viidi Petseri endisesse kaitseliidumajja ning areteeriti. Venelased olid seks kaasa viidud, et eesti ohvitsere saata. 15. juunil 1941 kutsub laagri komandant kõik ülejäänud eesti ohvitserid enda juurde ning ütleb: „Tehke oma tööd rahulikult edasi, sest teil ei ole midagi karta! Kõik, kes eile õhtul areteeriti. olid kontrrevolutsionäärld!" Nagu hilisemad uurimused näitasid, oli Petserls kaks päeva sõjatribunal töötanud. Kuid kas need ohvitserid surma mõisteti või ära küüditati, selle kohta puuduvad igasugused andmed. Petseri kloostri vangimajas leiti hiljem kolonelide Grabl, Ahmani, Randi, Orgi, Hellati, ja majorite Raudsepa, Nurmbergi. Jänese, Polishtuski, kaptenite Puusepa, Saare, Lango, Tormi, Luigi, Normeti, Tamme, Grahvi, Koerni, Uudelti, Paalandi, ning leitnantide Kaljulaidi, Ennepere, Kaho, Lipingi, Rästi ja Kübara dokumente ning kirju. Petseri kaitseliidumajast, kus neid vangistati, leiti kindral Kauleri, kolonelide Lango, Remmeli, Randi ja major Dhöringi dokumente ja maharebitud auastme tunnuseid. Nagu punaste poolt mahajäetud dokumentidest näha, tahtsid Moskva võimumehed kõiki eesti ohvitsere Venemaale küüditada. Võimumeeste plaane segas ainult Suur-Saksamaa poolt alustatud rünnak Nõukogude Venele 23. juunil möödunud aastal.
23. juunil 1941. a. antakse kõikidele • eesti väeosadele käsk Venemaale minekuks.
Polgu poliitiline komissar Monohin loeb Moskva võimumeeste üleskutset eesti ohvitseridele ette, kus seisab, et iga väiksemat eksimist karistatakse surmanuhtlusega. Umkavitsi (Unkovitsa, Unkavitsa - 10 km Petserist Irboska poole teest paremat kätt) külas, piirist viieteistkümne kilomeetri kaugusel, mõrvab Monohin kommunistliku eesti ohvitseri Kasari pealekäimisel kapten Eduard Sterni. Monohini ettekanne, mida hiljem kätte saadi, motiveerib kapten Eduard Sterni mõrvamist järgmiselt: .Lasksin kapten Eduard Sterni sellepärast maha, et leitnant Kasari pidas teda Saksa salakuulajaks. Peale selle rikkus kapten Stern korduvalt distsipliini!" Mõrvamise juures olid eestlased Kroon ja Kasari ning venelane Burakov. H. M—--el
http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=postimeesew19420109.2.24#