30.aastat tagasi

Ants Pindis:
Veebruari algul helistas mulle ERSP loomise idee autor Vello Väärtnõu ja teatas, et nad esitasid Tallinna linnavõimudele taotluse korraldada konverents teemal "Kuidas tähistada 24. veebruari?". Otsustasime M. Viluga pöörduda rajooni täitevkomitee poole ettepanekuga korraldada samanimeline konverents ühiselt, et võtta võimudelt alus süüdistada kodanike omaalgatuslikke üritusi vastasseisu taotlemisena. Meie pakkusime välja ürituse kava, täitevkomitee ülesandeks jäänuks ruumide leidmine ja ürituse reklaamimine. 7. veebruari pöördumisele laiema kõlapinna andmiseks võtsime allkirjad ka Ain Saarelt ja rahugrupi aktivistidelt R. Nassarilt ja M. Mandlilt.
Esmaspäeval, 15. veebruaril tutvustas täitevkomitee aseesimees Toomas Katušin mind oma kabinetis ametliku vastusega. Leidnud, et "meie vabariigi massikommunikatsioonivahendid on küllaldaselt kajastanud Eesti Vabariigi loomise asjaolusid, et nimetatud küsimusi on käsitletud ka meie rajooni veebruarikuu poliitpäeval ning rajoonis on esinenud ka Teie poolt pakutud lektoreid, ei pea rajooni täitevkomitee vajalikuks Teie poolt ettepandava konverentsi korraldamist". Koostööpakkumine oli tagasi lükatud.
12. veebruaril kutsusin Ain Saare endaga kaasa kohtumisele ENSV Ülemnõukogu saadiku Merike Ausmaa-Kitsikuga, et mõjutada "rahvaesindajat" algatama presiidiumi 28. jaanuari demokraatiavastase otsuse tühistamist. Käisin talle ka 28. aprilli vastuvõtupäeval survet avaldamas ja soovitasin saadikukohalt tagasi astuda kui kodanikujulgus seaduseelnõusid algatada puudub.
Kogu veebruarikuu jooksul kestis Töörahva Elu veergudel äge propagandatuli. 6. veebruaril ilmus usutlus rajooni prokuröri Feliks Luiksaarega, kes veenis lugejaid teatama siseasjade osakonda või prokuratuuri lendlehtedest, "mis kutsuvad üles elanikkonda tulema 24. veebruaril 1988. a. tänavatele, tähistamaks kodanliku Eesti Vabariigi aastapäeva". 13. veebruaril jätkas toimetaja Heini Kasesalu, kes käsitles ERSP loomise ettepanekut. Ta leidis, et "toimetus ei pea õigeks avaldada eeltoodud sisuga "Ettepanekut ..." või midagi taolist, mis kutsuvad vihkamisele, rahutuste tekitamisele". Edasi oli 20. veebruaril järg asetoimetaja Naima Navi käes, kes pidas vajalikuks kirjutada "mida lendlehtedest, mitteametlikust infomaterjalist ja nende levitajatest arvata". Vastus oli muidugi ette teada, sest "mööblivabriku kollektiiv mõistis üksmeelselt hukka perestroikavastaste tegevuse". Kõige krooniks võttis 23. veebruaril sõna parteisekretär Aare Männiste ise: "Mõni aga arvab, et demokraatia areng tähendab kõikelubatavust: karjuda surnuaial, välja anda sotsialismivaenuliku sisuga trükiseid. Veelgi enam - teenida poliitilist kapitali, andes võõrastele "häältele" üle materjale ebaõigete faktidega. Et minnes oleks teeneid ette näidata. Minejaid on, avaldus väljasõiduks on esitatud ka meie rajoonist." Samuti taasavaldati kohalikus ajalehes KGB ohvitseri Vladimir Iljaševitsi Olev Miili pseudonüümi all veebruari algul Õhtulehes ilmunud propagandaartikkel "Järglased", mis keskendus väidetavalt nõukogudevastase sisuga lendlehtede levitamiselt tabatud S. ˇoldini isiku halvustamisele. Ka 15. veebruaril kultuurimajas toimunud avalik pressikonverents oli prokuratuuri- ja siseasjade osakonna töötajate päralt, kes püüdsid karistustega hirmutades veenda inimesi mitte osalema 24. veebruari avalikul tähistamisel.
18. veebruaril helistas mulle E. Oras ja soovis kokkusaamist, et arutada kujunenud olukorda. Keeldusin otsustavalt, sest aastalõpu sõjakuulutamisega muinsuskaitseklubile vihastas KGB mind tõsiselt välja. 22. veebruaril helistas julgeolekuülem taas ja kordas oma soovi. Vastasin, et minul puudub selleks igasugune huvi. Selleks ajaks olime me juba otsustanud KGB väljakutsele vastates mängida panga peale: kas suudame ohjata Võru nuhkimiskontorit või hävime ise.
24. veebruariks moodustasid võimud rajooni korrakaitse staabi, mida juhtisid EKP Võru Rajoonikomitee I sekretär A. Männiste, Võru Rajooni RSN Täitevkomitee esimees Elmar Tiit ja Riikliku Julgeoleku Komitee Võru osakonna ülem E. Oras. Eelmainitud "troika" ülesandeks oli hoida Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamine kindlates raamides. Appi toodi julgeolekujõudusid ka Lätist ja Pihkva oblastist. Linnas moodustati igaks juhuks korrakaitsegrupid. Noorte eemalehoidmiseks avalikult meeleavalduselt Kreutzwaldi pargis saadeti keskkooliõpilased Haanjasse suusapäevale. Õhtul esines kultuurimajas tollal väga kuum rockbänd "Seitsmes meel".

24.02.1988 Kreutzwaldi pargis

24. veebruaril oli mu kodune telefon välja lülitatud. Hommikul töölt lahkudes asus mind jälitama 4 julgeolekutöötajat, kes psühholoogilise surve avaldamiseks mind ka ähvardasid. Õhtupoolikul saabus minu ukse taha Ivar Prits autoinspektsioonist ja tema kannul koguni Võru uus miilitsaülem alampolkovnik Valeri Lõõnik isiklikult, et hoiatada kodunt väljumise eest, kuna Võru miilits ei suutvat minu julgeolekut tagada. Ähvardada püüti ka M. Vilu. Päeval oli tema pool külas Valdur Raudvassar. KGB-laste mikrobuss seisis avalikult maja juures ja jälitas demonstratiivselt õue kassi kutsuma läinud M. Vilu. Hilisööni passisid sõiduautoga julgeolekumehed Kersti ja Viktor Pai akna all, sest neil viibis külas klubikaaslane Maia Tulnola abikaasaga.
Survest hoolimata läksin KGB eskordi saatel kutsumata külalisena EKP Võru Rajoonikomiteesse, kus allorganisatsiooni propagandistidele esines lektor Tartu Ülikoolist. Rein Toomla käsitles demokratiseerimise ja rahvussuhete teemaga seoses Eesti Vabariigi loomist üldiselt objektiivselt, ilma ideoloogilise soustita. Ettekande järel küsimuste osas ei jäänud käsitlemata ka parajasti aktuaalne Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei teema. Mul tekkis külalisesinejaga diskusioon ERSP pinnal, sest R. Toomla arvates puudus sellel parteina majanduslik baas. Väitluse lõpul ta siiski tunnistas, et lähtus kitsalt marksistlikust arusaamast poliitikale.
M. Liivet ja J. Tammsaar viisid päeval muinsuskaitseklubi poolt vabadussõdalaste haudadele lillekorvi. Seal jälgis olukorda E. Oras. Kui Aare Hõrn ja Aivar Palmre lillede ning küünaldega kalmistule jõudsid, oli julgeolekuülema välja vahetanud tundmatu meesterahvas. Kell 18.00 algas Eesti Vabariigi 70 aastapäeva puhune rahvakoosolek Kreutzwaldi pargis. Kohale oli aetud hulgaliselt vormis ja erariides miilitsaid, julgeolekumeestest rääkimata. Vägesid juhatas rajooni täitevkomitee aseesimees T. Katušin, kohal viibis ka linna täitevkomitee aseesimees Mäidu Helistvee. Kõiki esinemisi lindistas Ü. Tootsen ja seda ilmselt võimude ülesandel, et vajalikul hetkel oleks süüdistusmaterjal käepärast. M. Vilu ja P. Saar asetasid ERSP poolt sinimustvalge lindiga lillekorvi ausamba jalamile. T. Katušin andis erariides siseasjade osakonna töötajale käsu lint ära korjata, mida viimane ettevaatlikult linti lahti sõlmides ka tegi. Selle episoodi pildistamisel pööras T. Katušin häbelikult selja.

Sini-must-valge lindi eemaldamine

Taganjärele koostati siseasjade osakonnas administratiivprotokollid M. Vilu ja P. Saare poolt rahvakoosolekul keelatud värvikombinatsiooni kasutamise kohta. 16. märtsil lõpetas rahvakohtunik Henn Jõks oma määrusega nende suhtes menetluse, kuna vastavalt ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi 28. jaanuari otsusele sai vastutusele võtta vaid ürituse organiseerijaid. Võimud siiski ei rahunenud. Protokollid vormistati tunnistajatena esinenud T. Katušini ja M. Helistvee ütluste kohaselt juriidiliselt sobivamas sõnastuses ümber, leiti teine kohtunik ja 25. märtsil tunnistas rahvakohtunik Ülo Vijar M. Vilu ja P. Saare 24. veebruari miitingu korraldajaks ning karistas 40 rublase rahatrahviga. M. Vilu pidas kohtus pikema kõne "vajadusest legaliseerida Eesti rahvusvärvid". 30. märtsil esitas M. Vilu protestiavalduse protsessinormide rikkumise kohta kohtunik Ü. Vijari poolt Võru rajooni prokurörile. Hiljem Ü. Vijari kohtumäärus tühistati.
Peale meeleavaldust pargis viisid M. Vilu ja P. Saar rahvusvärvidega lillekorvi Vabadussõjas langenute kalmudele. Sinimustvalgega kaunistatud pärja tõi 24. veebruaril kalmistule ka noortekolonn. Pimeduse katte all jõudis kalmistule võitlussalk T. Katušini juhtimisel, et kaotada kõik märgid inimeste austusavaldustest langenud sõduritele. Endel Vahing püüdis asjatult veenda T. Katušinit hoiduma rumalustest. Ta ütles T. Katušinile, et kui see nii väga tahab "laamendada, siis läheme koos üle kalmistu ja peksame kõik ettesattuva segi". Paraku ei aidanud ka asja absurdi viimine. Kuna haudadelt pärja ja lillekorvide ärastamine leidis E. Vahingult eeskuju võtnud miilitsatöötajatelt ja rahvamalevlastelt vastuseisu, tuli see räpane töö ära teha täitevkomitee aseesinaisel M. Hansonil ja julgeolekumehel Vladimir Lebedevil.
3. märtsil viis Ain Saar isiklikult siseasjade osakonda avalduse, kus palus selgitada toimepandud hauarüüstamise asjaolusid. ENSV Siseministeeriumi Tartu Rajoonidavahelise Uurimisosakonna Võru jaoskonna ülem E. Vahing andis faktide kogumise uurija Rita Serikovale. Kulus tükk aega, enne kui toimunu tagamaad avanesid.