Peeter Partsi mälestused:
Pärast Halliste õpetaja Paul Uibopuu lahkumist siit ilmast, 2.mail 1984.a. kutsus Viljandi praost Herbert mind Hallistesse lugijavennaks, ehk jutlustajaks. Vajadus oli suur ja mäletatavasti oli mu esimesed teenistused Kulla alevis, Pauli ja Selma kodus, juba jaanipäeva paiku. Ka Mõisaküla koguduses jäid samuti teenistused yha harvemaks, kuna õpetaja Erik Normet käis rongiga Tallinast teenimas ja ta oli põdura tervisega. 1985.aastast alates elasime Mõisakülas Heki tänaval asuvas koguduse majas ja teenisime sääl esialgu kahte kogudust. 1986.aastal lisandus ka kolmas kogudus – Karksi. Ylemöödunud aasta (1983) volbriõhtul panid Mõisaküla noorte kamp, oma puidust kirikule nalja pärast, tule otsa. Aastaid vedelesid kiriku söestunud puit-detailid, sääl risti ja rästi. Tulin oma-arvates hääle mõttele ja alustasin käsisaega ehituseks kõlbmatuid detaile tykeldama ja kärutasin yle tee koguduse maja ahjudesse. Nii kytsingi mitu talve, nii et naine tydines sytetolmu jälgede pyhkimisest kõikjal tubades. Kas ongi kellegil, niisugune kogemus, et on kytnud kirikuga ahju? Taas yhel põlend puidu saagimise päeval ilmus aga kuuseheki vahelt minu juurde hallis, soliidses vihmamantlis, toonane mentor Harry Haamer. Silmnähtavalt oli ta kuidagi erutunud ja murelik. Ytles vist, et olevat mures mu mõistuse pärast. Vaatas mind pikalt tunnistades, tähelepanelikult ja ytles: „Olgu ma liitun sinuga siis, hakkame koos saagima neid põlenud ronte!“ See omakorda tekitas minus segadust ja loomulikult polnud ma sellega nõus. Kutsusin taadi hoopis koguduse majja. Jõime kohvi, palvetasime ja ta jagas meile armulauda. Minul lugijavennana ehk jutlustajana polnud veel sellist õigust. Taadi sõnum meile oli lihtne: „Pole vaja midagi, ega kedagi karta, pääle Jumala. Kyll Tema hoolitseb oma rahva eest ja ei jäta omasid vaesteks-lasteks.!“ Isegi mõistusenatukese kaotamine polevat veel, n.ö. maailma lõpp. „Otsige esiti Jumala riiki ja Tema õigust! – kyll siis antakse kõike mida vajate!“ Mis salata, eks meie elu sääl jätkus või arenes, pigem ikka kive- ja kändepidi. Survestati ja pigistati, ikka mitmest kaarest ja asutusest. Teisalt eks koguduski lihvis ja kasvatas meid omamoodi, nii et kui ehk poleks olnud seda isa Harry julgustavat kylaskäiku, mine tea missugused okkad, hambad ja piigid jäid tänu sellele murdmata. Nyyd mõtlen, et võlgnen suure mahlase tänu, nii magister Harry Haamerile kui ka toonasele praost Herbertile ja ka oma esimesele kogudusele, kes osutus ikka nii tugevaks pähkliks, et selle tuumani ma kahjuks ei jõudnudki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar