ARVAMUS: Läänes tagakiusatud kirik?

Viimastel aastatel on üha enam räägitud kristlaste tagakiusamisest, mis ei kuulu üksnes ajaloolistesse jutustustesse Rooma tsirkustest või misjonäridest pärismaalaste seas. Tagakiusamine Jeesuse nime tunnistamise pärast on tõsiasi ka praeguse aja lugematutele kristlastele.

Tahaks öelda “kahjuks on see tõesti nii”, aga võib-olla on taoline lisandus siinkohal ekslik. Sest kiriku olemus võitleva kogudusena, ecclesia militans, tähendab, et ta peab elama tagakiusatavana kogu selle aja, mil ta ootab oma Issanda aulist tagasitulekut. Kristus ütleb oma jüngritele: “Maailmas ahistatakse teid.” Kirik ei saa seda vältida muul moel kui astuda kõrvale talle määratud kitsalt taeva­teelt rahulikumale, laiemale ja turvalisemale teele. Oma Issandale ustavalt järgnev kristlaskond võib pidada lohutavaks, aga ka kohustavaks ja hoiatavaks Jeesuse sõnu: “Kus olen mina, sinna saab ka mu teenija.” Ristipuu Issandale järgnev kogudus ei saagi olla mujal kui risti all. Sellepärast ei saa vist öelda, et kirikut “kahjuks” kiusatakse taga ka täna­päeval, sest elava kiriku puhul ei saagi see teisiti olla.

Aga see sõna “läänes”? Võibolla arvame, et kristlasi kiusatakse taga siit kaugel, teistes riikides, julmemates ja rahutumates ühiskondades? Kus on meie riikide vangi­laagrid, tsirkuse­areenid, piinamine ja kirikute õhkimised, mille põhjal võiks rääkida lääne kristlastele osaks saavast tagakiusamisest?

Vaenamist on mitmesugust ning Kristuse kirik on alati saatana rünnakute objekt. Mõnikord ei pöördu väärusuline maailm kiriku vastu vihaste ähvardustega, vaid sarnaselt Heroodesele esineb kiriku sõbrana, otsides lubaduste ja meelitustega võimalust Kristus-lapse tapmiseks, keda kirik enda keskel kaitseb – kiriku usku, ning välise heaolu keskel võtab aset kõige karmim kiusatus ja leppimatu vaimulik taga­kiusamine. Kirikut ja kristlasi vaenav saatan õhutab ka sisemisi kiusatusi, lootusetust, armastusetust ja väär­usku. Tema poolt on kirik alati tagakiusatav.

Siiski võiks küsida teema kohta – kas on võimalik, et kirikut läänes taga kiusatakse?

Pauluse sinodi kirikupäevi ettevalmistav töörühm avastas, et tänavu möödub 80 aastat nn Barmeni sinodist, kui Wuppertalis esitati kuue­punktilise deklaratsioon kiriku­võitlusest natside valitsetud Saksamaal. Ajalugu ongi näidanud, et läänelikus, läbinisti kristlikus ja kõrgelt arenenud riikide hulka kuulunud Saksamaal osutus kirik üsna kiiresti taga­kiusatavaks – rünnati nii kiriku õpetust kui usku, aga ka tema liikmeid ning eriti vaimulike vabadust ja isegi elu.

Ajaloolise huvi kõrval tuleks küsida: milline on olukord praegu? Samuti: kuhu me liigume?

Tänavu kevadtalvel puhkes skandaal eelkõige veebi­brauseri poolest tuntuks saanud tark­vara­firma Mozilla tegevjuhi ümber (vt siit). Brendan Eich oli eraisikuna annetanud oma osariigis Californias toimunud kampaania heaks, millega püüti – normaalsel parlamentaarsel teel – defineerida seadustes abielu ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna. Kui teave sellest üksik­isiku eraviisilisest annetusest edastati teatud ring­kondadele, algas meie ajale tunnuslik nõia­protsess sotsiaal­meedia kohtu­saalis. Suur­firma tegev­juht sunniti lahkuma mitte ebapädevuse või valelikkuse pärast, vaid sellepärast, et ta toetas traditsioonilist arusaama abielust.

Sarnaseid juhtumeid on viimastel aastatel aset leidnud jätkuvalt. Eelmisel aastal jäi lobistide hambusse Ameerika kiirtoidu­kett Chic-fil-A, kui selle juhataja Dan Cathy teatas raadio­intervjuus, et on vastu homo­abieludele, põhjendades seda oma kristliku usuga. Peagi käivitati sotsiaal­meedias restorani­keti vastu ulatuslik boikott ning skandaali tipp­aegadel toetas boikotti peaaegu pool küsitletud ameeriklastest. Kõige kaugemale läks Bostoni linnapea Thomas Menino, kes teatas avalikult, et kannab hoolt, et Chick-fil-A ei saaks tema linnas tegevus­luba. Peagi liitusid sama kooriga ka vaba­meelsetena tuntud linnade Chicago ja San Francisco linna­pead. See toimus riigis, mis uhkustab oma sõna­vabaduse ja vabaturu­majandusega.

Kas mäletame veel aastat 2004 ja itaallase Rocco Buttiglione euroopalikku nurga­jooksu Euroopa Komisjoni liikmeks ja tagasi? Buttiglione polnud süüdi milleski enamas kui selles, et olles usklik rooma­katoliiklane, jäi ta kindlaks oma arusaamale ning usule rooma­katoliikliku ja üldisemalt kogu õigeuskliku kristlas­konna õpetusse inimese seksuaalsusest. Buttiglione kinnitas avalikult, et oma ametis ei edenda ta oma usulist agendat, kuid sellest polnud abi; sallivate lobistide mass lükkas ta kõrvale ja näitas sellega praktikas, et nende Euroopas ei ole oma usku tunnistavatel kristlastel õigust tegutseda [Euroopa Komisjoni] komissarina.

Viimastel aastatel saabub lääneriikidest jätkuvalt teateid inimestest, keda nende kristliku usu pärast seadustega pitsitatakse. Me ei räägi praegu fanaatikutest või sektantidest, vaid täiesti traditsiooniliste kristlike väärtuste järgi elavatest inimestest. On inimesi, kes adopteerimist korraldavate ametnike poolt arvatakse sobimatute kasu­vanemate hulka, sest nad usuvad Jeesusesse ning jäävad ustavaks sellele Piiblile, mida kirik on alati kasutanud. On fotograafe, muusikuid ja kondiitreid, kelle vastu on esitatud hagi ja kellelt on mõistetud välja kahju­tasu, sest nende eraettevõte on keeldunud teenindamast homo­pulma. On õpetajaid ning lapse­vanemaid, kes on seadusega pahuksis, sest nad ei ole soostunud õpetama oma lastele soo­neutraalset arusaama abielust.

Eeldame, et Soomes ei saa küll midagi sellist toimuda.

Tuletagem meelde Hyvinkääd ning seda, kuidas kolmele kiriku käär­kambris olnud inimesele määrati trahv üksnes sellepärast, et üks neist ei soovinud pidada jumala­teenistust vastuolus oma südame­tunnistusega (vt siit).

Tuletagem meelde, kuidas ajakirjanik imbus vale­identiteeti kasutades konfidentsiaalsesse teraapia­rühma, et kirjutada häbistav artikkel homo­seksuaalide teraapilisest ravist.

Tuletagem meelde kristlike noorte tehtud video pärast tõusnud tormi, kui metsistunud meedia võttis hambusse videos esinenud “Anni”, kes Jeesuse abiga võitis oma biseksuaalsed kiusatused (vt siit, siit, siit ja siit).

Tuletagem meelde viimaste aastate skandaale, kui Soome ühe vihatuma inimese, Päivi Räsäneni (praegu Soome siseminister – toim) peale kallati üks verbaalne solgi­ämber teise järel üksnes sel põhjusel, et ta tunnistas avalikult, et jääb ustavaks neile väärtustele, millele kristlik kirik oma ajaloos on alati ustav olnud (vt siit, siit, siit ja siit).

Tegemist ei ole sektantide, kultuste või fanaatikutega. See on täiesti tavaline kristlus. Varem peeti usklikke igavateks, kitsa­rinnalisteks, tusatsejateks. Praegusel ajal hakatakse neid üha enam pidama ohtlikeks. Võib-olla on muutus isegi loogiline, sest läänelik kultuur on naudingu­janusest hedonismist nii läbi imbunud, et olles pelgalt igav tusatseja, oled sa juba ühiskonnale ohtlik – siis, kui elu ainus mõte on piiramatu nauding.

Tuleb aru saada, et tagakius ei ole kunagi suunatud kristliku usu vastu tervikuna, vaid see valib ühe koha, millest kinni hakata, ning püüab panna kirikut oma seisu­kohta muutma. Sellega on kirik sattunud kiusatusse anda järele ühes pisiasjas, püüdes ennast veenda, et saab nõnda endale rahu osta.

Tagakius ei ole suunatud mõtlemisele ja usule, vaid tegudele. Kristlasele öeldakse:

“Te tohite mõelda, mida tahate, aga selles asjas peate te tegutsema nõnda.” Sellega oleme me ahvatletud oma usu­taganemist õigustama: “Ega ma ju usust loobu, nõnda tehes me lihtsalt kohandume olukorraga…” Apostel Jaakobuse nõue on väga tabav: näita usku oma tegudega, ilma tegudeta usk on surnud.

Pilaatuse eeskujul püüab tagakius oma käed vastutusest puhtaks pesta. Skisofreenilisel kombel kiusab kurjuse võim maailmas ühelt poolt kristlasi taga ning teisalt süüdistab kirikut selles, et see on justkui ise loonudki eeldused osutuda vältimatult taga­kiusatuks: “Me oleksime tahtnud ju teiega kokku leppida, aga te ei olnud sugugi koostöövalmis.”

Kristlaste tagakiusu alguse võib tagantjärgi seostada ajaloos mingi sündmusega, aga see on eelkõige järgmistele põlv­kondadele antud enese­määramise võimalus. Kes võis sündmuste arenemise ajal arvata, mis tegelikult toimub? Võibolla mõned suutsid seda. Võibolla olid mõned neist pessimistid, kes nägid, et vähemalt seekord osutusid nende sünged ennustused õigeks. Võibolla uskus mõni, et tegemist on mööduva nähtusega, mis kohe lõpeb. Võib-olla mõtles osa, et see kõik on üks suur arusaamatus ning asjad saaksid selgemaks, kui selgust tahetaks.

Kas liigume lääne ühiskonnas olukorra suunas, mida kristliku kiriku ajaloos nimetatakse tagant­järgi tagakiusamise ajajärguks? Elame-näeme.

Kirik jääb tagakiusus püsima Kristuse risti ja Jumala sõna varal. Just see, mis selles maailmas toob kiriku peale tagakiusu, on ühtlasi ainuke vahend ja vägi, mille abil kirik jääb tagakiusus püsima. Kristus ütleb: “Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.”

Tõlkinud Illimar Toomet

Esko Murto on Soome Misjoni­piiskopkonna vaimulik

Kõne on peetud Pauluse sinodi paastuaja kiriku­päevadel 12. aprillil 2014.