Eile käisin tohter Ristioja juures vastuvõtul. Enne tehti veel ühed analüüsid ja seejärel sain tohtri jutule. Järjekord oli päris pikk ja aega läks tunduvalt rohkem kui olin arvanud. Seal koridoris oli televiisor lahti ja kuulsin, et Elioni serveri probleeme ei ole ikka suudetud lahendada. Ühe hetkega võib kogu info, meilboks, koduleheküljed jne. muutuda tummaks ja hea on kui pärast ikka kõik on alles. Üldiselt on kõik kenasti paranemas, see nagu kõige tähtsam.
Juba neljapäeval helistati haigla leinasaalist, et kolmapäevaks tahetakse Adele matust. Ütlesin küll, et mul on hommikul Tartus arsti juurde minek, aga sealt arvati, et ma jõuan ilusti selleks ajaks tagasi. Nii oligi, Võrru sõitsin rahulikult suht aeglaselt, et ei oleks liiga palju seal ootamist. Võrus käisin veel apteegist ka enne läbi ja siis sõitsin leinasaali juurde. Pärast oli peielaud uues Jaagumäe toidukeskuses. Seal on nüüd kaks saali lisaks toidutarele. Kindlasti võtavad nad nüüd mõnelt teiselt söögikohalt kliente ära. Naabriks olid üks vanem paar ja proua küsis, et mida endast kujutab viimane võidmine? Kas see ei ole ikka hirmutav, et nüüd on kõik läbi? Vastasin pikemalt, milliseid tekste seal kasutatakse ja et pigem on see talitus ikka lootust andev. Elu ei lõpe surmaga vaid jätkub sealpoolsuses. Pärast see proua ütles, et kiriklik matus on ikka palju ilusam tema jaoks. Seal ei pressita pisaraid leinajailt välja nagu ilmalikul matusel, vaid seal lohutatakse leinajaid. Päris pikalt sai lauanaabritega vesteldud täitsa erinevatel teemadel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar