Kirjutasin eile, et ei taha vabariigi sünnipäeval rääkida halbadest asjadest. Ega tahaks nüüdki, kuid ega mu vaikimine neid olematuks tee.
Kõigepealt pidupäevast endast. Ma ei tea, mis see on, kas inimeste
harjutamine uue reaalsusega, aga minu kõrva riivas küll valusasti see,
kui varahommikuse lipuheiskamise tseremooniat kommenteerides rääkis üks
ETV reporteritest eesti keelt väga tugeva vene aktsendiga.
Ma saan aru, kui juhuslik inimene tänavalt satub kaamera ette ja räägib nii nagu tema oskused võimaldavad, aga ülekannet kommenteerima ei satuta kaugeltki juhuslikult, selle taga on kellegi kindel otsus.
Minul televaatajana on õigustatud lootus, et telereportaažides räägitakse kaunist ja puhast eesti keelt, vastukaaluks kõigile risustamistele, mis meie ümber niigi aset leiab. Aga saata inimeste ette teadlikult inimene, kes selleks suuteline pole, tähendab mässu selle põhimõtte vastu. Erilise tähenduse omandab see eesti keele aastal ja vabariigi sünnipäeva hommikul.
Ma ei süüdista rääkijat, tema võimed kõrgemale ei küündinud, külla aga teen etteheiteid otsustajale, kes talle selle ülesande andis. Selle tagant paistavad ideoloogia hundikõrvad, mida püütakse peita sallivuse ja poliitkorrektsuse lambanaha alla.
Selles väljakutsuvas valikus on aimata peaministri seisukohta, kelle meelest need vene rahvusest ajateenijad, kes Eesti hümni laulmise ajal räuskavad vene hümni, terroriseerivad füüsiliselt eesti sõdureid ega allu ohvitseride korraldustele, on siiski „meie inimesed“. Talle sekundeerib Eesti 200 juht Kristina Kallas, kes peab võitlust, et muuta rahvuslus „vähem etniliseks“:
„Me peame vähem rääkima eestlastest ja rohkem Eesti rahvast või eestimaalastest ning suutma selgemini määratleda need piirid, millega me oma muutunud arusaamist rahvusest piiritleme.“
Eestlaste rahvusriigi sünnipäeval teleekraanile saadetud vene aktsendiga reporter pidi siis meile seda „muutunud arusaamist“ meelde tuletada? Kui nii edasi, siis järgmisel aastal võime ehk lipu heiskamist kommenteerimas näha mustanahalise reporteri vahendusel – loodetavasti kaunimas eesti keeles kui tänavu.
Mitte et mul ühe või teise inimese vastu midagi oleks tema aktsendi või nahavärvi pärast, aga liiga selgelt joonistub siit välja plakatlikkus (loe: poliitilise korrektsuse ihalus), mis tuletab meelde okupatsiooniaegseid klišeesid rahvaste sõpruse kujutamisel, kui ühele pildile pandi kokku eri liiduvabariikide rahvariietes inimesi naeratama, et väljendada riigi ideoloogide soovmõtlemisi. Aga et sellist silmakirjalikkuse kirbutsirkust võidaks teha ka vabas Eestis, ajab küll oksele.
Et asi on ette võetud laial rindel ja eestlastest tahetakse täiega üle rullida, näitab tõsiasi, et Vabadussõjas langenute mälestusmärgile tõi pärja Mihhail Kõlvart, mees, kes võitleb selle vastu, et Tallinna volikogu saalis võiks seista sinimustvalget lipp. Kõlvarti kunagist seotust pommipanijaga ning tema köögist leitud kotti tulirelvadega ei hakka ma siin meelde tuletama, sest mingil moel õnnestus mehel end kohtukivide vahelt välja vingerdada. Juriidiliselt oleks nagu asi korrektne, aga selliste sümboolsete asjade puhul nagu on pärjapanek Eesti vabaduse eest langenuile, ulatuvad nõuded tavalisest jokk-skeemist siiski kaugemale, siin on oma osa mängida ka eetikal ja moraalil.
Aga iga jõud tekitab ka vastujõu. Ülevalt tulevale pressile seatakse vastu surve altpoolt. Tuleb välja, et ka rohujuure tasemelt võib kehtestada uut normaalsust: harjuge sellega, härrased, et vabariigi aastapäeval tulevad välja tavalised inimesed, põlevad tõrvikud käes, et marssida vaba Eesti eest. Nad ei nõua vabadust, mis oleks vaba vastutusest, ent nad tahavad elu, mis oleks vaba poliitilise korrektsuse jaburatest piirangutest ja ideoloogilistest ettekirjutustest.
Uue normaalsusega harjumine on käinud raskelt. Tõrvikurongkäiku on püütud näidata kui kõige tagurlikumat ja ohtlikumat nähtust meie elus. Ometi on läinud nagu Krõlovi valmis – karavan liigub edasi, vaatamata koerte klähvimisele. Nüüd vist hakkab „elu peremeestele“ kohale jõudma, et nende pealepõrkimine ei muuda midagi, see ettevõtmine on tulnud selleks, et jääda!
Mida enam rünnatakse rahvusriiki ja rahvuslust, seda kindlamalt astuvad inimesed oma ideaalide kaitseks välja. Kes siis ikka laseks end lause päise päeva ajal röövida!
Tõrvikurongkäigulised leiavad, et Eesti väärib hoopis teistsugust suhtumist kui meile tahetakse peale suruda.
„Oodatud on kõik Eestit armastavad inimesed,“ selgitasid korraldajad. „Tegemist ei ole protestiüritusega, vaid kogu eesti rahva ühise peoga, millega tähistame eestlaste vabadust ja iseotsustusõigust. Tõrvik ehk teejuht pimeduses on vabadusvõitluse sümbol. Soovitame rongkäigule võimalusel kaasa võtta Eesti rahvuslippe. Plakatid ning vabariigi aastapäevale sobimatu sümboolika ja loosungid palun koju jätta.”
Aga fundamentaalfeministid otsustasid näidata, et tegemist ei ole sugugi mitte kogu eesti rahva ühise peoga, vähemasti nemad tuleb sellest välja arvata. Nad korraldasid oma vastuürituse nimega "Sädele ja ära ole nats".
„Plaanis on vali muusika, glitter, ruuporid, viled,“ öeldi seletuseks. „Seisame ühel tänavanurgal, oleme värvilised ja rõõmsad. Tegu ei ole vägivaldse aktsiooniga. tegu on disrupt strateegiaga. Humoorikad plakatid on teretulnud. Pange end nii värviliselt riidesse kui suudate.“
Mis meil siis on? Ühelt poolt rongkäik eestlaste vabaduse tähistamiseks, teisalt aktsioon selle vastu, eesmärgiga igati häirida vabadusmarssi. Pole siis ime, et üks feminist oli end kostümeerinud tigedaks herilaseks – omamoodi sümboolne akt seegi.
Omaenda sallimatu ja vihkava käitumise õigustuseks tuleb demoniseerida oma vastast, sest saatana sulaste vastu peaksid ju kõik vahendid lubatud olema. Sestap tembeldati Eesti vabaduse ja iseolemise nimel marssijad ilma mingit süümepiina tundmata natsideks ja rassistideks – vähemasti nii võis lugeda feministide plakatitelt ja järeldada nende ürituse nimest. Aga selliselt stigmatiseeritud isikutel pole ju mingit õigust tähistada oma riigi sünnipäeva, seega lasub progressirahval püha kohustus ära rikkuda tuhandete inimeste aastapäevapidustus ja sülitada näkku nende poolehoidjatele.
Huvitav, kuidas suhtuks meedia sellesse kui homoparaadi (aga miks mitte ka naiste marssi, kus oli näha lehvimas vikerkaarelippe) võetaks vastu plakatitega „Eesti vabaks! Eesti perverdivabaks!“ Küllap nähtaks selles sallimatuse ilmingut.
Kuid kas mõni ajakirjanik söandab protesteerida plakati vastu, millega tervitati tõrvikurongkäiku: „Eesti vabaks! Eesti rassismivabaks!“?
Muidugi võiks nüüd arutleda, kas anaalseks on vähem perverssus kui isamaa-armastus natsism, aga nõnda pole lihtsalt õiglane, et üks sallimatus oleks justkui lubatud, aga teine tambitakse murust madalamaks. Pealegi tasuks küsida – kas tõesti tahame rohkem perverssusi ja vähem isamaa-armastust? Või ikkagi pigem vastupidi?
President valutas oma aastapäevakõnes südant vihkamise ja ühiskonna lõhestamise pärast. Kui ta aga ei oska näha feministide sallimatust või peab paremaks sellest vaikida, on kogu tema jutt vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke. Arvan, et meie rahvas väärib siiski enamat.
Ma saan aru, kui juhuslik inimene tänavalt satub kaamera ette ja räägib nii nagu tema oskused võimaldavad, aga ülekannet kommenteerima ei satuta kaugeltki juhuslikult, selle taga on kellegi kindel otsus.
Minul televaatajana on õigustatud lootus, et telereportaažides räägitakse kaunist ja puhast eesti keelt, vastukaaluks kõigile risustamistele, mis meie ümber niigi aset leiab. Aga saata inimeste ette teadlikult inimene, kes selleks suuteline pole, tähendab mässu selle põhimõtte vastu. Erilise tähenduse omandab see eesti keele aastal ja vabariigi sünnipäeva hommikul.
Ma ei süüdista rääkijat, tema võimed kõrgemale ei küündinud, külla aga teen etteheiteid otsustajale, kes talle selle ülesande andis. Selle tagant paistavad ideoloogia hundikõrvad, mida püütakse peita sallivuse ja poliitkorrektsuse lambanaha alla.
Selles väljakutsuvas valikus on aimata peaministri seisukohta, kelle meelest need vene rahvusest ajateenijad, kes Eesti hümni laulmise ajal räuskavad vene hümni, terroriseerivad füüsiliselt eesti sõdureid ega allu ohvitseride korraldustele, on siiski „meie inimesed“. Talle sekundeerib Eesti 200 juht Kristina Kallas, kes peab võitlust, et muuta rahvuslus „vähem etniliseks“:
„Me peame vähem rääkima eestlastest ja rohkem Eesti rahvast või eestimaalastest ning suutma selgemini määratleda need piirid, millega me oma muutunud arusaamist rahvusest piiritleme.“
Eestlaste rahvusriigi sünnipäeval teleekraanile saadetud vene aktsendiga reporter pidi siis meile seda „muutunud arusaamist“ meelde tuletada? Kui nii edasi, siis järgmisel aastal võime ehk lipu heiskamist kommenteerimas näha mustanahalise reporteri vahendusel – loodetavasti kaunimas eesti keeles kui tänavu.
Mitte et mul ühe või teise inimese vastu midagi oleks tema aktsendi või nahavärvi pärast, aga liiga selgelt joonistub siit välja plakatlikkus (loe: poliitilise korrektsuse ihalus), mis tuletab meelde okupatsiooniaegseid klišeesid rahvaste sõpruse kujutamisel, kui ühele pildile pandi kokku eri liiduvabariikide rahvariietes inimesi naeratama, et väljendada riigi ideoloogide soovmõtlemisi. Aga et sellist silmakirjalikkuse kirbutsirkust võidaks teha ka vabas Eestis, ajab küll oksele.
Et asi on ette võetud laial rindel ja eestlastest tahetakse täiega üle rullida, näitab tõsiasi, et Vabadussõjas langenute mälestusmärgile tõi pärja Mihhail Kõlvart, mees, kes võitleb selle vastu, et Tallinna volikogu saalis võiks seista sinimustvalget lipp. Kõlvarti kunagist seotust pommipanijaga ning tema köögist leitud kotti tulirelvadega ei hakka ma siin meelde tuletama, sest mingil moel õnnestus mehel end kohtukivide vahelt välja vingerdada. Juriidiliselt oleks nagu asi korrektne, aga selliste sümboolsete asjade puhul nagu on pärjapanek Eesti vabaduse eest langenuile, ulatuvad nõuded tavalisest jokk-skeemist siiski kaugemale, siin on oma osa mängida ka eetikal ja moraalil.
Aga iga jõud tekitab ka vastujõu. Ülevalt tulevale pressile seatakse vastu surve altpoolt. Tuleb välja, et ka rohujuure tasemelt võib kehtestada uut normaalsust: harjuge sellega, härrased, et vabariigi aastapäeval tulevad välja tavalised inimesed, põlevad tõrvikud käes, et marssida vaba Eesti eest. Nad ei nõua vabadust, mis oleks vaba vastutusest, ent nad tahavad elu, mis oleks vaba poliitilise korrektsuse jaburatest piirangutest ja ideoloogilistest ettekirjutustest.
Uue normaalsusega harjumine on käinud raskelt. Tõrvikurongkäiku on püütud näidata kui kõige tagurlikumat ja ohtlikumat nähtust meie elus. Ometi on läinud nagu Krõlovi valmis – karavan liigub edasi, vaatamata koerte klähvimisele. Nüüd vist hakkab „elu peremeestele“ kohale jõudma, et nende pealepõrkimine ei muuda midagi, see ettevõtmine on tulnud selleks, et jääda!
Mida enam rünnatakse rahvusriiki ja rahvuslust, seda kindlamalt astuvad inimesed oma ideaalide kaitseks välja. Kes siis ikka laseks end lause päise päeva ajal röövida!
Tõrvikurongkäigulised leiavad, et Eesti väärib hoopis teistsugust suhtumist kui meile tahetakse peale suruda.
„Oodatud on kõik Eestit armastavad inimesed,“ selgitasid korraldajad. „Tegemist ei ole protestiüritusega, vaid kogu eesti rahva ühise peoga, millega tähistame eestlaste vabadust ja iseotsustusõigust. Tõrvik ehk teejuht pimeduses on vabadusvõitluse sümbol. Soovitame rongkäigule võimalusel kaasa võtta Eesti rahvuslippe. Plakatid ning vabariigi aastapäevale sobimatu sümboolika ja loosungid palun koju jätta.”
Aga fundamentaalfeministid otsustasid näidata, et tegemist ei ole sugugi mitte kogu eesti rahva ühise peoga, vähemasti nemad tuleb sellest välja arvata. Nad korraldasid oma vastuürituse nimega "Sädele ja ära ole nats".
„Plaanis on vali muusika, glitter, ruuporid, viled,“ öeldi seletuseks. „Seisame ühel tänavanurgal, oleme värvilised ja rõõmsad. Tegu ei ole vägivaldse aktsiooniga. tegu on disrupt strateegiaga. Humoorikad plakatid on teretulnud. Pange end nii värviliselt riidesse kui suudate.“
Mis meil siis on? Ühelt poolt rongkäik eestlaste vabaduse tähistamiseks, teisalt aktsioon selle vastu, eesmärgiga igati häirida vabadusmarssi. Pole siis ime, et üks feminist oli end kostümeerinud tigedaks herilaseks – omamoodi sümboolne akt seegi.
Omaenda sallimatu ja vihkava käitumise õigustuseks tuleb demoniseerida oma vastast, sest saatana sulaste vastu peaksid ju kõik vahendid lubatud olema. Sestap tembeldati Eesti vabaduse ja iseolemise nimel marssijad ilma mingit süümepiina tundmata natsideks ja rassistideks – vähemasti nii võis lugeda feministide plakatitelt ja järeldada nende ürituse nimest. Aga selliselt stigmatiseeritud isikutel pole ju mingit õigust tähistada oma riigi sünnipäeva, seega lasub progressirahval püha kohustus ära rikkuda tuhandete inimeste aastapäevapidustus ja sülitada näkku nende poolehoidjatele.
Huvitav, kuidas suhtuks meedia sellesse kui homoparaadi (aga miks mitte ka naiste marssi, kus oli näha lehvimas vikerkaarelippe) võetaks vastu plakatitega „Eesti vabaks! Eesti perverdivabaks!“ Küllap nähtaks selles sallimatuse ilmingut.
Kuid kas mõni ajakirjanik söandab protesteerida plakati vastu, millega tervitati tõrvikurongkäiku: „Eesti vabaks! Eesti rassismivabaks!“?
Muidugi võiks nüüd arutleda, kas anaalseks on vähem perverssus kui isamaa-armastus natsism, aga nõnda pole lihtsalt õiglane, et üks sallimatus oleks justkui lubatud, aga teine tambitakse murust madalamaks. Pealegi tasuks küsida – kas tõesti tahame rohkem perverssusi ja vähem isamaa-armastust? Või ikkagi pigem vastupidi?
President valutas oma aastapäevakõnes südant vihkamise ja ühiskonna lõhestamise pärast. Kui ta aga ei oska näha feministide sallimatust või peab paremaks sellest vaikida, on kogu tema jutt vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke. Arvan, et meie rahvas väärib siiski enamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar