Avvakum

"Kord õhtul teatas üks igivanadest Petseri vanameestest, valvur munk Avvakum /.../ et ei hakka enam mitteõigeusklikke kloostrisse laskma. /.../ Vennaskond ei pööranud vanamehe torinale tähelepanu, kuid keegi küsis siiski: "Aga mille järgi sa teed vahet, kas inimene on õigeusklik või mitte?" "Aga vaat, kes loeb ette usutunnistuse, selle ma lasengi! Kui mitte - jaluta väravate taga, pole sul kloostris midagi teha!" Kõik naersid tema sõnade peale ja unustasid need. /.../ Hommikul kella poole kuuest kuni kümneni ei tekkinud ühelgi kloostrisse tulnul usutunnistusega probleeme. Aga pärast kümmet jõudis Pihkvast kohale esimene turismibuss. Iseenesestki mõista ei suutnud ükski nõukogude turist Avvakumi eksamit läbida. Kõik vaid sõimasid ja ähvardasid /.../ Sõitis kohale veel üks buss. Selle järel jõudsid kohale välisturistid... Lõunaks oli kloostri väravate ette kogunenud tohutu ülesköetud rahvasumm. Seda nägigi oma musta Volga aknast kloostrisse isa asemiku juurde lõunale sõitnud Pihkva peamine terve kirikuelu järele valvaja - Pihkva oblasti usuasjade volinik Nikolai Aleksandrovitš Judin. Kloostris hääldati voliniku perekonnanime rõhutatult "Iudin". Seda ei tehtud sugugi sellepärast, et volinik oleks olnud teistest hullem. Lihtsalt kirikuelu iga järelevaataja oli iseenesest Kiriku välise orjastamise sümboliks. /.../ Voliniku vaenulikkus võis täiesti rahulikult lõppeda isakesele kõikide ebameeldivuste komplektiga, mida üks KGB kaadritöötaja võis kindlustada sellele, keda ta pidas nõukogude korrale ohtlikuks. /.../ Nähes karjuvat korralagedust oma "majapidamises", tuli Nikolai Aleksandrovitš Judin kohe autost välja /.../ ja prõmmis ähvardavalt rusikaga vastu vanu, rauaga üle löödud tammelaudu. "Kes seal on?! Tee silmapilk lahti!" "Loe usutunnistus!" kuuldus värava tagant munk Avvakumi karm hääl. "Mis?!" ei uskunud volinik oma kõrvu. "Missugust usutunnistust veel? Tee lahti, öeldakse sulle!" "Loe usutunnistus!" kostis teiselt poolt sama järeleandmatult. /.../ "Kes sa selline oled?! Mida sa endale lubad? Ma olen volinik! Ma olen Judin! Tee kohe lahti, või kahetsed!!!" "Loe usutunnistus!" See ülev dialoog kestis minutit kümme. /.../ "Tee lahti, palun sind! Ma olen juba tervelt veerand tundi teie asemiku juurde hiljaks jäänud. Kujutad ette, kuidas ta mind praegu vastu võtab?" Väravate taga hõljus paus. Näha, et isa Avvakum kujutas endale selgesti ette, mis seda õnnetut ootab. "Jah, sul läheb täbarasti..." ohkas ta mõistvalt. Kuid siinsamas kordas paindumatult: "Loe usutunnistus!" "No ei tea ma seda teie usutunnistus!" anus volinik. "Mis see selline üldse on?" Isa Avvakum jäi uuesti kõvasti mõttesse ja võttis lõpuks vastu otsuse: "Hea küll, olgu siis nii. Korda mu järel." /.../ Pärast seda, kui Pihkva oblasti religiooniasjade nõukogu volinik oli avalikult tunnistanud viimast dogmat, mis sisaldub suures palves - "Loodan surnute ülestõusmist. Ja tuleva aja elu. Aamen" -, väravad avanesid ja lasksid voliniku kloostriõue. /.../ "Mis te siis, Nikolai Aleksandrovitš, hilineda otsustasite? Ma ootan Teid juba pool tundi!" heitis isa asemik rahulolematult külalisele ette. "Ei tea, mis minust?!" /.../ "Teil siin toimub ei tea mis! Pandi psüühiliselt haige väravasse. Kedagi sisse ei lase - nõuab kõigilt mingi usutunnistuse lugemist!" /.../ Nüüd erutus ka asemik. /.../ Kui Avvakum lõunasaali sisenes, oli volinik isa asemiku ning rikkalike hõrgutiste ja Prantsuse konjaki abil veidi rahunenud. Nähes valvurit, tõusis isa asemik ärritatult tugitoolist. "Mida sa seal korraldasid?! Ilma õnnistuseta, omavoliliselt tood oma kombeid kloostrisse?!" /.../ Avvakum sammus otsustaval moel laua juurde ja viskus isa Gavriili jalge ette. "Olen süüdi! Anna andeks, isa asemik!" "Kao välja, omavolitseja!" kõmistas talle asemik järele ja tõukas isegi Avvakumi saapaga eemale. Volinik rõõmutses kättemaksuhimuliselt. Kui ta ära sõitis, nõudis asemik Avvakumi uuesti enda juurde. Too, vaevu sisenenud, varises kohe ta jalge ette. "Hea küll, tubli!" sõnas isa Gavriil heasüdamlikult ja surus Avvakumile kätte pudeli Napoleoni."