Moskva diplomaatia läbi sajandite

Hoolimata valitsevast riigikorrast, on üks kindel joon, millele ka praegune välisminister Lavrov, kui ta viskab Eestile ette oma süüdistused, on jäänud ustavaks - üks korralik idanaabri välisminister ei saagi teistsugune olla. Siin väike valik idanaabriga eelnevalt läbikäinud inimeste kogemustest. Jacob Ulfeldt (1535 – 1593), Taani diplomaat ja kuninga nõukogu liige, saatkonnaga Moskvas 1578.aastal: „Kuidas käituvad need barbarid, võid sa otsustada selle järgi, et kõik, mida iganes nad ka räägivad, peavad nad vaieldamatuks ja kindlaks. Veel enam – läbirääkimistel ei luba nad endale vastu vaielda … ja võtavad arutada vaid küsimusi, mida on ise esile toonud. Kui aga räägitakse millestki muust, siis peavad nad seda sonimiseks, ega oma mingit sidet läbirääkimistel käsiteldavaga. Peale selle on nad kavalad, vingerdajad, kangekaelsed, isemeelsed, ebasõbralikud, vaenulikud, kõlvatud, et mitte öelda häbematud, kalduvad igasugustele jäledustele. Nad eelistavad kasutada vägivalda, mitte mõistlikkust. Usu mind, nad on kaotanud igasuguse headuse.“ Parun Augustin Meyerberg (1622-1688), rändur ja diplomaat Saksa-Rooma saadik Moskvas, on kirjutanud aastal 1654: „Moskva aristokraatide omavahelised vestlused on kultuurse inimese jaoks labased ja inetud. Nende vestluste ja huumori põhiliseks sisuks on teiste mustamine ja keelepeks ja metslaslik enesekiitmine. Valetavad moskoviidid uskumatu häbematusega ja nahaalsusega, ega lähe endast välja kui saate nende valedel sabast kinni. Läbirääkimistel välismaalastega otsivad moskvalaste ministrid võimalikke ja võimatuid meetodeid, kuidas neid petta. Häbematult võltsivad nad kõigile teada olevaid fakte. Moskva kaupmehed ja käsitöölised on uskumatult ebaausad. Vargaid ja sulisid on kõik tänavad täis ja nad käivad karistamatult ringi.“ Adam Olearius (1599-1671), Saksa rändur, geograaf, orientalist, ajaloolane, matemaatik ja füüsik: „Kuna nad väldivad tõde ja kalduvad vale poole ja on ise äärmiselt kahtlustavad, siis usuvad nad teisi äärmiselt harva. Seda, kes võib nad ära petta, nad kiidavad ja peavad suureks meistriks. Kui nad pakuvad kellelegi sõprust, siis mitte headusest, vaid omakasule mõeldes. Kui jälgida venelaste vaimulikke loomujooni, elukombeid, siis on võimatu neid mitte kutsuda barbariteks. Venelased ei armasta sugugi vabasid kunste ja kõrgeid teadusi, ning neil puudub soov nendega tegeleda… Kuna nad on teadustes teadmatud, ei huvitu eriti tähelepanuväärsetest sündmustest, ega püüdle üldse tundma õppima teiste rahvaste omadusi, ei tule nendega sellest ka kunagi juttu. Suurem osa nende juttudest pürgib sinna kuhu juhib neid nende loomus ja elukombed, räägivad nad kõlvatusest, jälkidest pahedest, ebasündsatest ja vääritutest tegudest, mis on osaliselt korda saadetud nende eneste , osaliselt teiste poolt.“ Lenin: leping kehtib nii kaua, kuni see on meile kasulik. Väga kõnekas on kunagise vene välisministri vastus ameeriklaste ettepanekule tagastada Jaapanile Kuriili saared, kes ütlesid, et mis need pisikesed saared siis ära ei ole - Venemaa on ju nii suur. Vastus oli: “Sellepärast ongi Venemaa nii suur, et ta mitte midagi ära ei anna”…