Kaabu 2/3 Roland Tõnisson

KAABU Langenud lehtedes jalgadega sahistades mõtles ta oma lastest, äridest, naisest, loomaaiast, Pillest ja teistest armukestest, ning ta oli asjade käiguga päris rahul, sest kõik oli tegelikult hästi: ettevõtmised olid õnnestunud, kolleegidega läbisaamine väga hea, lapsed toredad ning seksuaalelugi oli vaheldusrikas ning küllaldane, ning kõige selle ülalpidamiseks oli Juhanil vahendeid piisavaid. Rõõmsas tujus astus ta pargi asfaltteel ning kummardas vastutulnud daamile elegantselt, tõstes käe kaabuservale ning naisele oma kavalal ilmel silma vaadates. „Mis nõme lotu see tal peas on,“ kommenteeris naine. Juhan ei oodanud sellist reaktsiooni. „Khmm.. no... jah... ega ta nüüd selle aasta mood just ei ole, aga praktiline väärtus on tal täiesti olemas.“ „Vabandage, kas te räägite minuga?“ küsis naine peatudes. „Jah, sellest kaabust siin on ju jutt! See ei olegi tegelikult minu, vaid ma sain selle ühelt tuttavalt laenuks. Täna ei ole just kõige meeldivam ilm.“ „Hea küll, aga mis see minusse puutub,“ imestas naine, „või on teil kombeks selle kaabu abil tutvusi soetada?“ „Te ju avaldasite arvamust selle peakatte asjus,“ oli Juhan hämmeldunud, „ja mitte kõige positiivsemat, kusjuures.“ „Millest te räägite? Ma ei ole midagi öelnud!“ „Kas tõesti? Mulle tundus, et te ütlesite üsna selgelt, mida te arvate.“ „Teate, mul ei ole ei teie kaabuga ega samuti teie enesega mingit asja. Pange endale või ämber pähe,“ turtsatas daam ning läks minema. „Idioot!“ sõnas ta Juhanile veel korraks otsa vaadates. „Ega siis ei ole vaja kohe solvata!“ hõikas Juhan talle järgi. „Ma olin täiesti vait. Te kuulete imelikke asju! Minge arsti juurde! Miks ma teiega üldse räägin!?“ sai naine pahaseks ning tõttas minema. Juhan oli selle intsidendi pärast tõelises hämmingus, aga korrates endale rahustuseks vana tõde, et naistest on võimatu aru saada, jätkas ta oma teed, kuni hakkas päris tugevasti vihma sadama. Ta viipas vabale taksole ning istus sisse. „Küll hakkas alles kallama,“ sõnas taksojuht, kes paistis jutukas olevat, „varsti on Tuukri tänav jälle vee all, nii et ongi hea, et siitkandist minema saab, sõidame veel mõnele surfajale otsa!“ Juhan muigas ning ei kostnud midagi. Tal ei olnud praegu jututuju, ent ta mühatas nõusolevalt, et mitte päris ebaviisakas olla. Nii nad sõitsid vaikides läbi vihmase linna ja kui kohale jõudsid, vajutas Juhan kaabu pähe ning andis taksojuhile täpse raha. See võttis raha vastu ja vaatas oma kliendile silma: „Sa kuradi täikrae oma täinahkse kaabuga. Kas veits jotsi visata on raske?! Ise elab sellises uhkes majas.“ „Ei ole vaja kohe solvama hakata,“ vihastas Juhan. „Sähh, siin on sulle su jots,“ ja ta andis taksosohvrile taskust leitud „tammsaare“, „ning müts ei ole minu, vaid tuttava käest laenatud!“ „Ma ei ole midagi öelnud,“ kohmetus taksojuht. „Kuidas ei ole? Aga mis see „täikrae“ siis oli?“ „Ma ei ole ju seda öelnud!“ „Kas sa tahad öelda, et ma kuulen valesti?“ „Ma ei taha midagi öelda... Vabandan, mul on uued kliendid!“ Juhan astus autost välja ning virutas ukse vihaselt kinni. Koduuksest sisse astudes nägi ta esmalt tütart, kes rõõmustas väga teda nähes: „Issi-issi, kas me läheme laupäeval loomaaeda?“ Juhan tõstis Annika oma kätele: „Lähme küll ja võtame neile porgandeid kaasa.“ „Jänesed söövad porgandeid,“ naeris tüdruk. „Ahjah... Siis võtame mett kaasa.“ Annika naeris laginal. „Karud söövad mett! Me peame ahvidele õunu viima!“ Isa tuju läks palju paremaks. „Mis sa, tüdruk, täna tegid? Olid sa emale hea laps?“ „Jaa! Aitasin emmel tainast teha!“ „Oo, kas küpsetasite midagi?“ „Me tegime emmega õunakooki,“ teatas tüdruk uhkelt, „ja ahvidele jätsime ka õunu.“ „Ah et kooki tegite? Siis ma võtan pigem seda, muidu mõtlesin, et pistan sinu hoopis nahka,“ ja Juhan ajas hambad koledasti häälitsedes irevile. Tüdruk rabeles end kisades ja naerdes lahti ning jooksis kööki ema juurde. Juhan läks samuti sinna ning tegi kuklamusi oma naisele Merikesele, kes laua ääres askeldas. „Said märjaks?“ küsis naine. „Ei, võtsin takso. Ja pealegi oli mul kaabu, vaata!“ ja Juhan surus selle pähe „Mis sa arvad sellest?“ „Julged sellega tõesti ringi käia või?“ imestas naine. „Mis tal siis viga on? Nagu Marlboro-mees!“ „Mida veel, vurle oled sa, mitte kauboi!“ „Seda küll, aga ma olen asfaldikauboi. Te olevat täna kooki teinud, anna aga ette!“ Nii see päev lõppes. Juhan mõtiskles kohtumiste üle nii naisega pargis kui taksojuhiga. Ta oli ju kuulnud nende sõnu selgesti... Seda, et inimesed end välja vabandada proovivad, oli Juhan ennegi kogenud ja eks see olegi normaalne – kaitsta ennast – , aga et kaks inimest, kes üksteist ei tunne, väidavad, et ta on eksinud samas asjas ning lubavad endale taktituid väljendusi, see ei olnud tuttav lugu. Juhan pani juhtunu enda väsimuse ja inimliku möödarääkimise arvele. Laupäev on laste jaoks alati tore, kui saab ema-isaga midagi koos ette võtta. Mihkel, olles juba selles eas, mil enda näitamine koos vanematega on ülima luuserlikkuse näitajaks, vastas kategoorilise „ei“-ga, kui teda Veskimetsa loomaaeda kutsuti. Ta arvas, et on ahvide punaseid tagumikke juba küll näinud ning eelistas jääda oma infotehnoloogiliste mängukannide seltsi. „Mine tee siis midagi kasulikku! Mine jookse pargis: varsti võetakse sind sõjaväkke, muidu oled seal nagu märg pesu nööril.“ „Küll ma seal siis jooksen,“ vigises Mihkel vastu. „Küll sa seal siis jooksed jah medpunkti, peldiku ja koiku vahet,“ ironiseeris Juhan. Mihkel pööritas selle peale paljutähenduslikult silmi ning jätkas oma konsoolimänguga, milles ta oli suur sõjamees, tugev väepealik, osav, ettenägelik ja praktiliselt haavamatu ning nottis ihuüksinda maha kümneid ja sadu vastaseid. Ülejäänud kolm istusid aga autosse ning suundusid Õismäe serva loomaaeda. Seal oli käidud küll ja küll, aga väike Annika tahtis väga näha oma suuri lemmikuid: ahve ja hülgeid. Ahvid mängisid ükskord kapsapeaga nii vahvasti, et tüdruku arvates ei olnud kogu maailmal enam midagi muud sellele vastu panna. Kahjuks ei mänginud nood inimeste lähisugulased küll enam kunagi kapsagajalgpalli, kui Annika sinna sattus – ning see oli tüdruku arvates äärmiselt ebaõiglane - ,seepärast oli neil iga kord kaasas veidi õunu, mis puurivarbade vahelt läbi mahtusid: ahvidel oli sellise salakauba üle alati hea meel ja enne kui nad sööma asusid, loopisid nad neile antud ande õhus ja veeretasid maas. Seda oli vahva näha ja iga kord, kui tüdruk õnnelikuna puuride vahel jooksis ning avastas loomade juures üha uut ja huvitavat, tundis Juhangi end õnneliku inimesena ning soovis, et see tunne ja hetk kestaksid veel kaua-kaua. Neil momentidel oli Juhan valmis loobuma oma Õismäel asuvast salakorterist, seal vahetuvatest asukatest ning kogu oma varjatud elust, aga too hull mõte läks alati peagi üle ning Juhan pruukis oma vaheldusevõimalusi heal rinnal edasi. „Cosi fan tutte“, mõtles ta sel puhul endamisi ja ennast vabandades. „Kõik teevad nõnda“ ja õigus ju Juhanil ses asjas oli: trendidest ei tohi väljapoole jääda, kui soovitakse püsida kiirelt edasiliikuvas vankris. Tänane päev oli tore ning Juhani arvates oli kõik parimas korras, naine oli aga mõtteis ning näis tusasena, hoolimata lapse rõõmust. Sellega ei viitsinud Juhan oma pead juba ammu vaevata ning lahterdas sarnased meeleolud rubriiki „naised-ise-ka-ei-teamida-nad-tahavad.“ Kui ta varem tundis huvi naise tusatuju vastu, siis ühel hetkel ta loobus ning tegelikult ta teadis ju, et kaua see niikuinii ei kesta nagu kõik naiste meeleolud, olgu need siis koguni positiivsed. Vilu sügisilma tõttu oli Juhan jälle pannud pähe kaabu. „Või asfaldikauboi...“ muigas naine kui oli vilksamisi heitnud pilgu mehe poole. „Sa ju ei taha, et ma külmetaks, haigeks jääks, maha kärvaks ja teid vaesusesse jätaks?“ kostis mees. „Ei juhtu sinuga midagi,“ vastas Merike, „ei võta sind tuul ega alkohol, ei liiklusõnnetus ega tripper.“ „Tohoh, “ imestas Juhan, „kuskohast ma selle veel peaksin saama?“ „Kuskohast seda saadakse? Eks ikka sealt, kuskohast seda alati on saadud.“ „Minul sellistesse kohtadesse asja ei ole.“ „Muidugi, seda muidugi,“ vastas Merike ning jätkas pead pööramata hüljeste veemängude jälgimist. Juhan ei hakanud pärima midagi. Ta ei olnud isegi mitte hämmeldunud, sest sellised need naised lihtsalt olid. Väikene Annika seisis ema kõrval ja vaatas samuti hülgeid, tõstis pilgu üles ja vaatas isale otsa: „Ei tea, kas me täna kohvikusse ka lähme?“ „Võime küll kohvikusse minna, kui sa tahad,“ „Oi, kuidas sa teadsid et ma täna sinna tahan?“ „Aga sa ju ise ütlesid,“ imestas papa Juhan. „Ma ei öelnud,“ naeris Annika, „ma ainult mõtlesin!“ „Sa ei öelnudki?“ „Ei... Emme-emme, issi oskab mõtteid lugeda,“ kilkas tüdruk. „Või et loeb mõtteid? Kui sa suuremaks saad, siis kohtad sa neid mõttelugejaid rohkem kui vaja. Issi peab nende mõtete lugemise jaoks endale prillid ostma – see ei tule tal kuigi hästi välja.“ Üle Juhani roomas külm higilaine, sest ta hakkas taipama, mis võis olla eilsete intsidentide põhjus pargis ja taksos. Täis ärevust võttis ta Annika õlast kinni: „Teeme katset! Sina mõtle, mida sa kohvikus tahad ja ma ütlen, kas arvasin ära!“ „Hästi! Ma tahaksin...“ „Ära ütle, mõtle enda ette!“ „Lasteeinet friikatulite ja vinkudega.“ „Lasteeinet friikatulite ja vinkudega!“ „Ta tellib seda ju iga kord,“ sekkus Merike ironiseerides, „kah nüüd mõni suur maag siin väljas. Anna end nõiasaatesse üles, las Vigala-Sass tuleb sulle õpipoisiks!“ Juhanil ei olnud praegu üldsegi mitte mahti naise tujude üle juurelda. „Annika! Annika, mõtle veel midagi, ükskõik mida!“ „Hästi...“ venitas tüdruk, toksis kinganinaga asfalti ja põrnitses maad. Juhan vaatas tüdrukut ja pingutas oma meeli. „Noh, mida ma mõtlesin?“ „Ma ei kuulnud midagi,“ oli Juhan ärritunud. „Muidugi, mine nüüd lapse peale veel närvi ka!“ osatas Merike. Tüdruk tõstis pilgu ning vaatas tusaselt vanematele kordamööda otsa: „Kui nad siin riidlema hakkavad, ei lähegi me jälle kohvikusse, vaid hoopis koju. Nii on alati.“ „Kas see on tõesti nii?“ küsis Juhan. „Kas sa, Annika, tõesti arvad, et me ei lähegi kohvikusse?“ „Mis rumalusi sa räägid! Ta ei ole ju midagi sellist öelnud,“ prahvatas Merike. „Ma mõtlesin jah, et äkki me ei lähegi,“ möönis tütar. „Me lähme sinna kohe!“ otsustas Juhan ning peaaegu tiris lapse endaga kaasa. Kui nad kohvikusse sisse astusid, võttis neid leti taga vastu baarineiu väsinud ja tülpinud pilk. Juhan puuris oma silmad näitsiku omadesse, lootes sealt välja lugeda neiu mõtteid, aga ta ei kuulnud midagi. Juhan leidis Annikale ja Merikesele vaba laua ning suundus ise leti juurde. „Mats jääb matsiks, mütsi ka maha ei oska võtta. Varjab oma rasvaseid juuksejäänuseid rõveda kiilaspea otsas. Pervert!“ Kui klient saabus leti juurde, oli näitsik mananud näole naeratuse ning küsis kelmikalt, mida too soovib. Juhan andis tellimuse ning ütles, et tal on juuksed veel kõik peas ja keegi ei ole teda kunagi perverdiks nimetanud. Näitsik vaatas talle veidi kohkununa silma, kuid ei lausunud esiteks sõnagi. Olles kohmetusest üle saanud, kostis ta, et ta ei ole ju midagi öelnud. „Ja mu juuksed ei ole rasvased,“ lisas Juhan, kui hakkas Annika coca-cola ning Merikese mahlaga oma laua taha minema. „Mingi nõid olete vä?“ küsis baarineiu näost punasena. „Võib olla olengi – võib olla olengi,“ vastas Juhan mitte vähem hämmeldununa. „Võta oma kaabulotu kasvõi lauaski peast ära,“ porises Merike. „Kohe võtan,“ ohkas mees mitte just rõõmsalt, naisele otsa vaadates. „Mida ta veel välja ei mõtle. Kas ta arvab, et saab selle lätuga endale uue asuka korterisse või?“ Juhan rabas mütsi šokeerunult peast. Millisesse korterisse? Millest ta räägib?! Meest valdas kuumalaine ja ta tundis, kuidas kere muutub higiseks. Ta oleks tahtnud selle kohta küsida, kuid sai aru, et see ei tule talle kasuks. Närvilised mõtted kihutasid ta peas edasi-tagasi. Merike teab! Ta teab korterist! Mida ta veel teab? Kes on talle rääkinud? Töö juurest mingid eided niikuinii! Kes nendest? Mõtted, tunded, higi ja erutus olid haaranud Juhani endasse. Rahu, tuleb säilitada rahu! „Tähendab, see kaabu on selline, et võimaldab lugeda mõtteid, kui ta on mul peas ja ma vaatan inimestele samal ajal otsa“, oli ta nüüd täiesti kindel. Ta hoidis kaabut põlvel ning surus seda sõrmedega jala vastu, et keegi ei saaks seda kallihinnalist aaret temalt ära viia. See kaabu on ju tõeline leid! Kes oli see mees, kes kaabu Sohvrile andis? Miks küll just mulle? Ja miks see mees üldse sellest nii väärtuslikust kaabust loobus? Eriti viimane küsimus ei andnud Juhanile rahu. Tõepoolest, kes ei sooviks lugeda inimeste mõtteid, teada mida su vaenlased sinust arvavad. Ja mis siin vaenlastest rääkida, hoopis olulisem on teada, kes on sinu tõelised sõbrad! Juhan rüüpas närviliselt ja palavikuliselt oma kohvi, ning põrnitses mõttes olles enda ette lauale. „On sinuga kõik korras?“ küsis Merike murelikult. „Ja-jah, muidugi on! Ei... kõik on hästi.“ „Miks sa siis üleni higine oled ja näost punane?“ „Ah.. Kohv on lihtsalt liiga tuline.“ „No kena, et mõnes kohas ka kuuma kohvi pakutakse,“ nähvas naine seepeale. Annika tahtis isaga rääkida ahvidest, kuid papa oli väga kinni omaenda mõtetes, ning laps muutus tusaseks, kui märkas, et isa ainult muuseas tema jutu peale mõmiseb ning vastab küsimustele vaid „ja-jah!“ „Räägi siis lapsega nüüd,“ toksis Merike teda käega laua all vastu põlve, haaras kaabu ning pani selle endale pähe. „Kuidas sobib?“ Juhan haaras selle kärme liigutusega enda kätte, üritades naisele mitte otsa vaadata: „Ei sobi! Ära pane seda endale pähe, see ei sobi sulle üldse!“ „Issand! Mis sa nii närvi lähed kohe,“ pahandas Merike juukseid kohendades. Juhanil oli selle ajaga tekkinud juba hulga plaane, mida selle kaabuga kõike ette võib võtta ning ta ei mallanud oodata oma kavatsuste täideviimist. „Noh, kas olete valmis? Kas lähme?“ „Aga friikad?!“ protesteeris Annika ja ka abikaasa vaatas mehele küsivalt otsa. „Ah jah...“ tõdes Juhan ning istus tagasi toolile. „Kuhu sul nüüd nii kiire hakkas,“ küsis temalt naine, „täna on ju vaba päev sul? Või ei ole?“ „On muidugi, lihtsalt mul tuli paar ideed pähe,“ muigas Juhan, püüdes jätta muljet, et ta rapsib seoses tööasjadega, sest sellega oli ta pere harjunud. Peagi toodi road lauda ning kolm vabapäevaveetjat asusid toidu kallale: Annika veidi nukrana, et isal ei ole tema jaoks ikkagi aega, kuigi on laupäev, Merike mehe tegemistest mõtiskledes ning Juhan, täis indu katsetada kaabut n.ö. „tööpõllul“ ja praktikas Järgneb ... Ilmunud jutukogus "Tuuleväljad I" aastal 2014.