Viieteistkümneaastane kapten

Alaealistest sõduritest oleme harjunud kuulma Aafrikas ja Afganistanis, kuid neid võib leiduda ka Eestile tunduvalt lähemal – Ukrainas.

17-aastase Jaroslaviga sain ma tuttavaks Altševskis metallurgide päeva kontserdil. Ta oli selline sitke, lühike tüüp, mulle vaevalt õlani. Sõbralik ja sellise vene provintsikuttidele omase enesekindla silmavaatega. 

Altševsk asub Ukrainas Luganski oblasti selles osas, mis tahab Kiievist lahku lüüa. Septembris toimuv metallurgide päev on Altševskis üks aasta suursündmusi, sest linna uhkus ja peamine tööandja on aastakümneid olnud metallurgiakombinaat koos koksikeemiatehasega. Sõja tõttu töötavad mõlemad praegu vaid osaliselt.

Kontserdil oli kohal palju noori. Sõja ajal (aga vaherahu oli kestnud alles vaevalt paar nädalat ning polnud sugugi kindel, kas see jääb pidama) korraldatakse üldiselt harva pidusid. Paljudel olid seljas laigulised vormid, paljud kandsid särke kirjaga «Novorossija». Nagu ka Jaroslav.

Jaroslav jäi mulle silma, sest ta ei joonud õlut ega rabelenud nagu enamik noori, vaid kuulas rahulikult, pruut kaisus. Ilus paar. Hakkasin nendega juttu ajama. Tuli välja, et pruut on 16, aga koos elavad juba rohkem kui pool aastat. Jaroslavi isa elab Lissitšanskis, mis on Ukraina kontrolli all, aga ema sõitis ära Venemaale.

Ema saadetud raha eest ostis Jaroslav endale jumal-teab-kui-vana Moskvitš 2140 (sellel käis ainult üks uks väljast lahti ning küljeklaase tuli käsitsi üles tõsta) ning hakkas äraelamiseks äri tegema: ostab külameestelt kartulit kokku ja müüb seda linnas kortermajade hoovides. Päevas pidi teenima 500 rubla (umbes seitse eurot), mis on «Luganski vabariigis» üüratu sissetulek. Sama palju teenivad veel ainult kohaliku armee sõdurid. Peale selle läks Jaroslav sügisest õppima kohalikku tehnikumi. Mingi amet peab ju olema, sest ega siis eluaeg saa kartulit müüa, nagu ta ise mulle rääkis. Loogiline.

Ja siis ma küsisin: «Aga mis sa sõja ajal tegid?»

Ma pidasin silmas, et alates eelmisest suvest kuni selle sügiseni.

Parem, kui ma poleks küsinud. Sest tema edasine jutt kummitab mul siiani peas.

«Sõjas olin. Meil oli alaealiste oma pataljon «Noorte omakaitse». Ma olin komandör!» vastas Jaroslav. «Kas ma pole komandöri moodi või?» naeris ta, kui ma talle vist üsna totra näoga otsa vaatama jäin. Ma ei osanud sellise vastuse peale kohe kuidagi reageeridagi. Aga Jaroslav hakkas ise, ilma küsimata, oma lugu edasi rääkima.

Mul ei olnud võimalik kõiki tema väiteid kontrollida, kuid Novorossija-teemalistelt veebilehtedelt leidsin küllaga kinnitusi selle kohta, et laias laastus vastas Jaroslavi jutt tõele. Tema juttu kinnitab näiteks seegi, et ta on Ukrainas ametlikult tagaotsitav, süüdistatuna «terroristliku organisatsiooni loomises». (Ukraina seisukohast on kõik Luganskis ja Donetskis nende vastu sõdivad üksused terroristlikud ja nende üksuste liikmed terroristid.)

Jaroslav elas Lissitšanskis, kui sõda lahti läks. Ta oli siis 16 ja toetas enda sõnul algusest peale Donbassi lahkulöömist Ukrainast. Ta tahtis astuda Luganski kandi ilmselt kõige tuntumasse separatistide üksusse Prizrak, aga ei võetud, sest ta oli liiga noor. (Üldiselt on kõigis separatistide üksustes vanuse alammäär 18 aastat, aga leidub ka üksikuid, kuhu võetakse alates 20. eluaastast.)

Selle peale kogus räppi harrastav Jaroslav eelmise aasta maikuu lõpus kokku kümme sõpra ning nad otsustasid luua oma, noorte pataljoni. Jaroslav põhjendas: «Me tahtsime kaitsta oma kodulinna.»

Lissitšanski lähedal seisis siis Ukraina armee kontrollpost. Sõduritel oli seal kõigest puudus, ka söögist. Väga tavaline asi sõja alguses. Ukraina armee oli siis sama hästi kui võitlusvõimetu – kaugel sellest, milliseks ta on muutunud nüüd.

Jaroslav ja tema sõbrad hakkasid sinna kontrollpostile Ukraina sõduripoistele toitu ja suitsu viima. Vabatahtlikud abilised või nii. Vahel tõid neile ka viina. Võitsid nende usalduse, ühesõnaga. Ühel õhtul tõid nad sõduritele jälle viina, palju viina. Ukraina sõdurid jõid end kõik täis nagu mõisameeste laager.

Jaroslav ja tema sõbrad võtsid magama jäänud sõdurite automaadid ning lasid kõik neli meest une pealt maha.

Nii saadi esimesed tõsiseltvõetavad relvad, sest enne oli neil vaid jahipüss kamba peale. Peale automaatide saadi veel mõned granaadiheitjad (RPGd) ja kõvasti laskemoona.

Rühm kasvas kiiresti suuremaks, üle 70 noore, ühines ka üksjagu tüdrukuid. Relvadega õppisid nad ümber käima Youtube’i videoid vaadates. Ja edasi tuli nende jaoks juba päris sõda, koos hukkunutega. Lahingud Lissitšanski pärast. Jaroslav rääkis ühest 16-aastasest tüdrukust hüüdnimega Krassotka (Iludus), kes hüppas koos granaatidega tanki alla.

Lõpuks jäid lastest ellu umbes pooled. Kui Ukraina armee Lissitšanski juurest edasi tungis, lasti teele ette jäänud lapssõdurid lihtsalt maha. Sest mida nad sõdimisest teadsid.

Jaroslav pääses ning lõpuks ikkagi võeti Prizrakisse, aga seal pandi ta tegelema varustamisega. Lahingutes ta enam ei osalenud.

Nüüd müüb Jaroslav siis kartuleid, kirjutab oma pruudile laule, õpib tehnikumis ning peab plaane («Elus on kõige tähtsam, et sul oleks õnnelik pere»). Tema elu läheb edasi. Kui läheb uuesti sõjaks, siis lubas taas sõdima minna.

Kui ta oma lugu rääkis, tulid isegi vanemad inimesed Jaroslavi kättpidi tervitama ja õlale patsutama. Üks ütles: «Ta on meie kohalik kangelane!» See oli mõeldud mulle.

Nüüd mind kummitabki küsimus, milline saatus Jaroslavi ootab. Tal veab, et ta on veel noor.

Muide, Ukraina meedia andmetel lasti Jaroslav möödunud aasta 14. augustil Lissitšankis «terroriorganisatsiooni loomise eest» maha. Ma ei kahtle, et kui Ukraina armee Luganski oblasti tervenisti oma kontrolli alla võtab, siis ootabki teda selline saatus.

Kevadel Harkivis reportaaže kirjutades sain tuttavaks sealse Ukraina-meelse vabatahtlike pataljoni Slobožanštšina (Harkivi piirkonna ajalooline nimetus) ülema Andrei Jangolenkoga. Ta oli 37-aastane. Tema auto oli just õhku lastud erilise magnetmiiniga, mida Vene armees kasutatakse spetsiaalselt diversiooniaktideks. Jangolenko pääses imekombel plahvatusest ilma eriliste vigastusteta, aga tema naine sai päris korralikult kannatada.

Andreil oli ka kaks aastat vanem vend Sergei, kes oli samal ajal Harkivi vabatahtlike territoriaalkaitse pataljoni Harkiv-1 ülem. Kogu oma teadliku elu olid vennad töötanud Ukraina miilitsas, peamiselt kurikuulsa mainega eriüksuses Berkut. Mõlemad osalesid oma üksustega ka sõjas Donbassi separatistide vastu. Nende mõlema jutust ja olemusest oli kohe aru saada, et relvad ja action olidki kogu nende elu.

Andrei hakkas haiglas, kus ma käisin temaga intervjuud tegemas, ise rääkima, kuidas nad venna Sergeiga osalesid juba alaealistena 1992. aastal Transnistria konfliktis moldaavlaste poolel. Jutu mõte oli selles, et sõda pole tema jaoks midagi erilist, «ma olen lapsest saadik harjunud inimesi niitma».

«Ma olin 14, kui ma esimest korda Dnestri ääres venelasi tapsin. Mul pole vaja sellega harjuda,» rääkis Andrei ja naeris. Vend oli siis järelikult juba 16.

Olid veel nooremad kui Jaroslav oma sõjateed alustades. Ja pole siiamaani relvadest lahti saanud. Septembris esitati Andrei Jangolenkole süüdistus atendaadikatses Ukraina siseministrile Arsen Avakovile.