Vargamäe Andres ja Oru Pearu plaanisid jälle kardulastega Paide laadale sõita. Pearul juhtusid joomapäevad olema ja palkas hoopis sõber Laulu-Lullu turupäevaks. Lubas, et iga müüdud kilo pealt saab Lullu kopika endale. Jõudsid varakult kohale. Turu kojamees tuulutas veel platsil luuaga ja imestas Oru talu kartuleid: „No küll on ilusad suured kartulid! Mis need ka maksta võiksid“? „Kopikas kilo“ - vastas lihtsameelne Lullu. Polnud ta ju peale laulude treimise elus muud teinud. Kõrval sidus kaval Läti kaupmees oma hobust lasipuu külge kinni. „ Kuule! Ma võtan terve koorma korraga kui poole kopkaga annad. Mida sa siin turul ikka külmetad ja kössitad“. Laulu-Lullu rõõmuga nõus. Vaat nii tuleb äri teha. Las lollid kössitavad. Vargamäe Andres püüdis küll poisile aru pähe panna, aga kes ennem endast targemaid tunnistab. Lätlane ajas koorma turu teise nurka ja müüs kümne kopkaga edasi, et järjekord taga. Olevat ületuru kartul olnud. Turukõrtsis oli parajasti „õnnelik tund“, Lullu sai hobusega kahe peale ämbri õlut. Koduteel magas Lullu vankris õndsat und kui hobune õllese peaga õigest teeotsast mööda põrutas. Nii sattus Laulu-Lullu põlislaande, Kilpla külla. Polnud kilplased varem sellist pulli- ja laulumeest näinud. Suurest rõõmust valitud Lullu külavanemaks. Esimese asjana lubanud Lullu külavahel hobustega tasuta sõita. Ega kilplased ennegi midagi maksnud, aga kui „sääduses“ nii kirjas, on veel odavam.
Moraal: üks loll jõuab päevaga raha rohkem Lätti tassida kui sada tarka aastaga hoiukarpi koguda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar