Aastaid tagasi oli siinkirjutaja kutsutud osalema ühele koosolekule vallamajas. Kui üks osaleja lajatas vandesõna “kurat”, pöördusid kõigi silmad minu poole – mida kirikuõpetaja nüüd ütleb? Mis ma siis ütlesin? “Miks te minu otsa vaatate, ega mina seda ei öelnud!”
Väites, et hea ja kuri on inimestel segamini, ei ole mitte midagi uut. See on nõnda juba alates paradiisiaiast, kui madu lubas Eevale, et keelatud vilja süües lähevad inimese silmad lahti ja ta saab tundma head ja kurja. Selle teo tulemusi maitseme tänase päevani, mitte ainult ülekantud, vaid ka otseses tähenduses: hea eest karistatakse ja kuri kuulutatakse heaks. Segadus pole pelgalt teoreetiline, vaid leiab täiesti praktilisi väljendusviise. Me ju teame, et Kuuse-taadi ennustus maikuu ilma kohta ei maksa eriti midagi, aga telenõiad (neid on varsti telekokkadest rohkemgi!) lahendavad kuritegusid, ennustavad valimistulemusi ning määravad presidendipaari pereõnne.
Nädal tagasi kirjutas Märjamaa Nädalaleht volbriöö toredast nõiasabatist lauluväljakul. Sellisel peol on tavaks teatud kohustuslikud elemendid: lõke, nõiad ja joogid. Taolisel kujul leiab seda nii lasteaedadest, kus joogiks on lõkkepajas keedetud maarohutee, kui ka ülikoolilinnast, kus lõkkena kasutatakse tõrvikut, aga joogid on omakorda kangemad. Ja muidugi nõidadeks kostümeeritud pidulised. Muide, mõned aastad tagasi korraldatud küsitlus osutas, et volbripidu peab kolm neljandikku Raplamaa lasteaedadest.
Selle pisut pika sissejuhatuse kohta võiks lugeja nüüd küsida, kuhu ma sihin. Kas tahan öelda, et nõia mängimine või nõidumine ise on kurjast?
Ilmselt vajaks selgitust mõlemad. Esmalt mängust. Ma olen kindel, et inimese igal mõttel, sõnal, teol ja tegematajätmisel on oma tähendus ja kaal. Taoline veene pole ainuomane kristlusele. Poplaulja Inese laulurefrään “kõik mis sa teed, teed vaid iseendale” sobib rahvaliku ütlusena ka uskmatu suhu, mõni teine ütleb selle kohta “karmaseadus”, aga mõtleb sama. Asetades sellesse konteksti nt kuradite vandumise, võiks küsida, mis oleks juhul, kui tegemist on tõelise vaimse olendiga, kelles kehastub kurjus. Kas me ka tegelikult tahaksime temaga tegemist teha? Lihtne on teda välja kutsuda, aga kuidas temast lahti saada? Ka volbripeo puhul ei saa tegelikku ja kujutluslikku teineteisest päriselt lahutada. Kui tõelise peomeeleolu loob ikka päris lõke ja päris jook, siis kuidas oleks päris nõidadega? Ei-ei, see on mäng! Ei-ei, see oli pime keskaeg, kui usuti nõidadesse! Tänapäeval ei usu neisse keegi! Jah, selle nähtusega on võideldud keskajal, aga ka varem ja hiljem. Toonaste inimeste jaoks oli see nende argielu jaoks sama reaalne oht, kui meile “rohelised mehikesed”. Kui veel viis aastat tagasi oleksid Euroopa riigi- ja väejuhid, Putin ja Šoigu teiste hulgas, kinnitanud ühest suust, et “rohelised mehikesed” ei ole võimalikud, tuleb ometigi nõustuda, et olematuks nimetatud jõud on reaalne ja kujundab meie maailma. Mööngem, et kui volbripidu korraldaksid inimesed, kes nimetavad end tõeliselt nõiaks, osaleks sellel hoopis teistsugune seltskond. Kuidas siis nõidumisega jääb, kas usk sellesse kuuluski vaid “pimedasse” keskaega?
Ning nõidumisest. Kristliku kiriku tõrjuv suhtumine nõidumisse ei tulene mitte sellest, et nõidadel on teatud välimus (Ita Everi võrratu rollitäitmine filmis “Nukitsamees” inspireerib volbripeolisi ilmselt praegugi) või et nõiad oleksid oma eluviisidelt enamasti ebamoraalsed, nt vargad, joodikud või liiderdajad. Ega ka sellest, et nõidumine eitaks Jumala olemasolu või et nõiad oleksid ateistid. Peamine probleem on selles, et nõidumine (maagia) põhineb arusaamal, et kogu reaalsus, viimselt ka Jumal ise, on mehaaniline ning et seda on võimalik teatud riitustega (loitsud, kehaliigutused, muusika jms) panna toimima soovitud viisil. Nõid võib tunnistada, et Jumalal on tohutu vägi ja tarkus, aga sisuliselt väidab ta, et Jumal on robot, keda saab vajadusel ümber programmeerida. Nii võidakse tunnistada Jumala olemasolu, mitte aga Tema olemust – seda, et Ta on tõeline isik, kelle olemus on kokku võetav sõnaga armastus.
Iseenesest pole volbripeo pidamine halb. Ajalooliselt on tegemist kevadpeoga, millega on tähistatud uue aasta algust – aastavahetuse tähistamine südatalvel on üsna hiline nähtus. Taolise murdepunkti juurde on alati kuulunud ka kurja tõrjumine. Sarnaselt põhinevad meilgi levinud aastavahetuse saluudid iidsel hiina tõrjemaagial kurjade vaimude peletamiseks ning sarnane tähendus on ka süüdatud mailõkkel. Nõidade, lõkke ja jookidega on volbripidu kristlikus maailmas peetud juba sajandeid: esmalt tulevad kohale mõned nõiaks kostümeeritud peolised, siis süüdatakse lõke ning nõiad põgenevad kisendades minema. Alles sellele järgneb pidu, mis on kantud lootusest, et algav kevad toob inimestele õnne ning et kuri ei saa enam rünnata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar