Petseri kloostri ülem KGB-ga koostööd teinud vaimulikest: kiriku pärast oli vaja olla lojaalne

Eestile Venemaa mõjukatest persoonidest lähim mees Georgi Ševkunov on rohkem tuntud õigeusu vaimuliku isa Tihhonina. Ta teenib mullu suvest Petseri kloostri ülemana ja andis Postimehele intervjuu samas majas, kus oli mõni kuu varem võõrustanud Venemaa presidenti Vladimir Putinit.

Pihkva metropoliidi isa Tihhoni (60) ümber liigub Venemaal legende rohkem kui ühegi teise elava õigeusuvaimuliku puhul.  Ta on tuttav ka paljudele Eestimaa inimestele – tänu kuus aastat tagasi Ülar Laugu suurepärases tõlkes ilmunud raamatule «Mittepühad pühakud», mille naiivsevõitu, kuid ilusad ja õpetlikud jutustused jõudsid Eesti raamatumüügi edetabelite tippu.

Postimehele oma Petseri kloostri ülema kabinetis intervjuud andes kostitab isa Tihhon mind magusate meekookide ja mainib muu hulgas, et Tallinnas lavastati hiljuti etendust tema raamatust. Ja et ta tahab seda Tallinnasse vaatama tulla. «Tunnistan, et ma pole kunagi vaadanud ühtegi minu raamatu järgi tehtud etendust, kuigi Venemaal on neid mängitud sadu kordi. Nüüd aga mõtlen, et kui Tallinna tulen, vaatan kindlasti selle etenduse ära,» ütleb ta. Kindlat aega isa Tihhon ei ütle, kinnitab aga, et tahab tulla. Ja lisab, et 1980ndate algul, kui ta elas noore usklikuna Petseris, käis vahel Tallinnas ja Tartus. Mäletab isegi seda, et esimest korda sõitis 1982. aastal Petserisse Moskva-Tallinna rongiga, mis tollasel nõukogude ajal käis läbi Tartu.

Millisel kohal on Petseri klooster üldse Vene õigeusu kiriku sisemises hierarhias?

Pole sellist hierarhiat. Ainsana teame, et meie peamine klooster on Püha Kolmainu Sergi suurklooster (asub Moskva lähedal Sergii-Possaadis – J.P.). Ka patriarh Kirill kannab selle suurkloostri arhimandriidi tiitlit. Aga mitte mingit muud hierarhiat meil pole. Nii et ei saa öelda, et see klooster on number üks, see number kaks jne.

Petseri klooster on ju siiski üks tuntumaid?

See on üks armastatumaid, nii võib kindlasti öelda. Valaami ja Solovetsi kloostrite kõrval. Petseri on aga unikaalne selles mõttes, et seda ei pandud kunagi kinni. Kõike ülejäänud vene õigeusus meestekloostrid pandi kinni, aga siin jätkus meie vaimne traditsioon ka aastatel 1918-1940.

Võib siis öelda, et kui Eesti kaitses oma iseseisvust 1918. aastal, kaitses ta ka Petseri kloostri tegevuse jätkamist? (Petseri klooster sattus Eesti Vabariigi koosseisu pärast Vabadussõda ja Tartu rahu – Jaanus Piirsalu)

Et Petseri klooster osutus 1918. aastal olevat Eesti Vabariigi territooriumil ning säilitas oma tegevuse, seda nimetatakse meil jumalikuks ettehoolduseks. Samamoodi nagu Pühtitsa nunnaklooster.

Võiks ju siis kohe mälestustahvli siia seinale panna!

Mille kohta?

Et tänu Eesti Vabariigile suutsite jätkata oma tegevust.

Ootamatu idee.

Kuivõrd võib tänapäevase Petseri kloostri kohta öelda, et ta on omalaadne eelpost? Vene õigeusu, vene tsivilisatsiooni eelpost?

Kaliningradi oblastit mitte arvestades on Petseri Venemaa Föderatsiooni kõige läänepoolsem linn. Kui Petseri klooster on eelpost, nagu te väljendusite, siis on tähtis, et väga külalislahkete peremeestega.

Kui eelpost, siis kelle vastu või kelle vahel? Vene ja lääne tsivilisatsiooni vahel või õigeusu ja luteriusu maailma vahel?

Meile pole siin ega saagi olla mingit vastasseisu. Kõik kloostrid, ükskõik kus nad maailmas asuvad, on tegelikult religioosse, vaimse elu eelpostid. Nad on mõeldud kaitsma inimeste teadmist Jumalast ning levitama rahu inimeste vahel. Ja pole mingit vahet, kas see klooster asub kuskil Kesk-Venemaal või Siberis.

Vaimne piir ei võrdu riigipiiriga. See on lihtsalt nii juhtunud, et Petseri klooster asub Venemaa ja Euroopa piiril. Midagi sümboolset ma selles ei näe. Ma küll kuidagi eriti ei tunneta, et asume piiril Euroopaga.

Kas siia pole siis kuulda, kui NATO hävitajad Lõuna-Eestis lendavad ja treenivad?

Ei, pole kuulnud. Võib olla ma kuulen halvasti? Või siis pole piisavalt tähelepanelik, kui Eestis nii tihti lendavad NATO hävitajad.

JP: “Miks Vene õigeusu kirik nii lähedalt riigiga koostööd teeb? Reeglina üritavad kirikud ju olla sõltumatud riigist, olla vabad kirikud.”

Isa Tihhon :”Väga hea küsimus. Mulle tunduvad kõik need jutud kiriku ja riigi ühtesulamisest laimamise katsetena või siis ebakompetentsusena: inimesed ei tea, millest nad räägivad. Pihkva piiskopkonnas on 95 protsenti kirikuhoonetest ajaloomälestised. Kõik need kuuluvad riigile, mitte (õigeusu) kirikule. Nagu ka Petseri klooster. Riigil ja kirikul lasub seaduse järgi kohustus hoida neid heas korras. Kuidas on meil võimalik neid kirikuid ja kloostreid taastada ja hoida heas korras ilma kiriku ja riigi koostööta?”

JP: “Sellest ma saan aru, see on selline praktiline koostöö.”

Isa Tihhon: “Teiseks. Me teeme praegu Pihkvas heategevuslikku tasuta sööklat. Riik annab meile selleks tasuta ruumid, mille me oma raha eest korda teeme. Ma ei saa aru, mis saab olla halba sellises koostöös. On riigi haiglad ja hospiitsid, kus õigeusklikud käivad abiks . Meil on õigeusklik gümnaasium näiteks, kus teeme samuti riigiga koostööd. Ma ei saa aru sellest, miks see kutsub esile küsimusi või isegi viha kelleski.”
JP: “KGB on siiski kirikust rääkides huvitav teema. Ma pean silmas kirikutegelaste koostööd KGB-ga.”

“No tegid koostööd, mis siis?”

JP: “Te siis mõistate, miks nad seda tegid?”

IT “Jaa, mõistan. Ma teenin kirikus 1982. aastast. See oli ateistliku ideoloogiaga riik. Vaimulikud ja usklikud said aru, et on vaja jääda poliitilisele korrale lojaalseks inimeseks selleks, et säilitada võimalus jumaleteenistusteks, õppeasutusteks, oma kultuur.

Valdav enamus usklikest elas, ilma et oleks määrinud oma südametunnistust reetmisega või kurja põhjustamisega teisele. See on selge igale objektiivsele uurijale. Kuigi oli ka kurbi erandeid. Minu pihiisa Ioann Krestjankini kohta kirjutati pealekaebus MGB-sse (NKVD järeltulija ja KGB eelkäija – J.P.) 1950ndate algul. Kirjutas tema kiriku eesistuja. Kuid tänu Jumalale, need olid üksikud juhtumid.

On väga palju näiteid piiskoppidest – eriti nüüd, kus nende toimikud on kättesaadavad –, kes vastupidi seisid kiriku ja usklike huvide eest [tehes koostööd riigiga]. Võtame kas või teie kaasmaalase ja meie patriarhi Aleksius II. Kui palju soppa on tema pihta valatud! Ja milles konkreetselt teda siis lõpuks süüdistati? Mis kuritegusid ta sooritas? Ta oli [Eestimaa] metropoliit ja selles ametis poleks ta saanud kuidagi hoiduda koostööst usuasjade valitsusega. Ta säilitas Pühtitsa kloostri. Säilitas Nevski katedraali Tallinnas. Aitas paljusid usklikke ning ka mitteusklikke.

JP “Ühesõnaga, te leiate, et isegi kui Aleksius tegi koostööd, siis kasu sellest oli kirikule palju suurem?”

IT: “Muidugi. Ta elas ateistlikus riigis ning seisis kiriku ja usklike huvide eest, minemata kompromissile südametunnistusega ning reetmata Jumalat. Kas ta põhjustas oma nö koostööga riigiga häda kas või ühele ainsale inimesele?

JP: “Alati oli ju ka võimalus öelda ei.”

IT: “Oli. Oli võimalus öelda ei: las keegi teine päästab Pühtitsa kloostri sulgemisest, las keegi teine päästab Nevski katedraali hävitamisest. Ma loen halvaks tooniks, kui meie, kes me ei pea seisma selliste valikute ees, mõistame hukka inimesi, kes oma südametunnistust järgides töötasid ennastohverdavalt Jumala ja kiriku nimel nendel rasketel aegadel.”