Minu emapoolne suguvõsa on elanud Eestis kolm-neli põlve, kaugemale nende põlvnemist ei tea. Me pole kuskile rännanud. Niimoodi on mind kasvatatud: oleme venelased ja jääme venelasteks, aga suhtume lugupidavalt Eesti riiki, keelde ja kultuuri. Lapsena polnud mul seega ka küsimust, kas pean eesti keele ära õppima loomulikult. Muuseas, mu ema valdab ka vabalt eestikeelt, aga omavahel räägime, nagu ütlesin, vene keeles. Ma ei vastanda neid asju. Ma arvan, et tänu kahele keelele on mul tohutud eelised. Arvan, et olen Eesti venelane. Või siis Eestis kasvanud venelane. Vene pool pole minus kadunud. Minu lastel on keerulisem. Minu ema on venelane, isa lätlane (aga mind kasvatas ainult ema), mu abikaasa on eestlane. Nii et mu lapsed on parajad varjupaigakrantsid Kaljurand muigab ja lisab, et ta armastab koeri ja peres on üks puhtatõuline šoti terjer ja üks krants Toim.).Ilmselt mu lapsed identifitseerivad ennast rohkem eestlastena, meie kodune keel on eesti keel. Samas nad teavad oma juuri ja oma vanaemaga, minu emaga,räägivad nad vahel ka vene keeles.
----------
Ei saagi aru miks ei tohi mõni poliitik enam Marina rahvust mainida, kui ta ise 17.12.2014 Eesti Ekspressis ütleb enda rahvuse kohta seda kuidas ta ennast tunneb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar