Lääne inimestel tasunuks juba ammu võtta eest roosad prillid. Tõsiasi seisneb selles, et äärmuslikud islamistid kulutasid halastamatu sõja õhtumaadele ning kristlikule mõttemaailmale nagu kunagi ammu, ligi 1000 aastat tagasi anno Domini 1095 alustasid õhtumaade valitsejad ristisõdu islamimaade vastu. Seoses sellega kirjutasime koos teoloog Andres Saumetsaga 2012. a KVÜÕA toimetiste 16. numbris: „Kristliku õhtumaa jaoks nii kuulsusetult lõppenud verine ristisõdade ajajärk algas 1095. aastal paavst Urbanus II usuliselt ja poliitiliselt sütitavate sõnadega: „Deus lo volt!“ („Jumal tahab seda!“). Nimetatud juhtlause sai pühale maale suunduvate kristlike sõdalaste sõjahüüuks.“ (Saumets, Sazonov 2012, 16.)
Mõnevõrra sarnaselt fanaatikute-ristisõdalaste sõjahüüdele „Jumal tahab seda!“ õigustavad islamistlikud terroristid ja fanaatikud oma inimsusevastaseid kuritegusid samuti jumala (Allahi) tahtega. Selles mõttes on kõik usufanaatikud ja äärmuslased sarnased. Nii on jumala (olgu see Allah, Ahura Mazda, YHWH või siis kristlik Jumal) nimega õigustatud ajaloos väga mitmeid sõdu ja vägivalda, fanatismi ja sallimatust, väites, et seda tahab Jumal. Apelleerimine Jumala tahtmisele pole midagi uut inimkonna ajaloos, Lähis-Idas õigustati sõdu jumalate tahtega juba ca 4500 aastat tagasi Sumeris, seejärel Assüürias, Babüloonias ning muistses Iisraelis. (Kang 1989; Espak 2011, 115–129; Põldsam 2009/2010, 85–90.)
Kunagi varem pole aga „Jumala tahe“ kutsunud esile sellist küünilist ja julma vägivalda ning sallimatust nagu see on tänapäeval mitmes Lähis-Ida piirkonnas. Mõnes mõttes on usufanatism (vt rohkem New 2002) ju religiooni rüvetamine, heade ideede moonutamine ning usu ja jumala ärakasutamine oma huvides, sageli väga küünilise ja labase eesmärgiga. Tihti ei ole sellel enam pistmist eeskätt religiooniga, vaid tegu on ohtliku ja äärmusliku ideoloogiaga. Mõnes mõttes ajalugu kordub. Kui 1095. aastal saatis Lääs oma pühasõdalaste armeed „Püha maad vabastama“ ja „Jumala sõna viima“ Lähis-Itta igni ferroque (tule ja mõõgaga), siis aastal 2015 saadavad islamistid oma jumalavõitlejaid pommidega Pariisi, Londonisse jne. (Rõivas 2015.)
Islamimaailma üks arvestatav osa on paraku üpris sallimatu ja radikaalne – nn Islamiriik, Al-Qaeda, Jabhat-al-Nusra. Need ja teised grupeeringud kuulutasid juba aastaid tagasi püha sõja õhtumaadele ja alustasid oma „ristisõda“ meie kõikide vastu. Küsimus on selles, mida me antud olukorras teeme ja teha saame. Paraku ei ole Lääne poliitikud ja paljud ühiskonnategelased olukorda siiani mõistnud. Meie poliitikud peavad aru saama, et olukord on väga keeruline ja ei tasu tulega mängida. Jutt tolerantsusest ja pagulaste massilisest vastuvõtmisest sõjaolukorras islamiterroristidega on kohatu ja isegi rumal. Erinevatel aegadel toimunud migratsioonid on toonud Euroopasse miljoneid islamiusu esindajaid ja arvata võib, et veel miljoneid on tulekul. Nende seltskond on kirju, inimesed on erineva hariduse ja sotsiaalse taustaga. Nende seas leidub paraku päris palju radikaalsete vaadetega inimesi, kelle jaoks on meie kristliku läänemaailma väärtused, meie mõtteviis, ideed, elustiil on suurim pahe, mille vastu tuleb võidelda, teisi sõnu pidada permanentset džihaadi. Ja see juba käib. Naiivne oleks öelda, et seda pole.
Probleemi eitamine paljude meie poliitikute ja ühiskonnategelaste poolt on pannud meid väga raskesse olukorda. Pariisis ja mujal toimunud terrorirünnakuid saanuks vältida. Terroriohu riske saanuks vähendada, kui Euroopa valitsevad ringkonnad oleksid õigel ajal mõelnud võimalikele probleemidele, mis kaasnevad islamiusklike sisserändega, kui nad poleks nii lühinägelikud, poleks võtnud vastu valimatult kõiki islamimaadest saabuvaid isikuid ning kui rangem turvakontroll ja hästi läbi mõeldud migratsioonipoliitika oleks kehtestatud juba aastaid varem. Tuleks selgelt eristada pagulased ja lihtsalt mugavat elu otsivad inimesed. Ka pagulasi tuleks põhjalikumalt kontrollida ja mõelda keda, kui palju ning miks me võtame. On üpris naiivne arvata, et islamistid ei kasuta pagulaskriisi Euroopas oma huvides ja et pagulastega koos ei imbu Euroopasse ka hulk terroriste, mis, nagu näha, on juba juhtunud. Paljud islamimaailmast tulijad tahavad elada küll Euroopa riikide kulul, nautida meie huvisid, kuid sülitavad Euroopa väärtustele, nõudes šariaadi normide kehtestamist. Seda kõike on talutud juba aastakümneid.
Teine põhjus, miks oleme sattunud olukorda, kus Euroopa ei ole turvaline, seisneb selles, et Lääs, eelkõige USA, Inglismaa ja Prantsusmaa, on aastakümneid sekkunud Lähis-Itta, üritades seda kontrollida, kujundada sealset poliitikat omade soovide järgi, importida sinna „lääne demokraatiat“ ja lääne väärtusi. On püütud importida seda, mis jääb Lähis-Ida ühiskonna jaoks alati võõrkehaks, sageli mõistmata, et selline importimine toob tulevikus vaid probleeme ja tekitab pahameelt kohalike seas.
Kuid hädad ei koputa uksele kunagi üksinda. Info-, psühholoogilise ja kübersõja olukorras ohtliku Putini Venemaaga on Lääs sattunud raskete valikute ette – kas jätkata multikultuurset ja tolerantset poliitikat, võtta vastu kõiki pagulasi või siis mitte. Kellele on see kasulik, et Lääs võtab vastu miljoneid põgenikke, kellest osa on enam kui kahtlase taustaga? Venemaa on sellest olukorrast palju võitmas, kuna nn Islamiriik jt samalaadsed terroristlikud islamistlikud organisatsioonid on Venemaa jaoks n-ö kasulikud. Lääs peab Lähis-Ida probleemide tõttu nüüd toitma ja toetama tuhandeid sõjapagulasi Süüriast, kulutades sellele astronoomilisi summasid oma eelarvest. Summad, mis võiksid minna võitluseks Venemaa propagandaga, Euroopa kaitsevõime tõstmiseks ja majanduse arenemiseks on läinud nüüd hoopis mujale.
Lisaks suureneb sisejulgeolekuoht terves Euroopas, kuna osa pagulasi on oma vaadetes islamiradikaalid, mitte kõik, kuid arvata on, et siiski arvestatav hulk. Võib öelda, et olukord ei ole selline ning siinkirjutaja valetab ja eksib. Paraku aga ei eksi ja valetavad just need „ülitolerantsed“ isikud, kes kiidavad iga pagulase vastuvõtmise heaks ja karjuvad meedias, et „need moslemid, kes põgenevad meie juurde, pole ohtlikud, vaid on igati toredad ja meeldivad“. Kindlasti nende seas on palju toredaid ja mõistlikke inimesi, kes kannatavad sõja läbi ja keda tuleks igal juhul aidata, kuid mitmed neist pole ju tegelikkuses sõjapagulased. Osad taotlevad paremat elu Läänes, osa neist tulevad siia, et levitada oma radikaalseid vaateid, võib-olla on nii mõnigi neist terrorist. Ka Eestis on need radikaalid ennast juba „sisse söönud“ ja oma kahjuliku tegevusega alustanud. Andmeid selle kohta on juba piisavalt. (Kuusk 2016.)
Muret tekitab ka Euroopa Liidus tekkinud lõhenemine ühiskonnas ja sisemine infosõda, kus osa toetavad pagulaste vastuvõtmist iga hinna eest, osa on aga rangelt vastu, millest üks osa on omakorda kaldumas lausa paremäärmuslusse, ksenofoobiasse, šovinismi ja islami kui usu vihkamisse. See võib viia Euroopa Liidu niigi haprast tasakaalust välja ja põhjustada selle mõranemise, lagunemise; lõhe ja vaen erinevate ühiskonnagruppide vahel aina suureneb. Antud olukorras võib paremäärmuslike organisatsioonide osakaal ja populaarsus aina kasvada ja see on muret tekitav.
Kellele on see kõik kasulik? Kas ainult islamistidele, kes üritavad viia meid kaosesse, külvata meie seas hirmu? Ei tohi unustada, et suurim kasulõikaja on sellest olukorras hoopis Venemaa. Venemaa sõjaline sekkumine Süüriasse, viimastel päevadel tehtud võimsad rünnakud nn IS-i vastu on sõnum maailmale: me oleme ainukesed, kes suudavad islamismi probleemi lahendada ja meie saame jagu terrorismist, me aitame teid, vaatamata sellele, et te olete pahad ja kehtestasite sanktsioonid meie vastu. Samuti näitab Venemaa, kui võimas ta sõjaliselt on ja kui tõhusalt ning kiirelt suudab ta teha õhurünnakuid, kasutades raskepommitajaid ja muud relvastust.
Tänapäeva islamil on mitu nägu. On olemas rahumeelne islam, osa islami sekte, usuvoole ja grupeeringuid ei kiida vägivalda üldse heaks, kuid on ka teisi, kus vägivald ja sallimatus on ideoloogilised relvad ja fundamentaalsed ideed. Siia kuuluvad islamiradikaalid. Terrorirünnakute õigustamiseks kasutavad islamistid ning neid juhtivad usuliidrid Koraani ehk Jumala sõna. Džihadistid järgivad Koraani sõna-sõnalt, võttes mitmeid Koraanis esinevaid fraase puhta kullana. Džihaadist (vt nt Peterson 2005), sõdadest ja suhtlemisest uskmatutega tuleb Koraanis küll korduvalt juttu (nt suurad 86, 90, 92, 102, 104, 105, 107, 108) ja tähelepanuväärne on suura 71, kus esineb palve Jumalale hävitada uskmatud: „Sest siis, kui nad elama jätad, eksitavad nad ära sinu sulased ja sigitavad ainult uskmatuid pahategijaid“ (Koraan 71,27). Selliseid kirjakohti kasutavadki ära islamistlikud ekstremistid.
Mida siis nn Islamiriigi äärmuslased soovivad? Lühidalt öeldes tahavad nad rajada islami kalifaadi Iraagis ja Süürias (sisuliselt juba rajasid), kuid võimalusel veelgi laiemalt – kehtestada sunniitlik islamistlik teokraatia terves Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Seetõttu saadavad nad oma emissare igale poole, nt Afganistani, Põhja-Aafrikasse.
Mis on nende programmi aluseks? Laias laastus sama, mis kõikidel islamistidel ja džihadistidel – kõige aluseks on Koraan ja šariaat. Koraanist nopitakse välja kõige äärmuslikumad kohad ja kasutatakse neid ära oma vägivaldse ning radikaalse tegevuse läbiviimiseks ning õigustamiseks. Džihadistid kutsuvad oma toetajaid üles ususõjale ja selles toetutakse tänapäevastele ideoloogidele, aga ka Koraanile.
Lõpetuseks tahaksin rõhutada, et me peame hästi mõistma, et me oleme sõjas nn Islamiriigiga, mis ei ole ainuke selline liikumine. Nn Islamiriike on palju ja probleem on selles, et need eksisteerivad ka paljude inimeste mõttemaailmas, sh Euroopas elavate moslemite seas, kuid mitte ainult. Saada jagu sellisest kahjulikust ja ohtlikust ideoloogiast, mis levib nagu katk, on väga keeruline ülesanne. Kõik see sai võimalikuks Lääne ükskõiksuse, asjatundmatuse ja illusioonide tõttu, sest aastakümneid ei kõigutanud kedagi, mis tegelikkuses toimub paljude inimeste mõttemaailmas nii Euroopas kui ka Aafrikas ja Lähis-Ida. Selle ükskõiksuse ja pimeda lühinägelikkuse veriseid vilju oleme me nüüd sunnitud korjama.
Kirjandus
Espak, Peeter (2001) „The Emergence of the Concept of Divine Warfare and Theology of War in the Ancient Near East“ — Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) Toimetised, 14, 115–129.
Kang, Sa-Moon (1989) „Divine War in the Old Testament and in the Ancient Near East“ – Beiheft zur Zeitschrift für die alttestamentliche Wissenschaft177, W. de Gruyter, Berlin – New-York.
Koraan. Tlk Haljand Udam, toim ja saatesõna Amar Annus. Tallinn: Avita, 2007.
Kuusk, Hendrik (2015) „Millest muslimid ei räägi. Radikaalne islam Tallinna mošees.“ – Päevaleht, 27.05.2015, vt siit.
New, David S. (2002) Holy War. The Rise of Militant Christian, Jewish and Islamic Fundamentalism. Jefferson, North Caroline; London: McFarland&Company.
Peterson, Üllar (2005) Džihaadi kontseptsiooni kujunemine Koraanis. Tartu: Tartu Ülikool, magistritöö, vt siit.
Põldsam, Anu (2009/2010) „Sõjast ja rahust Heebrea Piiblis“ – Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi aastaraamat, 85–90.
Rõivas, Taavi (2015) „Terroriakt Pariisis on julm rünnak väärtuste ja sõnavabaduse vastu“ – ERR, 7.1.2015, vt siit (19.11.2015).
Saumets, Andres; Sazonov, Vladimir (toim) (2012) “Sõna sõjast ja sõda sõnast: Tekste ja tõlgendusi“ – KVÜÕA toimetised 16, 12–13.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar