Kristlik usu põhiülesanne on ühiskonda ravida, tasakaalustada, korrale kutsuda. Parafraseerides apostel Paulust – kui Jumalat ei oleks, ei oleks paljudel asjadel, mida teeme, mõtet. Võiks keskenduda lihalikele naudingutele – kuni sureme. Inimesi, kes ei usu, et tema patutegusid näeb peale teise inimese veel keegi, on väga raske panna koos teistega ühised reegleid järgima. See teadmine oli olemas juba Piibli kirjutamise aegadel.
Usklikuna ei usu ma, et usklik saab kogeda Jumalat müstilisemalt kui mitteusklik. Kuidas nii? Kui inimene armub, võib ta armuda inimesse, kellesse keegi teine ei suuda või ei taha armuda.
Armumist on võimatu seletada, kuigi vahel armuvad ühesse ja samasse inimesse ka mitu inimest. Usu avastamine on nagu armumine ja sellele järgnev eluaegne, täpsemalt igavene armastus. Mida teised meie armumisest ja armastusest arvavad, ei lähe armastaja(te)le korda.
Jumal on armastus. Selles ongi kristliku usu võti. Imelisus. Me ei saa öelda, et meile pole Jeesust vaja, sest kui armastus meid valdab, oleme tema lummuses ja me ei arutle, kas see tunne on ratsionaalne. Usk on ühtekuuluvus. Tahe ennast kellegagi või kellelegi jagada.
Muidugi on inimeste elus aegu, kus kireleek lahtub. Meie suhted kristliku kirikuga on sama heitlikud nii kui meie suhted oma abikaasade, elu- ja teekaaslastega. Me millegi pärast ootame, et nad kõik teeksid midagi meie jaoks – alles siis saame oma armastust jagada. Kuid sellel hetkel, kui soovime oma armastuse eest midagi vastu saada, oleme ta kaotanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar