laupäev, 19. detsember 2015

Marie Under, Jõulutervitus 1941

„Astun vaikset jõululumist rada

üle kannatanud kodumaa.

Igal lävel tahaks kummardada:

ükski maja pole leinata.

Vihasäde hõõgub muretuhas,

nördimusest kalk, valust hell meel:

ei saa mitte olla jõulupuhas

sellel valgel jõulupuhtal teel.

Ah, et on nii kiviränki hetki

kanda südamel kui kirstukaant!

Enam pole anda silmavettki –

seegi armuand on otsa saand.

Olen nagu tagurpidi sõudja:

silmad ikka minevikku säet

– tagurpidi – siiski kojujõudja…

ent mu hõimud – kodutuks on jäet…

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi..

Taeva poole karjub nende äng.

Nagu oleksime kõik ses süüdi,

et neil puudub – meil on söök ja säng!

Aralt ohkan nagu mõistukeeli,

uskumata, et see täide läeks:

kas me kunagi veel oma meeli

saame tarvitada rõõmu hääks?

Ühineb nüüd pimedus ja valgus,

tähtedesse tõuseb kustuv tund.

Loojumisse pandud puhte algus –

öö on äkki nagu avardund.

Kõik on harras, tõsine ja püha,

ripsmeil sulab lume hõbeleht;

tõuseksin kui kõrgemalle üha:

Kutsub nimepidi mind see täht.

Äkki tunnen, et ka täna nende

pilgud tähtedesse tõstet, kust

kuulen vangipõlves õdede ja vende

valus-igatsevat tervitust.

See on meile ainus kahekõne,

särav märguand – oh, loe ja loe! –

tuhatsuine – ja kui oleks mõne

tähe helk veel hingeõhust soe!

Kahaneb me vahelt lumeväli:

tähtedest saand meile ühiskeel…

Nüüd kui oleksime üksijäli

sammumas üksteise poole teel.

Viivuks tummub ehk see: Millal? Millal?

mis teis üha tuikab sunnitööl,

ning me kohtume sel taeva sillal

palgest palgesse sel jõuluööl.“

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar