Kaabu 1/3 Roland Tõmisson

"KAABU" Stockmanni kaubamaja parklasse sisenes must Volvo, tagauksest väljus pikas mantlis mees, Juhan nimi, ning suundus hoonest sisse- ja väljajooksva rahvamassi sekka. Autojuht jäi Juhanit ootama. Peremees vihkas „Hullusid päevi”, kuid täna ta vajas veini – kohe ja praegu! Kellaosutid hakkasid liginema kaheksale ja veinipoe sulgemiseni ei olnud seega üldse enam palju aega jäänud. Täna otsustas Juhan, et ei hakka oma kallihinnalist isiklikku aega poodide kammimise peale raiskama: ta astus otsusekindlalt sisse esimesse ettesattunud veinikauplusesse, haaras ühe esimestest enam-vähem sobivatest pudelitest ning võttis sama vankumatu eneseteadlikkusega sisse oma koha pikas kassasabas. Vein ei olnud küll just muidugi täpselt seda marki, mida ta oleks soovinud... Õigemini ei olnud see lemmikveiniks isikule, kelle juurde ta sellega sõitis. Ta võtab selle veini, oli mees otsutanud, ning sellega on basta ja finito!, sest ei ole temal mahti täita kõigi kapriise. Sel ajal, mil Volvo-omanik poodi läbi kammis, astus parklasse jäänud auto juurde keegi meesterahvas, asetas vasaku käe auto katusele ning koputas juhipoolsele aknale. Tema mantel oli tunduvalt lihtsama tegumoega kui Juhanil, ning see jäi Sohvrile kohe silma, seega keris ta akna akna alla ilmel, mis väljendas äärmist tülpimust ning meelehärmi segamise pärast. Sohver jäi koputajale küsivalt otsa vaatama, sest ta võis seda endale lubada: Peremees oli ikkagi mõjukas inimene, hästi tuntud ning välgatas üsnagi sageli ka seltskonnakroonika veergudel, omamoodi VIP, ning autojuht oli VIP’i sohver, mitte mingi „kolmetuhandekroonine iga töö peale”, nagu teised peremehed vahel oma roolikeerajaid kutsusid. See juht oli isiksus, Sohver suure algustähega, ning nüüd ta vaatas otsa ühele mehele, kellel oli ilmselt midagi öelda. „Oli sul midagi asja ka või jäädki niimoodi siia seisma ja minu autot määrima?” Tulija naeratas, üldsegi mitte end puudutatuna tundes: „Ma vaatasin, et Teie kaassõitjal ei olnud mütsi peas aga täna on üsna tuuline ilm. Mul on seevastu peakatteid koguni kaks – ma võin ühe ära anda. Kahju vaadata, kuidas inimene külmetab, tuttav nägu pealekauba. Tagasi ei ole seda vaja anda, kandku terviseks. Ainult ühte sooviksin küll: ärgu ta seda kaabut minema visaku, kui ta seda enam mingil põhjusel kanda ei soovi. Andku sellisele inimesele, kellel seda tema arvates kõige rohkem vaja võiks minna,” ning mees ulatas peakatte autojuhile. „Aga äkki ei pane ta seda üldse pähe? Või ei taha ta sellest hiljem loobuda?” päris Sohver ja võttis pakutud peakatte pika mokaga vastu. Auto juurde tulnud mees naeratas teadja moega: „Mul on tunne, et ta paneb selle siiski pähe ning sellest võib saada veel tema lemmikpeakate, pealegi on ju tubli sügis juba käes. Aga ükskord võib kätte jõuda aeg, mil ta peab sellest mütsist loobuma – see lihtsalt saab nii olema. Küllap ta tunneb selle aja ise ära.” Autojuht takseeris kaabut, ilmselt üritades ära arvata, milles võiks seisneda antud eseme eriline väärtus. Kaabu oli iseenesest veidi vanamoeline, kuid ehtsast nahast; küll kulunud, kuid hästi säilinud ning stiilitu, seega kantav enamikus olukordades ja enamikel elujuhtumitel. Autost juurest kuni majaukseni seda peas kanda ei pruukinud olla probleemiks ning Sohver viskas peakatte kõrvalistmele. „Te annate selle talle edasi, eks ole?” küsis mütsi nüüd juba endine omanik kindluse mõttes üle. „Jajah... Annan muidugi! Ega ma ise seda küll kandma ei hakka,” turtsatas Sohver vastuseks. „Seda ei olegi vaja! Tänan Teid! Head päeva teile mõlemale, ning ma tõesti loodan, et sellest peakattest tõuseb uuele omanikule tulu. Muide, teilgi võiks vahel kasulik olla oma pead sellega varjata, nagu näiteks tänasel päeval.” „Ähähh,” kostis selle peale juht ning laskis aknaklaasil üles sõita. Parima meelega oleks ta selle lätu minema visanud, kuid ei võinud ju teada, kas too võõras peremehega tuttav mitte ei ole. Hakatakse veel pärima midagi... Peremehel endal oli selline lihtne kodumaine nimi nagu Juhan, nagu juba korra öeldud. Juhan oli ettevõtja ning ettevõtteid oli tal üsna mitmeid. Laiemale lugejaskonnale ei ütle nende nimetused ometigi mitte midagi, seepärast ei ole siinkohal nende äramärkimine vast tarvilik. Ettevõtja Juhan seisis nüüd veinipudeliga kassajärjekorras ning oli mõnevõrra rahunenud pärast esmast ärritussööstu, kui pidi pika järjekorra lõppu astuma. Nii palju ta ennast tundis, et teada, mis sellistel puhkudel aitab. „Ma saan seista mitu minutit päris rahulikult kassasabas... Ma olen rahulik, mu hingamine on ühtlane ning maailma kiirustamine läheb minust mööda... Ma olen rahuoaas... Ma suudan viia päeva õhtusse ilma ärritumata,” kordas ta enda rahustamiseks mõtteid ja mantraid, mida oli mõningatest abikaasa ostetud ajakirjadest lugenud. Need nõuanded olid täna igatahes vajalikud! Statistikud ja sotsioloogid on erinevate uuringutega kindlaks teinud, et kui kellegi ees seisab sabas enam kui kuus inimest, tekitab see pisemat sorti närvivapustuse: siin oli inimesi rohkemgi ning Juhanil ei olnud see esimene mikrovapustus tänase päeva jooksul. Päev lubas lõppeda tegelikult päris kenasti. Juhanit oodati linnaservas korteris, mille ta oli ostnud naise teadmata juba mitmeid aastaid tagasi ning millele kulus pidevalt kenakesi summasid. Tegelikult mitte just päris korteri enese peale, vaid selles asuvate ja mõnikord vahetuvate inimeste ülalpidamiseks. Sellel pinnal oli Juhan pidanud erinevaid üürilisi läbi aastate. Ta oli kunagi ajalehest lugenud, kui palju maksab ühe taolise tibi ülevalpidamine – see võttis ta muigama, sest ilmselt ei olnud artikli koostajad antud olukorras kunagi ise viibinud. Praegu elas selles korteris pisike Pille. Pillel oli täna sünnipäev ning seda ei saanud unustada. Juhan mõtiskles vahetevahel, kas tema naine teadis midagi tema salakallimate olemasolust. Vihjanud ei olnud ta neile küll kuidagi, võib-olla siiski aimas...? Ta pidi aimama! Naistel on ju tont-teab mitmes meel, mis neile räägib kõigest, mis teisel poolel teoksil. Kas teadis ta naine midagi Pille olemasolust? Või siiski mitte? Tont tõesti seda võtku kinni... Kui teaks sedagi, mida too Pille temast arvab, mõtiskles Juhan, seistes selles neetud kassasabas, mis oleks võinud liikuda tunduvalt kiiremini kui ostjad, kui preili kassas oleks viitsinud end liigutada. Pille tundus olevat palju normaalsem kui eelnevad elanikud ses salajases armupesas. Eemistega oli asi lõppenud alati inetult, kuigi alanud oli kõik loomulikult kenasti: oli kirg, olid ilusad õhtud ja ööd, salajased kohtumised võõraste linnade hotellitubades, kui armukesed ametisõitude ajal puhtjuhuslikult sattusid olema samas kohas, ning olid kallid kingid, mis nende kullakaevajate ja meestesööjate südamesoove rahuldasid. Alati jõudis aga kogu lugu inetu lõpuni, kui „kõrvalnaine” soovis pärisprouaks saada. Seda Juhan aga mitte mingil põhjusel ei soovinud. Kuni elasid naise vanemad, hoidis teda tagasi kohusetunne, sest oli ju naisevanemate rahadega kõigele praegusele tegevusele alus pandud. Juhan lõi oma ostu kassast läbi ning suundus auto juurde. Istunud tagaistmele, märkas ta seal kaabut. „Mis asi see veel on?” „Ah mingi friik jättis selle. Ütles, et tal oli kahju näha sind palja peaga tuule käes kõndimas. See kaabu olla tal üleliia.” „Või nii... Niisama andiski? Niisama ei saa siin ilmas peksa ka mitte! Ilmselt on ta konkurentide käsilane. Kindlasti on asjal mingi konks – nagu nendel ilusatel hirvenahksetel kinnastel, mis ühele kuningannale kingiti: need olid mürgitatud ja kui too oleks need endale kätte tõmmanud, oleks ta sealsamas ära ka koolenud. Nüüd tõmban mina kaabu pähe ja saan ajurabanduse,” üritas Juhan nalja teha. „Ah, igasuguseid veidrikke on ju ilmas...,” vastas Sohver suusoojaks. „Kuhu sõidame, ” pöördus ta leivaisa poole, „kas Õismäele?” „Õismäele!” „Mis ma prouale ütlen, kui ta peaks helistama?” „No ikka, et linnas kohtumisel ja tulen ise koju.” „All right!” kostis autojuht ning sõitis parklast välja. Järgmisel hommikul oli auto varakult kodumaja ukse ees ning Juhan ruttas, kuivanud hambapastat suu nurgast pühkides, majast välja. Auto tagaistmele istudes oleks ta äärepealt kaabu otsa potsatanud ning talle meenus eilne kummaline mütsilugu. „See kaabu on veel siin,” avaldas ta imestust. „No sa ei öelnud ju, mis ma temaga tegema pean. Oleksin ta minemagi visanud, kui oleksid seda palunud, või mõnele prükkarile pähe surunud. Kas virutan ta kuskile taaskasutuskasti või? Mütsi toonud tüüp oli millegi pärast seda meelt, et too lätu hakkab sulle veel meeldima – rohkem kui miski muu,” lisas Sohver naeru pugistades. „No muidugi,” muigas Juhan irooniliselt ja süvenes veel kord paberitesse, mis olid teel Õismäele kaasas olnud ning mille lugemine teatud põhjustel pooleli jäänud. Kohale jõudes ruttas Juhan trepist üles oma kabinetti ning avas harjumusekohaselt arvuti juba enne, kui ta riided seljast võttis, viskas mantli varna ning avas siis oma armukeste kirjade jaoks loodud erapostkasti. Sinna oli laekunud varahommikune kiri Pillelt: Aitäh, Juku-kallis, kaunite lillede ning ilusa õhtu eest! Ootan sind juba uuesti siia. Igatsen!!! Oled minu parim mees!! Ole mupsik! Sinu Pille Teisele isiklikule e-aadressile, mida teadsid ka naine ja lapsed ning legaalsed sõbrad, oli tulnud kaart tütrelt. Seal oli kujutatud karumõmmit ning juurde lisatud soov: Issi! Lähme jälle loomaaeda. Annika See oli neil kokkulepitud mäng: tütar saatis igal neljapäeva õhtul e-kaardi mõne sooviga, mida ta oma isaga kõige rohkem nädalavahetusel teha tahtis. Poiss Mihkel oli juba suurem ega tahtnud enam taolisi lapsikusi harrastada – ta käis ikkagi juba kuuendas klassis ja eelistas rääkida näost näkku, „mees mehega” – nagu neile meeldis naljatada. Juhan oli tõsine mees, kuid tütre poolt saadetud karuga e-kaart pani ta südame valusalt kokku tõmbuma. Sellistel hetkedel tuli talle pea alati meelde viimane külaskäik Õismäele ning siis tundus ta endale pisikese tõprana, kes ei suuda keelata väikest vaheldust igapäevaelu rutiini. Juhan pani Annikalt tulnud kirja arvutiekraanil kinni, avas selle jälle ning vastas: Pühapäeval lähmegi vaatama, mida karumõmmid ja ahvid loomakas teevad. Võtame ahvidele salaja natuke õunu ka kaasa, eks ju? Nagu eelmisel korral. Sinu issi Nüüd tundis ta end palju paremini, lausa hea isana, ning asus pooleliolevate asjatoimetuste kallale. Päev kujunes – nagu ikka – pikaks. Vahepeal käis Juhan koos Sohvriga söömas ning linnas asju ajamas ja kui ta tagasi kontorisse tuli, kuluski kaabu ära, sest ilm oli täpselt selline nagu sügis meie kandis oma halastamatus koleduses on. Kabinetti naasnuna viskas Juhan kaabu nagisse ning päeva lõppedes pidi ta selle jälle kaasa võtma, sest ta läks koju omal käel. See oli Juhanil kombeks, kui ta tahtis oma mõtteid selgeks saada. Nii ta otsustas end veidi värskendada ning jalutas kodu poole läbi pargi, peas kummalise võõra poolt jäetud nahkkaabu. Järgneb ... Ilmunud kogumikus "Tuuleväljad I" 2014.a.