J.Kendra enda mälestused Vabadussõjast

Julius Kendra (VR II/3), sündinud 1894 Võrumaal, kirjeldatavate sündmuste ajal sõjaväeametnik ning soomusauto "Wibuane" ülem. Mälestused pärit 1936. aastast. Allikas: ERA 2124-3-383

Soomusauto "Wibuanega" Vabadussõjas.

3. jal. polgust nõuti tehnilise väe ohvitsere. Teenisin tol ajal rivis. Olin ilmasõja ajal õhulaevastiku garaaži ülemaks ja omasin ainukesena tehnilise hariduse. Nii nõutigi mind Tallinna, kus ilmusin kindral Põdderile (sisekaitse ülem). Kindral Põdderilt kuulsin, et ehitatakse soomusautosid. Oma otsekoheste ametikohuste täitmise kõrval käisin iga päev ehitustöid jälgimas. Kui soomusautod "Toonela" ja "Kalewipoeg" (tol ajal küll nimedeta) valmisid, siis sõitsime nendega koos kapten Kartusega Valka. Soomusauto, mis hiljem "Wibuane" nime kandis, valmis 5-6 päeva hiljem ja toodi sama aja võrra hiljem Valka.

4. aprillil kandsime kapten Irvele ette kohalejõudmisest. Peale masinate mahalaadimist tegime proovisõidu Luke platsile (praegu Läti Valk) ja teisel pool Luke platsi metsas proovisime relvu. Masinate korrasolekust teatasime kapten Irvele. Irv sealsamas suusõnalt käskis asuda soomusüksuse formeerimisele, kusjuures mehi vastava seaduse alusel võisime nõuda igast väeosast.

Kolonne formeerimise ajal käisime iga päev Berse kõrtsi ja Sauleki ümbruses valvel. Hommiku kella kahe ümber sõitsime harilikult välja ja õhtu tulime tagasi. Lahinguid tol ajal ei olnud ja soomusauto väljasõit oli mõeldud rohkem moraalse toetusena jalaväele.

17. aprillil ilmus kolonnesse rootslane Lundborg ühes mitme omamaalasega ja soovis soomusauto peal teenima hakata. Kapten Irv lubas seda. Auto valikul meeldis rootslastele millegipärast "Kalewipoeg" (nähtavasti olid nemad teadlikud Kalevipoja loost). Sõitsin varem "Kalewipoja" ülemana ja ei tahtnud hästi loovutada oma autot rootslastele. Autojuht Viidiku nõuandel valisin lõpuks "Wibuane", kui parema mootoriga masina.

22. või 23. aprillil (kindlasti Kevadpüha viimasel pühal) sõitsime "Toonela" ja "Wibuanega" Võrru, mis oli enamlaste kätte langemise ohus. Mahalaadimisel juhtus äpardus: soomusauto kukkus mahalaadimisel lagunenud laadimisplatvormilt maha, kust ta elanike abiga üles tõsteti. Palju rahvast olid mahalaadimisel abiks, sest kõik kartsid enamlasi. Sealt kandi mehena trööstisin ja julgustasin mõndagi tuttavat.

Käsku ja ülesannet saamata sõitsime Kubja veski peale "Toonela" ja "Wibuanega". Veski kohale jõudes avati vasakult poolt järve-äärsetest suvemajadest kuulipildujatuli, mis kohe vaikis. Sõitsime tasa kiviteed mööda edasi ja tulistasime ainult vastase kuulipildujatule hääle suunas. Enne Laane talu (Käätsu kõrtsi) on sirge teeosa. Sellele välja jõudes avati vaenlase poolt 6" patarei tuli, millest esimene mürsk lõhkes auto taga. Jätsime masinad seisma selleks, et jälgida kust lasti. Jõudsime otsusele, et vastane lasi Rõuge mägede otsast, kust meie asukohale oli väga hea vaatlus. Lasksid 2 suurtükki. Et tuli tabavaks hakkas muutuma ja et meil tagurpidi sõitmine oleks hädaohtlikum olnud, siis litsusime edasi, mis masinad võtsid. Laane teeristilt pöördusime paremale ja Kusma küla kohal jõudsime mäe varju, kuhu ei ulatunud vastase vaatlus. Paar tundi tuli meil seal seista, sest vastane kogu aja tulistas vaatluseta Kusmast põhjapool olevasse metsa (kaart 1:42 000 - leht 76). Seismise ajal tõstsime kuulipilduja autolt mäeveerule ja avasime tule Kusma küla pihta, kus olime märganud vastase liikumist. Peale püssitulega vastuhakkamist jooksid külasolijad laiali. Meie kuulipilduja tuli andis vastase patarei vaatlusele meie asukohast märku ja kohe hakati ümbrusolevat metsa tulistama. Üks mürsk langes meie kohal mäeveerul olevasse majja õnneks häda sünnitamata elanikkudele. Ainult üks majas elanud vanamees võttis kaika ja hakkas äsja kohale ilmunud Tallinna kaitsepataljoni rühma mehi taga ajama, selle pärast, et meie sealolek oli patarei tule tema maja pihta toonud.

Sõitsime edasi. Lomka kõrtsi (kõrg. 49,6 edela poole - üle jõe) juures peatasime masinad kahe maja vahel. Edasisõidu teed ja ümbrust pikksilmaga jälgides nägin Hansu talu suunas kaskede vahel moondatud kuulipildujate pesi. Tõmbasime auto majade vahelt nii palju välja, et võisime tulistada ja avasime nimetatud kohta kahuritule. Vaenlane jooksis laiali. Otsustasime "Wibuanega" edasi sõita, kuna "Toonela" jäi maha. Sõitsin siis "Wibuanega" üle Kaku veski (mis Uue-Nursi mõisast 1,5 klm kirdes tee järsu käänaku rajoonis) U.-Nursi peale.

Lomkalt Nursi poole sõites on lagendik, mis nähtav Rõuge mägedele. Sellest lagendikust üle sõitmisel päästis ainult tolmupilv meid vastase tabava tule käest. U.-Nursi mõisas oli vaenlase eelosasid, kes vastupanuta jalga lasid. U.-Nursi vallamaja juures peatusime künka otsas, sest polnud kuulda kihku ega kahku. Järveotsa suunas vaadates nägin umbes paari roodu hiinlasi, kes järve rajoonis kaevikuid kaevasid. Et auto tuld ei avand, siis ei pööranud hiinlastest keegi peale ühe meile tähelepanu. See üks istus hiinlasele omasesse kükkasendisse ja avas tule. Kui kuulid hakkasid auto ligiduses mööda vihisema, siis avasime karupüssist tule, mis sundis hiinlasi patse sirgu jooksma. Et sidet polnud, siis otsustasime Võrru tagasi pöörduda. Teel liitusime "Toonelaga", kes vahepeal oli natuke tagasi sõitnud ja ühiselt jõudsime Võrru - lõunale. Võrus ei saanud meie kaua olla. Kohalikud elanikud tõid teateid, et punased on Vana-Kasaritsa sihis välja jõudnud Ruusaauguni. Käsku ootamata sõitsime mõlema autoga U.-Kasaritsa suunas. Valg- ja Pappjärve (poolel teel Võru jaamast U.-Kasaritsa mõisa) järvede vahele jõudes avati meie peale kahest kuulipildujast tuli, Puiga ja Ivani koolimaja vaheliselt kõrgustikult. Meie liikusime selle peale vaatamata U.-Kasaritsa mõisani. Et ilm pimenes, siis ei saanud meie edasi tegutseda, vaid sõitsime kell 24 Võrru. Tulede puudusel pidime autojuhile teed näitama sel teel, et mina kõndisin auto ees koos teise mehega ja hoidsime taskurätikud endi vahel.

24. aprillil (?) sõitsime hommikul kell 2.30 uuesti üle Kubja Käätsu kõrtsini. Jälle saime suurtükituld, nagu eelmisel päeval. Edasi sõitsime üle U.-Nursi - Sänna ja Nursi vahel oleva metsa põhjaserva ette. Seal tihnikus ja ahervarte vahel oli vaenlane ennast tugevasti kindlustanud ja nähtavasti oli neil seal eelpositsioon. Ootamatult sattus "Wibuane" 3 kuulipildujapesa peale ja avas tule. Kuulipildujate pesad said purustatud ja 27 vaenlase laipa jäi maha. "Toonela" seisis sel ajal vallamaja juures. Kui lahing oli vaikinud, siis ilmus leitnant Mitt Tallinna kaitsepataljoni meestega. Peatusime. Meile jõudis järgi autoga Irv ja Hinnom. Irv rääkis, et vaenlane püüab Antsla ümbruses raudteed lõhkuda ja küsis, kas autod julgevad sõita edasi. "Toonela" meeskond ütles sõidust ära sellepärast, et nende auto koonus ei olla korras. Minu autojuht ütles Irvele, et "Wibuane" on sõidukorras. Irv küsis minult, kas meie riskime sõita, mille peale jaatasin. Kapten Irv tegi seal meie "Wibuanest" ja selle meeskonnast pildi. Nii oli siis otsustatud, et "Toonela" jääb maha ja "Wibuane" sõidab edasi Sänna suunas. Enne Sänna mõisat lagendikul oli roodu ümber punaseid kadette ahelikus, kes hakkasid auto kallale tikkuma. Kahuri- ja kuulipildujatulega said nad eemale pekstud. Sõitsime Sänna mõisa sisse. Elanikud rääkisid, et mõisas olnud punaste ratsanikud, kes Tsooru peale kihutanud (seda nägime meiegi). Sänna veski juures oli 7 surnut. Sännast liikusime edasi Mõniste poole ja umbes 1,5 km oli mäekalda järskuse juures ja metsa vahel ette tehtud kivitõke. Kivitõket vastane tulega ei kaitsnud ja selle tõttu selle kõrvaldamine läks kiiresti. Sõitsime edasi V.-Roosa mõisa; et vastast ees ei olnud, siis pöördusime tagasi teelahkmele, mis viib Mõniste peale (Tigatare rajoonis). Sõitsime Mõniste peale. Ees kihutasid raudtee suunas paarkümmend ratsanikku. Kui auto läks orust läbi ja esimese käigu peal tegi suurt müra, siis selle peale jooksnud vaenlane külast välja (kohaliku elaniku teadetel). Kui Varstu jõudsime, pimenes juba. Küla taga oli vastane kaevanud 2 suurt kraavi, millised täitsime sealt samast leiduvate puuhalgudega. Kraavi täitmise tööd püüdis vastane tulega takistada, mis temal ei õnnestunud. Edasisõitmisel märkasime, et ahelikud valgusid teest eemale. Enne Ritsiku kirikut olid suured puud teele lastud. Puude kõrvaldamisele asunuid võeti tule alla. Et pimeduse tõttu midagi näha ei olnud, siis lasksime huupi. Tule eest autosse varjule tulnud läksid jällegi välja puid kõrvaldama. Jälle tulistas vastane ja siis selgus, et tema kuulipilduja asus kiriku tornis, kust lasi muidugi ka umbes ja selle tõttu pääsesid meie mehed terve nahaga. Lasime 3 pauku karupüssist torni ja siis vaikis vastase kuulipilduja. Oli näha ainult, kuidas kahuri mürsud tuldpildudes lõheksid torni luukide all. Pärast tee puhastamist liikusime Mõniste suunas. Enne Mõnistet nägin jälle kogusid, kes meie peale tuld ei avanud. Et meil sidet polnud, siis ei teadnud meie omade asetust ja ei julenud selle tõttu ka eelolijaid tulistada. Lehvitasin juurde kutsumiseks taskurätti. Et kogud selle peale eemaldusid, siis avasime kuulipildujatule. Jõudsime Mõniste mõisa. Et ilm oli täiesti pimedaks läinud, siis ei saanud meie edasi ega tagasi sõita, vaid jäime Mõniste mõisa ööseks. Osa mehi magas, osa pidas valvet. Hommiku valgenedes nägime päris idüllilist rahuaegset maaelu pilti. Elanikud talitasid harilikus korras omi igapäevaseid toiminguid. Organiseerimise kohvi keetmist. Järsku hakkasid 3" mürsud lendama lõunapoolt Hopa suunast. Meid see ei hirmutanud, sest auto seisis lossi põhjakülje varjus. Ootamatult hakkas põhja poolt tuld andma 6" soome patarei (nagu hiljem selgus) ja selle tuli ähvardas meile juba liiga teha. Soome patarei tule eest pääsemiseks polnud esiotsa muud abinõud, kui et lasin auto alaliselt mõisaesisel ringteel liikuda. Seal nägin, kuis üks tööline sai tallide ees kahurimürsuläbi silmapilkselt surma ja temast jäi järgi ainult üks jalg. Et asi kibedaks läks, siis sõitsime üle Saru mõisa edasi Alakülasse. Seal tulistati meid vasakult, üle jõe vallamaja ja koolimaja juurest, kus olid punased sees. Teest lõunapool olevad majad ja mets ei võimaldanud viimati nimetatud maju auto pealt tule alla võtta. Võtsime "Maximi" kaasa ja läksime kolmekesi jõe äärde põõsastesse. Sealt avasime tule, mis sundis vastast tagasi tõmbuma. Alakülas peatusime tükk aega ja alles siis sõitsime Hargla kiriku poole. Kui jõudsime üle kitsarööpalise raudtee Kalliküla rajooni, siis avati metsast kuulipildujatuli. Harglast läbi paar klm enne Taheva jaama läks auto pooltelg katki. Üldse kedagi meie ei näinud - omi ega vaenlase mehi. Tahtsin küladest inimesi ja hobuseid, et autot Tahevasse viia. Kuid see minul ei õnnestunud. Saime teada, et tahevas on Sarapuu Võru kaitsepataljon. Sarapuu organiseeris inimeste ja hobuste jõul auto äravedamist. Tahevas panime auto sussi peale ja sõitsime sealt Valka.

27. või 28. jõudsime Valka, kus auto pidi minema remonti. Kuid Valk oli hädaohus. Juba evakueeriti. Sealsamas platvormil panime uue kolonnest toodud pooltelje alla ja sõitsin koos "Kalewipojaga" (leitnant Lindemanni juhat.) Luke mõisa. "Kalewipoeg" sõitis Härgmäe ja mina "Wibuanega" Berse kõrtsi suunas. Berse kõrtsi juures saime soomusrongi diviisi staabist käsu uusi korraldusi ootama jääda. Berse rajoonis olid ainult väiksed laskmised ja meie ligiduses töötasid soomusrongi dessandid. Lõpuks tuligi korraldus tagasisõiduks. Luke mõisa kohal kohtasime jälle "Kalewipojaga". Peale 1,5 tunnilist ootamist otsustasime koos uuesti Berse rajooni sõita, kus öösi tungiti kõvasti edasi Egleni. Kui vaenlane oli löödud üle Koiva jõe, siis vaibus tegevus. Siin tegutsesid 3. polgu osad (8. rood - major Uder ja 5. rood - kapten Berg). Sel ööl peale hakanud tegevusettus kestis pikemat aega. Ainult üksikud vaenlase õrritamised võeti ette ja neist peaosa edendasid soomusautod, millised käisid alaliselt sinna valvele. Harilikult sõideti siis Eglest paar klm edasi, pöörduti üle Koiva jõe ja tungiti taludele, kus vastane sees oli, karupüssist tulistades kallale. (Vaata SD 160-37.)

Pihkva vallutamine. 21. mai paiku sõitsime "Wibuane" ja "Toonelaga" (Lindemanni juhat.) Petseri jaama. Sinna jõudsime hommikul päikesetõusul. Kohe sõitsime edasi Jandovina talusse, mis asub Irboska maanteel 5 klm Petserist. Pidime s/rongi divüli käsul seal peatuma ja ootama pealetungikorraldust. Ka Kuperjanovi partisanid olid toodud sinna ja asusid talu ümbruses olevates külades. Ootasime seal terve päeva. Pealetungi signaaliks oli määratud 3 kahuripauku "Kapten Irwe" "Rasputinilt". Paukude järgi pidime liikuma V.-Irboska suunas ja et meid Ritti ületulekust oli informeeritud, siis ei pidanud kohe vastutulijatele tuld avatama. Ööse kella 2 paiku kõmasidki 3 pauku ja algas liikumine, kus soomusautod liikusid ees ja partisanid mõlemal tiival. Olime liikunud edasi Jandovinast paari klm ümber, kui tuli vastu Ritt oma meestega. Neid oli õige vähe ja nad saadeti Petseri poole. Kui edasi liikudes jõudsime Uudse (Unkovitsa) järve orgu, siis avati järvetaguselt kõrgendikkudelt meie pihta kuulipildujate tuli. Seal oli punaste kindlustatud positsioon. Tungisime ägedalt peale, kuigi mäkke minek oli vaevaline. Meie ägeda tule all vaikis vaenlane ja tõmbus varju nii, et mõned autode meeskonnast said maha hüpata selleks, et lähedusest kättejuhtuvaid puuoksi ja muud risu autorataste alla pilduda. Nii jõudsime kuidagi mäele. Punased taandusid paaniliselt. Et juba tublisti valgenes, siis oli selgesti näha Kosselka küla nurmedel põgenevaid punaseid, kellede pihta anti kuulipildujatest ja suurtükkidest tuld. Edasi sõites kaotasime sideme vaenlasega ja ka partisanidega, sest viimased ei suutnud kiiruse poolest meiega sammu pidada. Umbes 4 klm siinpool Irboskat olevale mäekünkale jõudes, nägime vastase kahurit vastaskünkal teel. Meid nähes avas ta otsesihtimisega tule, mis polnud tabav. Üks "Wibuane" meeskonnast, olles kindel auto hävingus, jooksis nurmele ja sai seal haavata. Auto jäi peatuma ja andis mõne paugu karupüssist ja tulistas esiluugist "Madsenist" (Maksimidest lasta ei saanud), mille peale üks patarei hobune sai surma. Patarei tõmbus teelt vasakule orgu ja kadus meie silmist. Teel leidsime mahajäetud voori nelja koormatäie hobuseriistadega. Kõik tee kõrval põllul olevad telefoniliinid lõikasime läbi, et katkestada eesliinide ühendust V.-Irboska aleviga. V.-Irboska alevisse jõudsime hommiku kell 4. Seal kõik magasid ja ei teadnud nähtavasti midagi paha aimata. Seltsimaja vastas oleval majal nägime punast siidilippu. Peatusime. Üks punakaartlane tuli aluspesu väel majast välja ja meid märkamata läks nurga taha. Küll vaesekese ehmatus oli suur, esimesed sõnad ropud ja elupäästmise palve südantlõhestav. Ellujätta lubamine rahustas teda kohe. Saime teada, et majas asub brigaadi staap. Läksin ühes Otto Kirsiga, minul paljastatud relv ja Kirsil "Madsen", majja vaatama, mis seal näha-kuulda. Ees piklikus toas narimoodi laua ääres tukkus telefonist, kui telefon üürgas metsikult. Võtsin toru, et kuulata. Kuulsin, kuidas keegi ärritatult nõudis Pihkva - Prodolnaja Nr 5. Viimaks Pihkvast vastati. Ärritatud ühendusttahtja ütles end olevat komissar Sidorovi ja teatas, et valged tungivad kohutavate jõududega peale, kus ei puudu soomusautod ja tankid. Pihkvast lubati välja saata kolm polku. Reamees Kirs äratas telefonisti ja saatis ta välja, kus vahepeal leitnant Lindemanni poolt oli paarkümmend punast üles rivistatud. Ühest toast leidsime staabikomando 18 meest, kes rahulikult magasid põrandal. Äratasime nad üles ja saatsime välja. Seltsimajas oli punaste moonaladu ja sealt said meie mehed end varustada tublisti tükksuhkruga. Brigaadi staabist saadi vist 42 välitelefoni aparaati. Meie "Wibuanega" sõitsime edasi, kuna "Toonela" jäi vangivõetuid, kes olid üles rivistatud, valvama. "Wibuanega" sõitsime kuni kiviteeni. Kivitee nurgal olid Punase-Risti haigemajad. Peatasime masina ja läksime sisse. Haigla oli evakueerimata, personal kohal ja täielikus teadmatuses. Üks arst oli õige vastutulelik ja sõbralik nii, et jäi mulje, nagu oleks nad meid oodanud. Haigemaja jätsime rahule ja sõitsime edasi siinpool oja oleva künka otsa. Samal ajal olid partisanid jõudnud alevisse. Et soomusautod olid Irboskast ees, siis ei saanud punased eesliinist põgenedes midagi Irboskast läbi viia ja pidid ise ühes varustusega meie kätte vangi andma. Nii rääkisid partisanid, et on juba 450 vangi, 47 kuulipildujat ja muud varustust. Mäekünkal olles nägin korraga, et Irboska ja Dubniki vahel liikus Pihkva suunas suur punaste voor, mis nähtavasti oli enne meie Irboska jõudmist sealt välja liikunud. Seda nähes jätsime kuperjanovlased sinna paika ja asusin "Wibuanega" voori taga ajama, mille 60-70 hobuselises koosseisus kätte sain Dubniki küla kõrgel kaldal. Sõitsin voorist mööda küla lõppu ja tulistasime laialijooksnud voorimeeskonda. Paljud pöördusid meie hõigete peale tagasi ja andsid alla. Edasi ei liikunud meie enne, kui kuperjanovlased ühes "Toonelaga" jõudsid järgi. Otsustasime edasi sõita koos kuni Teševitsa külani. Nägime, kuis üks voor liikus kiviteelt Senno poole. Pidime seda tabama sõitma, kuid siiski arvasime lõpuks, et eks soomusrongid teda taba. Liikusime kuni Krasnaja Repka külani, kus oli vaenlane sees. Avasime külale tule, mille peale vastane külast taandus noore metsa suunas (raudtee poole). Kell oli umbes 11 paiku hommikul. Krasnaja Repka küla juures tuli mootorrattur teatega soomusrongi diviisi staabist, et peame peatuma, sest soomusrongid ei jõua edasi Košeljahha purustatud silla tõttu ja punased on alles Irboska jaamas. Krasnaja Repkasse jõudsid ka partisanid ja külasse jäime koos kuni hommikuni.

24. mail hommiku kella 10 paiku märkas soomusauto lael olev vaatleja musta suitsu, mis tasakesi Irboska poole hakkas liikuma. Et Irboska jaamas midagi põles, siis arvasime, et Irboska jaama poole liigub meie soomusrong ja võime selle tõttu liikuda edasi Pihkva poole. Eemalt nägime punaste soomusautot (meie praeguse "Tasuja" tüübiline - kahurita), kes hoidus meist paari klm kaugusel. Meie edasi liikudes hakkas tema kohe taanduma. Stanki kohal parandasime silda, mille raudtalad punased olid peitnud jõkke. Ühe kivitee putka juures kuulsime putkavahilt, et seal olnud 150 meest, kes hommikul taandunud. Kui mets vasakul lõppes ja algas sööt enne Moglino mõisat, siis nägime järsku punaste soomusrongi "Trotski nr 2" tasakesi liikumas meiega paralleelselt. Esiotsa ei teadnud mis teha, sest tulijat olime pidanud omaks. Mõlemad jõllitasime üksteist. Olime seal umbes 1/4 tundi täiesti vaikselt, sest põgenemise võimalust ei olnud ja ainult meie soomusrongi appitulek võis meid päästa. "Trotski nr 2" peal arvati nähtavasti, et auto on lihtsalt maha jäetud. Asja selgitama saadeti dessantosa, kes rongist väljudes paiskus ahelikku ja hakkas meie poole liikuma. Dessandi peale avasime kuulipildujatule, mille peale viimane rongi peale tagasi tõmbus. Nüüd pani "Trotski" oma kuulipildujad ja suurtükid hüürgama. Hakkasime rongile vastu. Lahing kestis umbes pool tundi ja sellepärast, et juba esimeste laskudega lasti vasakpoolne esimene ratas puruks. Õnneks meid enam mürske ei tabanud, ehkki maa ja kivitee auto eest ja tagant oli ülesküntud. Ligidalolev kivitee putka oli nagu pühitud. Partisanid olid "Toonelaga" ka liginenud, kuid ei saanud tule tõttu midagi ette võtta. Seal tuli partisani vahva ratsanik kivitee kraavi mööda ja kihutas auto varju teateid pärima. Palusin tuua krusa ratta (krusa ja "Wibuane" olid ühte tüüpi maisnad). Punaste tule all toodi ratas ja autojuht Viidik kellegi teise mehe abil (nime ei mäleta) tõstsid tungrauaga auto üles ja panid terve ratta alla. Praegu seda mõteldes ei tahaks kõike uskuda, kuid tõeliselt oli asi nii. Kui kuperjanovi partisanid tõmbasid oma patarei ette ja hakkasid punaste soomusrongi tulistama ning samal ajal hakkas mõjuma ka meie soomusrongi tuli, siis tõmbus "Trotski nr 2" tagasi Polkovoi jaama poole. Sõitsime edasi Nejelovo küla kohani koos "Toonelaga". Partisanid järgnesid meile. Soomusrongid olid samal ajal Moglinos. Siin otsustati õhtupoolikul Pihkva poole edasi tungida. Kui Nejelovo küla kohalt tuuleveski juurest edasi sõitsime ja tee süvendist mäekünkale jõudsime, avati meie peale äge patarei tuli. Tõmbusime tagasi mäe varju. Iga kord kui mäetipust üle püüdsime sõita, takistati seda äge suurtükitulega. Künkaotsast saime nii palju kindlaks teha, et vastase patarei asus Polkovoi jaama ja kivitee vahelisel maa-alal. Järsku ilmus Lundborg "Kalewipojaga" teadmata kust meie juurde. Ühiselt võtsime hoo sisse ja sõitsime kohe 3 masinaga kel 19 Pihkva sisse. Riia tänaval majades igalpool lehvitati taskurätte, pilluti lilli ja karjuti hurraa. Linnas hakkasid autod suurematel distantsidel liikuma. "Wibuane" jõudis Prodolnaja tänava nurgani, kus autolt mahatulnud meeskonnale tulid elanikud kartuseta vastu. Korraga avati paremalt, Polkovoi raudteejaama poolt, püssituli. Nähtavasti olid Pihkva haigemajades mõned punaste osad. Hüppasime autosse ja avasime tule haigemajade pihta, mis sundis punaseid vaikima. Üldiselt oli täieline vaikus, mida segasid üksikud paugud, mis tulid ülejõe linnast. Kavatsesime parajasti edasi sõita, kui käis suur suitsusammas silla kohale ja sild lendas õhku. Peale silla õhkulaskmist laveeris teisel pool jõge soomusauto, mille pihta avasime tule karupüssist ja nähtavasti edukalt, sest oli näha, kuidas auto elanikkude abil majade varju tõugati. Peale silla õhkulaskmist pöördus "Wibuane" nahavabriku poole, üks soomusauto jäi Prodolnaja nurgale ja üks liikus haigemajade suunas. Teiselt poolt jõge meid tulistati. Kui jäin seisma, siis kloostri pargist üks 3" kahur hakkas meid tulistama. Tõmbusime majade varju. Eemalt nahavabrikute poolt tuli eraisik, kes meile kätte juhatas kloostri pargis asuva patarei täpse asukoha. Tõmbasime auto välja ja lasime kümmekond pauku. Patarei selle peale vaikis. Samal ajal ilmusid partisanid, kelledest leitnant Kriska tuli meie juure. Nemad paigutasid kuulipildujad jõeservale ja avasid vastaskaldal asuvate kuulipildurite ja püssimeeste peale tule. Selle peale vastaskaldal vaikis ka püssi- ja kuulipildujatuli. Õhtupimeduses läksid mõned partisanid eraviisiliselt üle jõe teisele poole linna. Soomusautodega meie loomulikult üle jõe ei saanud ja jäime öökorterisse Prodolnaja tänavale nr 5. Siin oli asunud punaste diviisi staap. Siit majast peetigi telefonikõne, mida mina juhtusin pealt kuulama Irboskas. Pererahvaks oli vene mõisniku perekond, kes ise oli kommunistide poolt maha lastud. Viimase asjaolu tõttu olid perekonna muljed kommunistidest väga halvad ja selle tõttu suhtumine meisse väga sõbralik. Järgmise päeva hommikul sõitsin Moglino jaama, kust viisin Pihkva kolonel Partsi, kapten Riigovi ja major Tilgeri. Kogu järgmise päeva olime tegevuseta Pihkvas.