Õnn

Kodanik Männikese käest küsiti, mis on õnn.
"Raske küsimus," ütles kodanik Männike. "Jääb seekord vastamata."
Aga see küsimus hakkas kodanik Männikest vaevama.
"Kas ma olen õnnelik?" küsis ta endalt.
"Vahetevahel," ütles kodanik Männike endale. "Näituseks möödunud nädalal olin ma õnnelik, kui mulle tuli brikett. Vihma ei sadanud, prügi oli vähe sees, kõik puha terved ilusad tükid. Jah, siis olin mm tõesti õnnelik."
Edasi mõtles kodanik Männike, et naabrimees sai briketi paduvihma ajal ja peale selle oli see veel puhas rämps.
"Aga eile sain ma osta kolmetolliseid naelu ja üleeile aknahingi. No küll ma olin õnnelik," ütles kodanik Männike.
 Kui ta hakkas järele mõtlema, oli ta peaaegu iga päev niiviisi õnnelik olnud.
"Mul on õnnelik elu," ütles kodanik Männike. "Õnn seisab tegelikult lihtsates asjades ja ei maksa seda otsida tea mis sügavast filosoofiast!"
Just siis tuli naaber jooksuga ja teatas, et isegi meie poes müüakse tualettpaberit.
H. Lehiste, "Valitud kaebused. Vested & humoreskid." Tallinn, Eesti Raamat:1990, lk 112