Sündis mõldri pojana Kiievi kubermangus. Isa kuulutatakse kulakuks ja sureb pagenduses. 1928.a. 14 aastane Pavlenko lahkub kodunt ja hakkab tööle teedeehituses töölisena. Õpib 2 aastat Minski Polütehnilises Instituudis teedeehitust. 1935.a. jääb vahele rahva omandi pisiröövimisega. Sõlmib kompromiss-kokkuleppe NKVD-ga. Saab töö Sõjaasjade Peavalitsuses, kuhu pääsesid vaid vähesed äravalitud. Tõuseb edukalt karjääri redelil.
Sõja puhkedes saadetakse ta Lääne rindele. Deserteerub 4 kuu pärast.
Ühel joomingul Moskva lähistel lõikab üks seltskonnast, Ludvig
Rudnitśenko, saapakontsast välja vapiga pitsati - "Kalinini Rinde nr. 5
Sõjalise Ehituse Osakond". Siit saab alguse idee ja koos kaaslastega
loob ta fiktiivse sõjalise ehituse osakonna ohvitserkonna ja sõduritega.
Kokkuleppel kohaliku sõjakomissariga saab ta lisaks oma meestele
täiendavalt alluvaid. Ilmselt ei saada siin läbi helde pistiseta, mis on
ka hiljem üks Pavlenko töö üks peainstrumente.
1942.a. sügiseks on struktuur lõplikult valmis. Mõne aasta jooksul tema meeskond kasvab 200 inimeseni - desertöörid, kriminaalid ja muud kahtlase taustaga inimesed. Oma meestele ostetakse mustalt turult ohvitseri mundrid. Endale omistab ta polkovniku auastme.
Kolme sõja aasta vältel teenib ta ehituslepingutega ca 3 miljonit rubla kasumit (566 000 $ 1937-1950 kursiga). Tööde teostamiseks palgatakse spetsialistid. Sõja lõpu poole ühineb eduka pealetungiga. Lõpetab sõjatee Stutgardis. Koos oma meeskonnaga tegeleb aktiivselt riisumisega. Linna komandatuuri ja sõjaväe varustamise juhtide kaudu õnnestub tal saada terve rong röövitud vara äraviimiseks. 30 vagunis on autod, mootorrattad, jalgrattad, õmblusmasinad, raadiod, vaibad, relvad, tonnid toiduaineid, hobused, lehmad, ...
Osa varadest realiseeritakse Poolas, ülejäänu kodus Kalinini ja Tuula oblasti turgudel.
Sõda on lõppenud ja Pavlenko kuulutab oma meestele välja demobilisatsiooni. Ta jagab välja 230 erinevat ordenit ja medalit. Endale saab osaks 4 ordenit ja rohkesti erinevaid medaleid. Tavasõdur saab 7 - 12 tuh. rbl, ohvitserid 15-25 tuh. rbl. Endale jääb 90 000 rbl (ca 17 tuh. $) ja erinevat tehnikat. Raha eest ostab ta 4 autot, mark Pobeda ja 2 maja. Siia juurde kuulub veel loomulikult võluv armuke. Tööle hakkab ta artelli ´Teedeehituse planeerimine´ juhina.
1948.a tundes, et on kohapeal liialt tuntuks saanud, haarab Pavlenko kaasa artelli raha, 400 000 rbl ja armukese ning liigub Lvovi. Siia kogub ta oma vanad lähemad kaaslased. Rudnitśenko lõikab välja uue pistati " Sõjalise ehituse Valitsus". Pavlenko suhtleb kõige kõrgema regiooni võimutasemega. 4 järgneva aastaga saadakse üle 60 suure tellimuse väärtuses ca 38 milj. rbl. Ukrainas, Moldaavias, Valgevenes aga ka Eestis, Lätis, Leedus. Töid teostati kvaliteetselt. Oma töölistele maksis ta kolm korda rohkem kui teistes ehitusettevõtetes. Ka tühised teened said heldelt tasutud, kõrtsis ei hoitud raha kokku. Tema vara on hinnatud ca 40 miljonile rublale.
Kui hilisemas uurimise käigus küsitakse ühelt asjaosaliselt, et kas tal siis ei tekkinud kahtlusi, kui Pavlenko tegi kalleid kingitusi juhtivatele ametnikele ja nende naistele, siis vastab see:" Kuidas mul sai pähe tulle, et Pavlenko on suli, kui ta pidulikel paraadidel seisab kõrvuti oblasti juhtidega , kes kiidavad tema tööd ja toovad teda hea majandamise eeskujuks."
Loo lõpp saab alguse sellest, et Pavlenko, mingil põhjusel, levitab oma nn. sõjaväeosa kontoris riigilaenu obligatsioone. Üks tööline jääb aga neist ilma. Ka muidu ei ole lood Pavlenko lähimate asjaosaliste kommetes kõige paremad. Kontoris töötav insener, Ivan Jefremenko, aus kommunist, saadab Pavlenko peale kaebuse Kompartei Poliitbüroo liikmele Vorośilovile.
Algab uurimine. Areteeritakse 400 inimest, võetakse ära 100 ühikut relvi, blokeeritakse pangakontod. Pavlenko lähimad kaasosalised saavad vanglakaristuse 5 - 20 aastat. Pavlenko mõistetakse surma. Otsus viiakse täide aprillis, 1955.a.
Uurimine tuvastas, et asjasse olid segatud Moldaavia NSV toiduainete tööstuse minister, 2 linna parteikomitee esimesed sekretärid, suurte ettevõtete direktorid, ...kuid see jäetakse ilma erilise tähelepanuta või siis karistatakse formaalselt.
Pavlenko elu ja tegevus on leidnud kajastamist filmis "Kohtumispaika muuta ei tohi" .
A.Mäevere
1942.a. sügiseks on struktuur lõplikult valmis. Mõne aasta jooksul tema meeskond kasvab 200 inimeseni - desertöörid, kriminaalid ja muud kahtlase taustaga inimesed. Oma meestele ostetakse mustalt turult ohvitseri mundrid. Endale omistab ta polkovniku auastme.
Kolme sõja aasta vältel teenib ta ehituslepingutega ca 3 miljonit rubla kasumit (566 000 $ 1937-1950 kursiga). Tööde teostamiseks palgatakse spetsialistid. Sõja lõpu poole ühineb eduka pealetungiga. Lõpetab sõjatee Stutgardis. Koos oma meeskonnaga tegeleb aktiivselt riisumisega. Linna komandatuuri ja sõjaväe varustamise juhtide kaudu õnnestub tal saada terve rong röövitud vara äraviimiseks. 30 vagunis on autod, mootorrattad, jalgrattad, õmblusmasinad, raadiod, vaibad, relvad, tonnid toiduaineid, hobused, lehmad, ...
Osa varadest realiseeritakse Poolas, ülejäänu kodus Kalinini ja Tuula oblasti turgudel.
Sõda on lõppenud ja Pavlenko kuulutab oma meestele välja demobilisatsiooni. Ta jagab välja 230 erinevat ordenit ja medalit. Endale saab osaks 4 ordenit ja rohkesti erinevaid medaleid. Tavasõdur saab 7 - 12 tuh. rbl, ohvitserid 15-25 tuh. rbl. Endale jääb 90 000 rbl (ca 17 tuh. $) ja erinevat tehnikat. Raha eest ostab ta 4 autot, mark Pobeda ja 2 maja. Siia juurde kuulub veel loomulikult võluv armuke. Tööle hakkab ta artelli ´Teedeehituse planeerimine´ juhina.
1948.a tundes, et on kohapeal liialt tuntuks saanud, haarab Pavlenko kaasa artelli raha, 400 000 rbl ja armukese ning liigub Lvovi. Siia kogub ta oma vanad lähemad kaaslased. Rudnitśenko lõikab välja uue pistati " Sõjalise ehituse Valitsus". Pavlenko suhtleb kõige kõrgema regiooni võimutasemega. 4 järgneva aastaga saadakse üle 60 suure tellimuse väärtuses ca 38 milj. rbl. Ukrainas, Moldaavias, Valgevenes aga ka Eestis, Lätis, Leedus. Töid teostati kvaliteetselt. Oma töölistele maksis ta kolm korda rohkem kui teistes ehitusettevõtetes. Ka tühised teened said heldelt tasutud, kõrtsis ei hoitud raha kokku. Tema vara on hinnatud ca 40 miljonile rublale.
Kui hilisemas uurimise käigus küsitakse ühelt asjaosaliselt, et kas tal siis ei tekkinud kahtlusi, kui Pavlenko tegi kalleid kingitusi juhtivatele ametnikele ja nende naistele, siis vastab see:" Kuidas mul sai pähe tulle, et Pavlenko on suli, kui ta pidulikel paraadidel seisab kõrvuti oblasti juhtidega , kes kiidavad tema tööd ja toovad teda hea majandamise eeskujuks."
Loo lõpp saab alguse sellest, et Pavlenko, mingil põhjusel, levitab oma nn. sõjaväeosa kontoris riigilaenu obligatsioone. Üks tööline jääb aga neist ilma. Ka muidu ei ole lood Pavlenko lähimate asjaosaliste kommetes kõige paremad. Kontoris töötav insener, Ivan Jefremenko, aus kommunist, saadab Pavlenko peale kaebuse Kompartei Poliitbüroo liikmele Vorośilovile.
Algab uurimine. Areteeritakse 400 inimest, võetakse ära 100 ühikut relvi, blokeeritakse pangakontod. Pavlenko lähimad kaasosalised saavad vanglakaristuse 5 - 20 aastat. Pavlenko mõistetakse surma. Otsus viiakse täide aprillis, 1955.a.
Uurimine tuvastas, et asjasse olid segatud Moldaavia NSV toiduainete tööstuse minister, 2 linna parteikomitee esimesed sekretärid, suurte ettevõtete direktorid, ...kuid see jäetakse ilma erilise tähelepanuta või siis karistatakse formaalselt.
Pavlenko elu ja tegevus on leidnud kajastamist filmis "Kohtumispaika muuta ei tohi" .
A.Mäevere
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar