Palverännak Prahasse ja Herrnhuti

Kuna Eesti Kirikus ilmus umbes pool minu kirjutisest, öeldi, et ühte ajalehte ei mahuks ja siis kärbiti nii et saaks avaldada ühes lehes. Siin on täispikkuses lugu:
Aprilli alguses korraldasid Hageri koguduse liikmed Silja Lepik ja Sigrid Põld palverännaku Prahasse ja Herrnhuti.

Praha

Hommikupalvused pidas bussis Jüri Vallsalu. Palverännaku korraldajad olid tõsiselt uurinud kiriku ajalugu ja rääkisid meile pika loo Määrimaal (Tšehhi idapoolsem ala) ja Böömimaal (Tšehhi läänepoolsem ala) toimunud sündmustest. Regina Sullakatko jälgis, et keegi meist maha ei jääks. Usureformatsioon sai sealkandis alguse XV. sajandil usureformaatori ja filosoofi, Praha ülikooli rektori Jan Husi (u.1369- 6.07.1415) tegevusest, kes avaldab teravat kriitikat kirikus valitseva olukorra üle. Kõik mida tema omas, on John Wiclifilt (1320-1384) üle võetud ilma, et ta viimase vaateid oleks püüdnudki ümber kujundada. Kõik mis ei seisa Piibli alusel tuleb kirikust kõrvaldada (hierarhia, pühakute- ja reliikviate austamine, patukustutus, jne.). Ta võitleb avalikult selle vastu, et Wiclifi ketseriks nimetatakse, ega jälgi viimase vaateid lõpuni. Näiteks hoidub transubstantsiatsiooni õpetust puudutavast, millest ta kinni hoiab Wiclifi austamisele vaatamata. Võitleb rahvakeelse kiriku eest. Jan Hus`i õpetus on, et kiriku moodustab väljavalitute osadus, mitte paavstlik hierarhia. Armulaua suhtes ta küll lausa ei nõua, aga nõustub armulauaandide mõlemil viisil ilmikele jagamisega. Keiser Sigismundil oli tähtis, et Böömimaa kirikus taas kord jalule seatakse. Ta kutsub Jan Husi keiserliku saatekirja kaitsel Konstanzi kirikukogule, et seal usuvaidlusis kokkulepe saavutada poolte vahel. Sigismund oli küll teoloogiaprofessorile andnud kaitsekirja, mille kohaselt Jan Hus võis takistamatult tema juurde tulla, kuid väites, et lahkumisest pole selles kirjas midagi, andis ta Jan Husi inkvisitsiooni kätte. Jan Hus hukatakse tuleriidal ketserina. Päras Jan Husi surma saab husiitide juhiks teoloog Praha Hieronymus (1379- 30.05.1416), kes samuti hukatakse tuleriidal kui ketser. Sellele järgnesid mõni aasta hiljem hussiitide ususõjad 1419 -1436. Jan Husi mõõdukad pooldajad, kariklased, nõuavad armulaua jagamist mõlemal kujul nii leiva kui veinina; radikaalsemad pooldajad, taboriidid, nõuavad kõige kõrvaldamist, mis pühakirjas pole lausa kästud.
Husiitide liikumise põhjal tekib 1457. aastal Böömimaal usuvennaskond- Unitas Fratrum. Vennaskonna arv kasvab kiiresti.  Böömi ja Määri vennad taotlesid algkristlikku lihtsust. Hiljem husiidid ühinevad Böömi vendade ja luterlastega
Kuni kolmekümneaastase sõjani (1618- 1648) toetasid neid paljud kohalikud aadlid. 1619. aastal suri Saksa-Rooma keiser ja Austria valitseja Matthias. Böömimaa kuningaks ja keisriks sai Ferdinad II. Ferdinad II oli vaga katoliiklane ning tahtis kõigis oma valdustes läbi viia vastureformatsiooni. Böömimaal olid enamuses protestandid; luterlased, kalvinistid ja mõõdukad hussidid. Ferdinand saatis Prahasse oma saadikud 1618. aastal. Böömimaa kalvinistid viskasid saadikud lossi akendest alla (saadikud jäid ellu, sest maandusid sõnnikuhunnikusse). See sündmus oli alguseks Böömimaa ülestõusule ning seda loetakse ka kolmekümneaastase sõja alguseks. Otsustav Valgemäe lahing toimus 8.11.1620. aastal Praha lähedal. Böömi 30 000 meheline sõjavägi kaotas. Selle tulemusena kohalikud protestantlikud aadlikud kas hukati või tagandati. Julm sõda ja katku tõttu vähenes rahvaarv kolmelt miljonilt 800 tuhande inimeseni. Tšehhikeelsed raamatud põletati.
Protestantidele pakuti ultimaatum. Nad olid sunnitud valima; kas liituda katoliku kirikuga, minna vangi või lahkuda maalt. Vennad olid sunnitud töötama põranda all ja olid hajutatud Põhja Euroopasse ja Madalmaadesse, kus pedagoog ja Böömi Vendade Ühenduse viimane piiskop Jan Amos Komensky (Komenius) (28.03.1592- 15.11.1670) püüdis suunata nende tegevust- leida võrdõiguslikku tunnustamist pärast Vestfaali rahu 1648. aastal.
Vastureformatsiooni ajal satuvad Böömi vennad ja toetajad tagakiusamise alla. Puistati laiali ning läksid põranda alla või põgenesid.
Meie reisi järgmiseks peatuspaigaks oli Herrnhut, kus olime viis päeva. Olime pühapäeval koguduse saalis- heas toas koguduse koosolekul. Koosoleku algusosas olid ka lapsed, kes hiljem läksid kõrvaltuppa pühapäevakooli tundi. Pärast koosolekut räägiti Herrnhuti tekkimisest.

Reisiseltskond koguduse kiriku hoovis

Pietismi vaimus oma vanaema Henriette Catharina von Gersdorffi juures kasvatatud Nikolaus Ludvig von Zinzendorf (1700- 1760), kes pidas luterlikku kirikut liiga tundekülmaks ja jäigaks, asutas 1720. aastatel ühingu, mille liikmed pidid ühise palvetamise, heategevuse ja kirjanduse uurimise abil oma usuelu elavdama. Aastal 1722. aastal andis ta rändpuusepp Christian Davidi palvele vastu tulles oma Berthelsdorfi mõisas tagakiusatud protestantidele maatüki kristliku kogukonna asula rajamiseks.

Christian Davidi haud

Saabujate seas oli väga erineva usulise taustaga inimesi, sh Böömi vennakseid. Põgenikud rajasid Herrnhuti küla. Usuliste erimeelsuste tõttu oli kogukond korduvalt lagunemise äärel, kuid karismaatilisel ja juhtimisvõimekal krahv Zinzendorfil õnnestus ikka üksmeel jalule seada. 1727. aasta 13. augustil, toimub Berthelsdorfi kirikus Herrnhutlaste esimene armulaud. Seda kuupäeva peetakse vennastekoguduse vaimseks sünnipäevaks.
Zinzendorfi enda pietistlik taust ja Böömi vendade traditsioon olid hernhuutluse olulisemateks ideelisteks juurteks. Krahv Zinzendorf koostas herrnhutlastele ühiselu reeglid ning temast kujunes vennastekoguduse juht. Vennastekogudus seadis koheselt üheks oma peaeesmärgiks misjonitöö kõikjal maailmas. 1737. aastal pühitseti krahv Zinzendorf piiskopiks. Ta rahastas suurt osa hernhuutlaste tegevusest oma isiklikust varandusest. Pärast Zinzendorfi surma jätkas liikumise juhtimist tema väimees Johannes von Watteville.
Hiljem külastasime Herrnhuti surnuaeda, mis on täiesti omanäoline. Seal puuduvad perekonnaplatsid. Õed maetakse surnuaial peaväravast paremat kätt ja vennad vasakut kätt. Kõik hauakivid on ühesuurused. Ainult surnuaia keskel on kaheksa hauda mille hauaplaadid on suuremad teistest. Need on krahv Zinzendorfi ja tema pere hauaplaadid. Surnuaia lähedal on ka mägi mille tipus on torn kus krahv Zinzendorfil oli meeldinud ümbrust vaadata.

Krahv Zinzendorfi haud

Teisel päeval külastasime Dresdeni. 1685. aastal põles Vana-Dresden täielikult maha. 1732. aastaks valmis „uus kuninglik linn”, mis linnaosana kannab tänaseni nime Neustadt. Dresden kujunes XVII. sajandil Euroopa kultuuri, poliitika ja majandusarengu keskuseks.  Veidi enne Teise maailmajõja lõppu, sooritati Dresdenile USA ja Suurbritannia lennukitelt viis suurrünnakut. 13.–15. veebruaril 1945 hävitati totaalselt kogu linn. Rahvusvahelise Punase Risti andmeil hukkus rünnakutes 275 000 inimest. Sotsialismi ajal õhiti ja lammutati palju ajalooliste hoonete varemeid. Südalinn ehitati 1960-ndatel aastatel üles sotsialistlikus stiilis. Taastati Maapäeva hoone, Augustuse sild, Ristikirik, Zwingeri loss, Õukonnakirik, Semperoopera,  Jaapani palee ja mõlemad suured raudteejaamad. 30. oktoobril 2005. aastal pühitseti taastatud Jumalaema kirik. Kümme aastat kestnud ehitustöid rahastati suures osas annetustest.

Reisiseltskond Dresdenis

Dresden Jumalaema kiriku tornist

Kolmandal päeval oli meil retk Zittau mägedesse. Meie gruppi juhtis kohalik metsaülem Mattias, kes tundis siin arvatavasti igat puud, põõsast ja kaljut. Zittau omapärased mäed on tekkinud vulkaani tegevusel.

Zittau mägedes

Mägedest laskusime Oybini kuurortlinna, kus külastasime kohalikku Mäekirikut mis on ehitatud mäe külele ja seal kasutatakse lühtrites tavalisi küünlaid.

Oybini kirikus

Raudteejaamas nägime töötavat auruvedurit. Auruveduriga rong liigub Oybinist Zittausse. Reisipäeva lõpuks külastasime krahv Zinzendorfi vanaema Henriette Catharina von Gersdorffi mõisa varemeid. Mõisa katus lõhuti 1949. aastal, et saaks lähedusse ehitada elumaju. 1954. aastal võeti mõisa varemed muinsuskaitse alla!

Henriette Catharina von Gersdorfi mõisa varemed

Neljandal päeval sõitsime Wittenbergi. Wittenbergis töötas õukonnakunstnikuna Lucas Cranach vanem, kes on kujutanud maalidel ka Lutheri reformatsiooniaja tegelasi ja altarimaali kümme käsku. Martin Luther oli Wittenbergis Leucorea ülikoolis teoloogiaprofessor 1508. aastast ja tema võitluskaaslane Philipp Melanchton kreeka keele professor 1518. aastast  31. oktoobril 1517 naelutas Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele 95 teesi, millest sai alguse reformatsiooniliikumine. 1520. aastal põletas Martin Luther avalikult paavsti bulla ”Exsurge domine”, millega Martin Lutheri teesid hukka mõisteti. Külastasime Martin Lutheri muuseum. Reformatsiooni 500. aastapäevaks remondtakse praegu linnakirikut, kus Martin Luther pidas oma esimese jutluse kui ka lossikirikut, kus on Martin Lutheri haud.

Wittembergis Martin Lutheri monumendi juures

Viimasel päeval Herrnhutis külastasime arhiivi. Nägime XVI. sajandil trükitud tšehhikeelset lauluraamatut.

Lauluraamat 1531. aastast

1729. aastal saabus Christian David koos kaaslastega Liivimaale, 1730. aastal Tallinnasse. 1736. aastal viibis krahv Zinzendorf Tallinnas, toetades ka eestikeelse Piibli trükkimist.

Hebreakeelne piibel Martin Lutheri kirjaga

Näidati mitut eesti keele õpikut XVIII. sajandist.

Eesti keele õpik

Vendade uudsed töömeetodid, omanäoline vagaduslaad ja usulise vaimustusega kaasnenud äärmused tekitasid siin-seal tugevat vastuseisu; lisaks langes äratusliikumine mitmel pool kokku talurahvarahutustega. Probleeme tekkis ka siis, kui vennaste mõjul tekkis soov oma kogudusega lahku lüüa luterliku kiriku alt. Sellest tulenevalt keelustas keisrinna Jelizaveta I 1743. aastal hernhuutlaste tegevuse. 1743-1764 oli vendade tegevus keelu all. Siiski ei tähendanud see liikumise täielikku lõppemist ja ka keeluajal publitseeriti palju kirjandust, sealhulgas põhja-eesti keelne lauluraamat. Vene keisrinna Katariina II andis loa vennastekoguduse tegevuseks, kuigi Balti kubermangudes leiti, et see luba kehtis vaid välismaalastele, ehk siis sisserännanud vendadele. Arhiivis näidati dokumenti millel oli Katariina II allkiri ja ta lubas 27.03.1767. aastal hernhuutliku tegevuse Volga sakslastele.

Katariina II allkirjaga dokument

Aleksander I ajal 1817. aastal sai vennastekoguduse töö jätkuda Eesti- ja Liivimaal. Samuti näidati dokumenti kus olid peal Eestimaal ehitatud palvemajad ja nende asutamisaastad. Ka saime näha esimest loosungiraamatut, mis ilmus aastaks 1731.
Eesti keeles ilmus 1888. aastaks loosungiraamat nime all Iggapäwased süddame kinnitused. Vennastekoguduse peamajas nägime suurt valget lauda, mille peal loositakse igapäevased Vana Testamendi loosungisalmid. Tavaliselt loositakse 8.mail üleülejärgmise aasta loosungisalmid. Sel aastal loositakse 2017. aasta loosungisalmid. Kuna loosungiraamatud ilmuvad enam kui 50. keeles siis tuleb aegsasti loosida Vana Testamendi salmid, et teoloogid saaksid juurde valida sobivad Uue Testamendi salmid ja päeva palve ning raamatud trükiks ette valmistada. Muuseumis saime näha kristallvaasi, kust loositakse igaks päevaks Vana Testamendi kirjakoht.

Kristallvaagen

Nägime ka pilte mlline oli Herrnhut viimase sõja lõppedes, sest 8. mail vastu 9.maid 1945 öösel pöletasid Nõukogude sõdurid Herrnhutist linnast umbes 40%. Tänapäeval on Evangeelne Vennaste Ühtsus ehk Herrnhuti Vennastekogudused ehk Moraavia (Määrimaa) kirik jagunenud 19 provintsiks, neist 3 Euroopas. Euroopas on liikumisel umbes 30 000 järgijat, maailmas kokku 700 000...800 000 järgijat umbes 1000 koguduses.
Viimaseks kohaks kus käisime oli jõulutähtede tehas- Herrnhuter Sterne. Esimesed tähed tehti umbes 160. aastat tagasi. 1925. aastal patenteeriti täht ja praegu töötab tehases 90 töölist ning aastas valmistatakse 400 tuhat tähte. Ostsime endale poest jõulutähed ja järgmisel hommikul alustasime tagasiteed koju.

Herrnhuter Sterne õhtuhämaruses

Hele Siidra kirjutas: Selle reisi seltskond oli tõeliselt kui üks perekond. Selles mõttes kristlik perekond kus iga pere liige teadis mis on kellelgi vaja, kus keegi on või mis iganes. Austati ja arvestati igati neid kes vajasid tähelepanu.Tublid noored aitäh neile kes selle reisi korraldasid. Vennastekoguduse ajalugu on seda väärt, et seda teed ette võtta. Ja nii ongi et tänusõnu jääb sõnavaras väheseks.
Helvi Kruusmann kirjutas: Lapsepõlve vaimulikud elamused sain vennastekoguduse palvetundidest, mis toimusid regulaarselt minu sünnikodus ja teistes lähiümbruse talutubades. Kooliajal lugesin kõiksugust nõukaajal kättesaadavat kirjandust Herrnhuti ja sealt pärit vendade töö kohta. Aastal 1988 täitus noorpõlve suur unistus - võimalus reisida DDR-i ja Herrnhuti, viibida sealses lumivalges kirikus "Gute Stube", loosungite loosimise saalis ja omapärasel kalmistul. Kõikjal oli taevas nii lähedal, millest jäi südamesse soov: sinna tahaks tagasi. Tänu meie erakordselt tublidele reisijuhtidele Siljale ja Sigridile oli seekordne reis suurepärane võimalus astuda ajas tagasi sinna päris algusesse, kõndides samadel radadel tolleaegsete herrnhutlastega. Tänase vennastekoguduse tööga tutvudes kohtusime noorte vendadega, kes pühendunult jätkavad eelkäijate tööd. Nüüd taas kodumaal oma igapäevast tööd jätkates on põhjust olla tänulik selle õnnistuse eest, mille Herrnhutist kaasa saime.