Pilt 566

Trusov, Aleksander Stepanovitš, s 1916, venelane, sünd. Zabarovka küla, Zarendinski rajoon, Koktšetavi oblast, Kasahhi NSV, haridus 7 kl, RJM (Riikliku Julgeoleku Ministeerium) ehk KGB organites al 1942 1946-1949 RJM Harju osakonnas vanem operatiivvolinik 1949-1950 RJM Jõhvi osakonna ülema asetäitja 1950-1951 RJM Vastseliina rajooniosakonna ülema asetäitja. 1951-1952 RJM Harju osakonnas Tallinnas vanem operatiivvolinik Sõjatribunali otsusega 25.-28. juuli 1952 mõisteti Trusovile 8 a vabadusekaotust inimeste piinamise eest. Trusov kaebas Burakovi peale EK(b)P juhile Käbinile: Maikuus 1951 tuli Burakovi naine hävituspataljoni staapi ja käskis hävituspataljoni staabi korrapidajal Gutškovil korjata talle lilli staabi ees olevalt lillepeenralt. Korrapidaja vastas, et ilma pataljonikomandöri loata ta seda teha ei tohi, teda võidakse selle eest karistada. Burakova läks koju, rääkis mehele, kes kohe sealsamas tuli hävituspataljoni staapi, viskas Gutškovi välja ja vallandas ta.  Ossipov rääkis, et kevadel 1951 pärast bandiitide punkri hävitamist võeti kinni ja toodi RJM osakonda inimesi, keda kahtlustati koostöös bandiitidega ja nendele inimestele anti osakonnaülema alampolkovnik sm Burakovi ja tema asetäitja kapten Trusovi käsul elektrilööke (selle teema tõstatas Ossipov enda personaalküsimuse arutelul) – ning see teadaanne leidis kinnitust Vastseliina osakonna töötajate operatiivvolinik Tederi ja sama osakonna tõlgi leitnant Laasi poolt. Algul Burakov ja Trusov eitasid täielikult elektrilöökide kasutamist ülekuulamisel. Nad hoiatasid kaastöötajaid toimunust suud pidama, vastasel korral ähvardasid kõigile karistuse kaela tuua. Kõigepealt pidid asja kohta seletuskirju kirjutama Burakov, tema asetäitja Trusov ja operatiivvolinik Teder. Elektriga piinamise asjus kuulati üle ka ülejäänud piinamisest osavõtjad: Ossipov, Laas, Kutsar. Trusov koostas paluv-ahastava pöördumise ENSV julgeolekuministrile Moskalenkole, kui see ei mõju, ründas kirjas NSVL julgeolekuministrile Ignatjevile teravas toonis Moskalenkot kui peasüüdlast eeskuju näitamises. Trusovi avaldus Moskalenkole NLKP ülemnõukogu saadikule, EK(b)P KK büroo liikmele seltsimees Moskalenkole Avaldus Sündisin 1916. a Zabarovka asulas Zerendinski rajoonis Koktšetavi oblastis Kasahhi NSV-s kehvik-talupidaja perekonnas. Minu isa võitles 1917. a relvaga käes kapitalistliku korra tagasituleku vastu Venemaal ja kehtestas nõukogude korra. 1928. a kolhooside loomisel valiti kolhoosiesimeheks. 1932. a suri ta haiguse tõttu. Pärast isa surma asusin tööle treialiõpilasena, hiljem asusin tööle treialina OGPU nimelisse terasesulatusmehhaanika tehasesse Koktšetavis. Ise alaealisena kasvatasin haiget ema, kaht väiksemat venda ja kaht õde. Selles samas tehases astusin 1932. a leninliku komsomoli ridadesse. 1934. a sõitsin oma soovil koos perega välja ehitusele Karagandasse, kus asusin tööle treialina veduridepoosse Karaganda Sortirovotšnajas. Töötades treialina, hiljem tsehhi meistrina, läksin esimesena Kasahhi NSV-s üle mitmepingilisele teenindusele, töötasin kolmel pingil, tõstsin tööviljakuse 1500%-liseks. Mille eest mind autasustati L. M. Katsanovki (loetamatu) ja Kasahhi ülemnõukogu autasuga. Minu kogemus mitmel tööpingil töötamisest märgiti ära ajalehes ja sellest teatati raadios ja minu töömeetodit näidati kinožurnaalis. 1940. a astusin VK(b)P liikmeks ja samal aastal saadeti mind poliitosakonna ülema abiks Karaganda komsomoliosakonnas. 1941. a suunati mind Karaganda partei rajooniosakonna poolt tööle RJM organitesse. Pärast Taškendi (loetamatu) RJM kooli lõpetamist saadeti NSVL RJM kaadriosakonnast käsukorrras Smolenski operatiivgrupi luureülesandega vaenlase tagalasse. Pärast Smolenski vabastamist Saksa okupantidest töötasin oblasti RJM-s. Kaluuga oblasti organiseerimisega viidi mind üle Kaluuga linna. 1946. a juunis tulin vabatahtlikult tööle ENSV RJM-sse. Eestis töötades olen erinevat nõukogudevastast elementi kinni võtnud üle 100 inimese. Nende hulgas üks okupeeritud Saksamaa Inglise tsooni alla visatud Inglise luure tegutsev agent bandede formeerimise ülesandega illegaalse elemendi seas, mille eest mind tänas ENSV RJM. Vastseliina RJM osakonnas töötades tehti kindlaks bande, mille likvideerimiseks viidi 7. märtsil 1951 läbi tšekistlik- sõjaline operatsioon, kus neljatunnise lahingu tulemusel tapeti 6 bandiiti, meie poolelt oli kaotus 5 inimest. Pärast bande likvideerimist võeti kinni rida bande abilisi, kellest neljale anti elektrilööki telefoniaparaadilt, ühest sellisest ülekuulamisest võtsin osa ka mina. Sellise meetodi ülekuulamisel kutsus esile viha meie kodumaa vaenlaste vastu, need abilised võimaldasid bandiitidel röövida ja tappa nõukogude inimesi, nad aitasid röövida kauplusi ja kolhoosi farme, nad aitasid tappa 5 nõukogude armee võitlejat. Ma tunnistan, et sooritasin suure vea, suure kuriteo. Kuid mind oli võimalik karistada arestiga ja administratiivkorras ja anda võimalus parandada oma viga vabaduses. Mul on väga raske kanda seda, et mind on kuulutatud meie kodumaa vaenlaseks, mind kasvatas kommunistlik partei, leninlik komsomol. Kogu oma teadliku elu olen pühendanud ausale tööle, kasvatasin ja näitasin õiget teed vennale, kes 6 aastat teenis nõukogude armee sisevägedes teise mehaanikuna, õele, kes meheleminekuni töötas Smolenski oblasti RJM-s (teine vend ja õde surid). Jah, ma olen süüdi, kuid mitte vaenlane, keda pole võimalik parandada ja kes on ühiskonnaohtlik. Ma olen elanud ja kasvanud nõukogude ajastul ja pean kalliks oma kodumaad, olen valmis kodumaa eest surema. Kui partei mind välja viskab, pean vabadust surmast hullemaks. Mind kohtu alla anda, tähendab visata mind välja kui ühiskonna rämps, rikkuda mitte ainult minu ja mu pere nimi, vaid ka mu sugulaste. Väga palun teid, kui on võimalik lasta mul parandada oma viga vabaduses, vannun, et tulevikus mitte ainult mina, vaid ka mu lapsed selliseid vigu ei tee. Töötades Vastseliina RJM-s teravnesid mul algusest peale suhted Burakoviga tema taktitu käitumise pärast kaastöötajate suhtes. Eesmärgiga edasisi ebameeldivusi ära hoida kirjutasin 1950. a lõpus raporti enda üleviimiseks Vastseliina rajoonist, samuti tuletasin mitmel korral kaadrite osakonnas oma (loetamatu), kuid minu palvet ei rahuldatud, kuigi see oli põhjendatud. Kukkus välja nii, et Burakovi puudumise tõttu luban mina läbi viia komsomoli koosoleku, tuleb Burakov, ajab kokkutuleku laiali. Burakov sõidab Võru linna ja jätab enda asemele käsuga kinnitamata asetäitja operatiivvolinik Tederi. Leidis aset rida teisi mittevormikohaseid omavahelisi suhteid, millest kirjutasin varem. Kõik see kokkuvõetuna tõukas mind valele eluteele Vastseliina rajoonis. Kui ei leidu võimalust lasta mul oma viga parandada vabaduses, palun anda mulle selline karistusaeg, mille ma võiksin kiiresti heastada ja jätta mind laagrisse Eestisse, kuna tunnen, et mu tervis on nõrk, aga siin asub mu naine, kellel oleks võimalus aidata mind toiduga. Palun teid mitte mu palvest keelduda. Hoopis teises toonis on kiri Moskalenko ülemusele Ignatjevile, milles Trusov osutab NSVL Ülemnõukogu saadiku ja ENSV julgeolekuministri Moskalenko kuritegudele. Riikliku julgeoleku ministrile Ignatjevile, Moskva linn Kellelt: Trusov, Aleksander Stepanovitš, 1916, Vangla nr1, Tallinn Avaldus 28. juulil 1952 mõistis Sõjatribunal mind paragr. 193-17 p. „A“ alusel 8 aastaks Töö- ja paranduslaagrisse. Milles konkreetselt mind süüdistati? Töötades ülema asetäitjana Vastseliina RJM osakonnas, tehti rea agentuur-operatiivtöö tulemusel kindlaks bande, mille juhiks oli bandiit Richard Vähi. 7. märtsil samal aastal viidi läbi tšekistlik- sõjaväeline operatsioon selle bande likvideerimiseks. Bande ümberpiiramise ja neljatunnise lahingu järel tapeti 6 bandiiti. Kahel õnnestus põgeneda, teiste seas ka bande juhil, meie poolelt olid kaotused 5 inimest, sõdurid RJM-st, nende hulgas üks leitnant. Bande likvideerimise järel võeti kinni ja arreteeriti bande abilised. Arreteeritud abiliste tunnistuste põhjal ja agentuurandmete alusel võeti kinni ka teine ring isikuid: 1. Härm Karolina, kes on bande pealiku Vähi Richardi sugulane. Tema vend läks pärast Vähi Richardi bande osalist hävitamist ebaseaduslikult varjama ja varjab bande koosseisus. Härm, elades bande juhi Vähi talus varjas bandiitide röövitud varandust, võimaldas talus bandiitidel varjuda. Karjatas bandiitide kolhoosidest röövitud loomi, kes lõpuks veristati ja tasuks sai Härm bandiitidelt liha ja röövitud varandust. 2. Raag August võttis bandiitide poolt kolhoosist röövitud loomadel kõri maha, teadis bandiitide röövtegudest, sai tasuks liha ja röövitud varandust. 3. Eenla Enda, bande juhi Vähi Richardi naise õde, andis oma talu bandiitidele varjamiseks, võttis bandiitidelt röövitud varandust, organiseeris bande juhi naisele valepassi ja organiseeris ta pimesooleoperatsioonile Petseri haiglasse. 4. Kitle, Peteris, Läti elanik, kelle talus ravis end haavatud juht Vähi Richard. Vastseliina RJM-s on ülesloetud abiliste kohta avatud operatiivtoimikud ja nende arreteerimiseks koostati materjal, kuid arusaamatutel põhjustel keeldus prokurör sanktsiooni andmast. Need abilised peeti kinni ja viidi ülekuulamisele. Vaatamata olemasolevatele andmetele, tunnistustele nende abistamistegevuse kohta ei andnud nad avameelseid tunnistusi, pärast mida eelmise ülemuse Burakovi poolt kirjutati RJM juhtkonna nimele raport palvega saada luba füüsiliste mõjutusvahendite kasutuselevõtuks kinnivõetud bande abiliste suhtes ülekuulamisel, selliseid raporteid oli 7 inimese kohta 4. Nägin ise isiklikult neid raporteid RJM juhtkonna, eelneva ülemuse Burakovi loal. Ühel sellisel ülekuulamisel osalesin ka mina. Ja ikka süüdistatakse mind bande abiliste ebaseaduslikus kinnipidamises, kelle kohta ei vormistatud § 100. Püüan selgitada, kas ma olen selles süüdi: Esiteks, veel jaanuarikuus 1951, tegeledes materjalidega kinnipidamissanktsiooni saamiseks, kinnitas minister Moskalenko, kes andis mulle juhendeid, et on hädavajalik kinni võtta rohkem bandede abistajaid ja viia neid põhjalikule ülekuulamisele, saada kätte bandiitide asukoht, mitte anda neile rahu, kõik meetodid võitluseks bandiitide ja nende abilistega on lubatud, kui need annavad tulemusi. Neid sõnu kordas minister Moskalenko ka operatiivkoosseisu nõupidamisel, mis peeti Vastseliina RJM-s mais 1951. Täites minister Moskalenko juhtnööre pidasime kinni bande abilisi ja selle eest meid arreteeriti kui revolutsioonilise seaduslikkuse rikkujaid. Kes meid tõukas sellele seaduserikkumisele? ENSV RJM juhtkond. Miks siis meil tuleb kanda vastutust, ei saa ma aru. Tuleb nii välja, et alati on süüdi rööpmeseadja, selle tõenduseks veel üks fakt Rapla RJM kaastöölistest. Rapla rajoonis pani bande toime diversiooniakti, peatades rongi, röövisid 205 000 rbl. Sündmuskohale sõitis minister Moskalenko, kes andis käsu kinni võtta bande raseda abilise Põldma ja viia ülekuulamisele. Kui vajalikke ülestunnistusi ei saadud, peksis ta Rapla RJM koosseisu juuresolekul selle naise poolsurnuks, pärast mida arreteeris ta. Arreteeritud Põldma sünnitas Tallinnas vanglas nr1 surnud lapse ja suri ka ise. Samas piirkonnas bande abilise talus peeti kinni bandiit Saar. Abilisena võeti kinni ka talu peremees. Pärast vajalike tunnistuste kättesaamist andis Moskalenko käsu ta üles peksta. Peksmisel oli juures ka aseminister Tšernov, samuti Rapla RJM operatiivkoosseis. Seda kõike pidas Moskalenko normaalseks käitumiseks, näidates eeskuju ja füüsiliste vahendite rakendamist ülekuulatavate kodanike peal, kuid kui Rapla RJM ülema asetäitja Polonski peksis ühte Raadiku grupi naissoost abilist, arreteeris Moskalenko ta nõukogude seaduslikkuse rikkumise pärast. Kas mina ja teised töötajad oleme õigusega arreteeritud, meie, kes me täitsime ENSV RJM juhtkonna juhtnööre ja võtsime neist eeskuju. Miks ei arreteeri Moskalenko selliseid nagu Harju RJM ülem Vassiljev, kes 1952. a jaanuaris tunnistaja Hiiot üle kuulates külvas ta üle solvangute ja ähvardustega, mille tulemusel tunnistaja Hiio lõpetas hirmu pärast vastutuselevõtmise ees elu enesetapuga. Seesama Vassiljev, selle asemel, et organiseerida agentuurtööd, otsustas tõlgiks võtta hävitusrühma komandöri Pustini, kel polnud mingit suhet agentuuriga, aga hävituspataljoni komandöri Poljakovi pani tööle osakonna sekretäri asemele, kes oli puhkusel. Poljakovi käest käisid läbi kõik salajased dokumendid, mida ta poleks pidanud teadma. Veel enam, seesama Vassiljev sundis aruka agentuurtöö organiseerimise asemel agent Orlovat endaga kooselule, kuid pärast tegi ettepaneku tema kui ballasti kõrvaleheitmiseks, mida võib kinnitada osakonna autojuht. Seesama Vassiljev, selle asemel, et aidata operatiivkoosseisu ja töötada eeskujulikult läbi üht juhtumit, ei hoia üldse käigus toimikuid ja kogu tema põhitöö seisnes arupärimiste esitamises ja kabemängus. Selle eest sai Vassiljev palka 4000 rbl kuus. Moskalenko peab neid rikkumisi normaalseteks, vaatamata sellele, et ta on neist teadlik. Moskalenkole on teada ka faktid ja kuue nõukogude kodaniku peksmine operatiivvoliniku Ossipovi poolt, keda on karistatud 20–ööpäevase arestiga. Kas olen mina ja on ülejäänud Moskalenko poolt arreteeritud operatiivkoosseis süüdi, kui ta täidab sellesama minister Moskalenko käske ja jälgib tema eeskuju? Äramärkimist vajab ka RJM kaadrite ja juhtkonna suhtumine osakonna operatiivkoosseisu. 1950. a seoses rajoonide moodustamisega Eestis määrati mind asetäitjaks sellisesse rajooni, kus pole vene kooli ja kus minu lapsel pole mitte kusagil õppida. Pöördudes RJM juhtkonna poole nii suulises kui kirjalikus vormis ei suutnud ma mingeid tulemusi saavutada, peale ähvarduste, et võime saata teid saarele. Mulle tundub väga imelik, miks on ENSV RJM-s selline suhtumine kaadritesse, teistes oblastites töötades ei märganud ma sellist suhtumist nagu Eestis. Milles asi on, jääb mulle arusaamatuks? Minister Moskalenko hoiatas mind, et kindlasti tuleb perekond viia Vastseliina, aga tuleb nii välja, et lapsel polegi vaja õppida. Ülaltoodu põhjal pole raske teha järeldust. Küsides, kas Moskalenko oma repressioonidega operatiivkoosseisu vastu lõpetab revolutsioonilise seaduslikkuse rikkumise, siis võib täie kindlusega öelda – ei, üksnes sellepärast, et nende rikkumiste initsiaatoriks on ENSV RJM juhtkond ja järgijaid leidub palju ja kõigil saab olema selline saatus nagu Tõrva, Vastseliina RJM töötajatel ja teistel, kes on arreteeritud. Toon näite, kui ebaobjektiivselt on läbi viidid uurimine minu süüasjas. Enne vastandamise läbiviimist bande abistajatega valmistasid nad seda ette Tšibisoviga, kirjutasid tunnistused ebaobjektiivselt. Näiteks: abistaja Enda Eenla silm-silma vastu vastandamisel tunnistas, et ta mind ei näinud, kui tema kallal kasutati ülekuulamisel ebaseaduslikke füüsilisi mõjutusvahendeid, uurija Starostenko ja prokurör Nelipa kirjutasid, et võimalik, et ma olin seal, võimalik, et ma kasutasin ülekuulamisel füüsilisi mõjutusvahendeid. Pärast vastandamist viidi mind minema. Lisaks küsiti veel Eenlalt, justkui mina oleksin teda kinnipidamisel peksnud. Vastandamisel ta seda ei tunnistanud, kuigi talt seda küsiti, kuid hiljem, nagu näha, oli teda veendud selliseid tunnistusi andma, süüdistuse esitamisel ma ei tunnistanud, et ma olin selle ettevõtmise initsiaator, vaid elluviija, Starostenko ja Nelipa, ähvardades kartseri ja põhjaaladele laagrisse saatmisega, lisasid need tunnistused, mida polnud saanud, nii et tegelikkuses oli initsiaatoriks ENSV RJM juhtkond, mis sanktsioneeris ülekuulamisel füüsiliste mõjutusvahendite kasutamist kinnipeetud bandeabiliste peal. Paragrahv 206 esitamisel palusin uurija Starostenkol lisada iseloomustuse, mis mulle ülema asetäitjaks määramisel anti, ning raporti, mille ma kirjutasin minister Moskalenko nimele, kõike seda lubati, kuid toimikus neid dokumente pole, nagu pole ka varasema Vastseliina RJM osakonna ülema Burakovi raporteid füüsiliste mõjutusvahendite kasutamise kohta ülekuulatavate peal, mille me juurdluse käigus palusime neil lisada. Midagi paremat RJM juhtkond ja uurija Starostenko välja ei mõelnud. Nagu hiljem on selgunud, sõitsid nad külla Vastseliina, võtsid raportid koos sanktsioonidega füüsiliste mõjutusvahendite kasutamiseks ja hävitasid need. See räägib selle poolt, et ENSV RJM juhtkond oli võtnud ülesandeks meid istuma panna ja viia uurimine läbi ebaobjektiivselt. Mitte mingeid põhjendusi toomata teatas prokurör Nelipa uurimise käigus, et me Vastseliinas logelesime. Tööaasta jooksul Vastseliinas tegime järgmist: Tapetud on 10 bandiiti, arreteeritud on bandiite ja illegaale ligi 39 inimest, mitmesugust nõukogudevastast elementi on arreteeritud u 60 inimest, kes selle töö ära tegi, vaatamata sellele, et operatiivkoosseis oli väheste kogemustega. Minu meelest kindlasti mitte Nelipa, kes ei teagi, kus Vastseliina rajoon asub, protsessil esinedes tutvustas Vastseliina külakest vabariigi pealinnana, öeldes, et operatiivkoosseis sooritas kuriteo karjeristlikel eesmärkidel, et oma kohtadel püsida. On tõestatud, et see ei ole nii. Vastseliina on tõepoolest keskus, kuid bandede rohkuse poolest, mistõttu Nelipa kardab sõita sellesse rajooni ja mingeid karjeristlikke eesmärke operatiivkoosseisul pole olnud. Kõiki fakte ei saa kirja panna, kuid töötades Smolenski RJM-s, samuti Kaluuga omas, ei ole täheldanud sellist jämedat suhtumist operatiivkoosseisu nagu Eestis, kus kaadrite poliitika pole kasvatuslik vaid karistuslik. Eestisse tulin vabatahtlikult juulis 1946, teades, et töö on raske ja ohtlik. Ma ei läinud lihtsama vastupanu teed, vaid halastamatult purustasin meie kodumaa vaenlasi. Selle perioodi jooksul olen isiklikult arreteerinud erinevat nõukogudevastast elementi rohkem kui 100 inimest, teiste hulgas Inglise luure agent, kes oli illegaalina saadetud ülesandega organiseerida bandiitlikke vastupanugruppe Eesti territooriumil, mille eest ENSV RJM juhtkond avaldas mulle tänu. Oma elu ohtu pannes olen korduvalt olnud bandiitlike kuulide all ja vot selle kõige eest olen saanud vanglakaristuse. Tuleb välja, et kes ei tööta ei eksi ja seda hinnatakse, aga kes on tööd teinud, sellel võib muidugi leida vea. Kuid see ei tähenda, et nende üle peaks kohut mõistma, on ka teisi kasvatusmeetodeid. Mind ja teisi pidas Moskalenko sotsiaalselt ohtlikeks, keda on ohtlik hoida vabaduses. Pean seda ebaõiglaseks, mind kasvatas partei ja nõukogude võim, ustavaks tööle ja vihkama rahvavaenlasi. Alates 16. eluaastast läksin iseseisva elu peale, kasvatasin õdesid ja vendi ja suunasin neid õigele eluteele, sest isa suri 1932. a. Töötades tootmisalal täitsin tööviljakust 1500%. Esimesena Kasahhis läksin üle mitmetreipingilisele teenindamisele. Isamaasõja ajal töötasin luure operatiivgrupis vaenlase tagalas, VK(b)P liige 1940. a maist. Kogu teadliku elu olen pühendanud ausale tööle võitluseks rahvavaenlastega, mille eest mul tuleb kanda kõige raskemat karistust. Ma pole vaenlane, kuid minust tehti vaenlane, kuid ma ei saa selleks, ehkki istun ära mulle määratud aja. Mulle on ainult solvav, et mind ja mitte ainult mind, vaid kogu mu peret ja mu sugulasi häbistati minu ausa töö tõttu, arvati, et ma olen parandamatu inimene, kuid kui analüüsida kogu mu tegevust Eestis, tõukas mind sellele ainult ENSV RJM juhatus, mis asjaliku abi ja isaliku hoolitsemise asemel kaadrite suhtes pidas võimalikuks kuuldavale tuua erinevaid ähvardusi. Loen ebaõiglaseks enda kohtu alla andmist, sest ma kasvasin üles ja minu kasvatajaks oli nõukogude võim ja minu vigadele osutamine oleks paremini mind parandanud, kui eluks ajaks vigaseks tegemine. Kui ma pole Moskalenkole vajalik, oleks võinud mind vallandada, kuid miks ma pean hülgama nüüd perekonna, kellel pole kusagilt võtta materiaalset toetust, mis tähendab mu lapse saatmist haletsusväärsesse olukorda. Kirjutamise ma lõpetan, kuid palun vaadata ümber minu süüasi ja anda võimalus oma viga vabaduses välja lunastada. Olen niigi hinge põhjani mõistnud oma toime pandud viga. Samaaegselt palun selgitada mulle – kas mulle on ette nähtud 1952. a eest kasutamata puhkus, Trusov 30. aug. 1952 Sõjatribunali otsusega 25.-28. juuli 1952 mõisteti Burakovile ja Trusovile 8 a vabadusekaotust ja Tederile 6 a vabadusekaotust . Justiitspolkovnik Dõtjuk 28.dets. 1952 Eriinspektsioon 8. jaan 1953 ENSV FINTDELA RJM major sm Molodtsevile Teatan teile, et nõukogude seaduslikkuse rikkumise eest määrati ENSV RJM sõjaväelastele Burakov G.G., Trusov A.S., Teder F.J ja Polonski M.S. erineva pikkusega vabadusekaotused, koos riiklike autasude allesjätmisega. 1. Trusov Aleksander Stepanovitš ja 2. Teder Fjodor Juhanovitš – etappi viidud 16. sept 1952 NSVL RJM Tšernogostroi valitsusse (Tšernogorski kaevandused Krasnojarski raudteel) 3. Burakov Grigori Gerassimovitš – kannab karistust OLP no 5 NSVL RJM „BD“, Ülemiste jaam, Eesti raudtee. 4. Polonski kannab karistust Sillamäel Trusovi palk anda välja Trusovi naisele Volkova Antonina Grigorjevnale ENSV Tartu oblasti RJM osakonna kaadrite eriinspektsiooni uurimine tegi kindlaks: Burakov G.G. , Trusov A.S. ja Teder F.J. arreteeriti juunis 1952 NSVL RJM sanktsiooniga ja kannavad praegu nõukogude seaduslikkuse raske rikkumise pärast ENSV RJM sõjatribunali poolt määratud eri pikkustega karistust. Kinnipanduna on Burakov, Teder ja Trusov kirjutanud ENSV RJM –i ja ENSV KP KK-le mitmeid avaldusi, milles näitavad, et peale nende on ebaseaduslikke ülekuulamismeetodeid kinnipeetud kodanike peal kasutanud ka teised RJM operatiivtöötajad – Ossipov, Laas ja Kutsar, millega seoses tuleks ka nemad kriminaalvastutusele võtta.