Heiti Talvik

Enam päikse kuldsest lõõsast punut pärg mu pääd ei ehi. Igast puust ja igast põõsast hiilib mustas mantlis mehi. Võikaid varje kerkib hulgi kohe taeva tuhmjat selga. Kes küll poetas kaarnasulgi ruugesse mu ristikheina? Kes küll pühkis kullapuru punetavalt pilvepangalt. nühkis õiemustrid muru hõberoheliselt kangalt? Ära küsi. Pimedas ju helkimas näed aknaruutu. Koju nüüd! Sest öös on asju, mille külge tark ei puutu. /Heiti Talvik/