Parem asenduskristlus kui sundmoderniseerimine!

Kuni valgustusajani oli kristlikus teoloogias endastmõistetav, et usul on kaks poolt - dogmaatika ja eetika, doktriin ja moraal, õpetus ja käitumine. Mõlemad pooled pidid olema muudetamatud ja kindlad.
1. Prantsuse revolutsioonile järgnenud vanemas liberaalses teoloogias vaidlustati dogmaatika - kehtima jäi moraal. Ritschl, Harnack jt ei väsinud toonitamast, et kristluse tuumaks on eetika.
2. Esimesele maailmasõjale järgnenud dialektiline teoloogia pööras mõlemad ümber: kristliku usu keskmeks pidi olema dogmaatika - moraal aga olevat relatiivne. Barth osutas ses suhtes sageli Kierkegaardile.
3. XX sajandi uuemas liberaalses teoloogias jõuti mõlemate vaidlustamiseni: relatiivne on nii dogmaatika kui ka eetika, õpetus ja käitumine. Pole olemas üldkehtivat doktriini ega moraali. Bultmanni järgsel nn eksistentsiaalse teoloogia ajastul (kus vanem liberaalne teoloogia ühendati dialektilise teoloogiaga) on seda loendamatult esile tõstetud.

Tundub aga, et Eestis on nende hääl, kes kuulutavad, et kirikult ei tasu oodata moraali eeskujuks olemist, jäänud liiga nõrgaks. Lea Altnurme näitab, kuidas ligi 70 % meie kaasmaalastest just soovivad kiriku olemist moraalieeskujuks, taotledes seeläbi nn asenduskristlust. Altnurme kirjutab: "On kaks aspekti, mis võiksid asenduskristluse esinemist Eestis seletada. Üks on teadlikkus oma kultuurilistest juurtest, mis pole küll piisav isiklikuks usuks, kuid on piisav oma juurte aktsepteerimiseks. Siin ei ole tegemist nostalgiaga, vaid tunnustusega, toetusega, mille puhul tuleb endale aru anda, et keegi peab olema ka kristluse reaalne kandja. Teine aspekt, mis asenduskristlust selgitada aitab, on soov, et moraalinormid ühiskonnas oleks tagatud. Oma isiklikku poolehoidu kristlusele moraalipõhimõtete osas avaldas kristlaste arvuga võrreldes poole rohkem eestlasi."
Lea Altnurme artiklit "Mis on asenduskristlus" tasub mu arvates lugeda just enne jõule (seetõttu panin selle manusesse), mõistmaks et meie uskmatutest kaasmaalastest jõulukristlased on siiski tõeotsijad, keda ei tuleks kõrvale kallutada kristliku usu kummastki alati olulisest poolest - dogmaatikast ega eetikast, doktriinist ega moraalist. Oleks kahju, kui nende eest seismine jääks ainuüksi SAPTKi asjaks, kus tegutsevad valdavalt katoliiklased, meie aga pööraksime selja klassikalisele kristlusele ja oma rahvale, et näidata oma "eesrindlikkust" uusliberalistlikul sundmoderniseerimisel. Meil on ikka ju üks ja ainus Jõululaps.

Arne Hiob