MIS ON ASENDUSKRISTLUS?

Kui palju võiks olla eestlaste seas kristlasi? Küsitluste andmed näitavad, et üks viiendik kuni neljandik ehk siis 20–25%. Protsent oleneb konkreetsest küsimusest. Küsimuste abil saame teada, kui palju on neid, kes pooldavad kristlikke uskumusi, praktikaid ja identiteeti.

Näiteks küsitluse „Elust, usust ja usuelust 2015“ andmetel määratles 26% eestlastest ennast kristlasena. Küsitluse „Religioossed suundumused Eestis 2014“ andmetel oli sama arv 21%. Võtame teadmiseks, et kuni veerand eestlastest on kristlased. Poolehoid kristlusele on aga tunduvalt suurem kui kristlaste arv.

„Elust, usust ja usuelust 2015“ andmetel toetas 66% eestlastest kiriku kaasamist riiklikult tähtsate pühade või sündmuste tähistamisse; 69% nõustus väitega, et kirik peaks jääma oma traditsiooniliste kombetalituste juurde ja võimalikult vähe püüdma neid kaasajastada. Samuti 69% arvas, et kirik peaks jääma kindlaks oma õpetusele ja moraalinormidele ning mitte kaasa minema kõikide ühiskondlike muutustega.

NEID INIMESI OLI KOLM KORDA rohkem kui kristlasi. See tähendab, et suur osa eestlasi ei pea ennast kristlaseks, kuid neile meeldiks, et keegi hoiaks tallel kristlikke kombeid, õpetust, moraalinorme. Lisaks arvas 72% eestlastest, et Euroopa kultuur peaks jääma kristlikuks. Siit küsimus: kes seda kristlikku kultuuri kandma peaks? Kes peaks tagama Euroopa kristlikuna püsimise?

Olemegi jõudnud nähtuseni, mida nimetatakse vikaarreligiooniks (vicarious religion). See pole muidugi üksnes Eestile omane nähtus, seda kohtab üle terve Euroopa. Mõiste tähistab nähtust, kus mittekristlik enamus on huvitatud, et kristlik vähemus hoiaks traditsioonilisi kombeid ja moraali tallel. Ja nagu andmetest näha, on selline huvi ka Eestis täiesti olemas. Vikaarreligiooni võiks eesti keeles nimetada asenduskristluseks. Aga pole päris selge, kes keda või mida asendab ja kes on volitanud asendama.

Neis küsimustes pole ühiskonnas selget kokkulepet, sest asendus pole teadvustatud kummaltki poolt. Seetõttu on välja pakutud, et toetust ja poolehoidu kristlusele oleks parem märkida mõistega „ebamäärane lojaalsus, mis lähtub nostalgiast“.

MIDA TÄHENDAB ASENDUSKRISTLUS Eestis? Nostalgilist traditsioonidest kinnihoidmist? Kindlasti seda ka, eriti mis puudutab jõulude ajal jumalateenistusel käimist. 43% eestlastest käivad kirikus vähemalt kord aastas, neist 86% käib peamiselt jõulude ajal, mis tähendab nende jaoks eelkõige perepüha ja peretraditsiooni. Selle võib kindlasti nostalgia arvele kirjutada, sest jõulujumalateenistusel osalemine on olnud järjepidev traditsioon, mis paljudes peredes ei katkenud ka Nõukogude ajal.

Sama ei saa öelda muude kristlike kommete ja õpetuste puhul. Enamikus eesti peredest kadus kristlik kasvukeskkond juba mitme põlve eest. Kristlik identiteet, mis iseloomustas rahva enamikku veel ­1930ndatel, taandus tugevalt 1960ndatel. Kas saame sel juhul rääkida nostalgiast, kui pole mälestustki, mida taga igatseda, sest traditsiooniliste kommete ja õpetuse järjepidevus katkes juba ammu aega tagasi.

On siiski kaks aspekti, mis võiksid asenduskristluse esinemist Eestis seletada. Üks on teadlikkus oma kultuurilistest juurtest, mis pole küll piisav isiklikuks usuks, kuid on piisav oma juurte aktsepteerimiseks. Siin ei ole tegemist nostalgiaga, vaid tunnustusega, toetusega, mille puhul tuleb endale aru anda, et keegi peab olema ka kristluse reaalne kandja.

Teine aspekt, mis asenduskristlust selgitada aitab, on soov, et moraalinormid ühiskonnas oleks tagatud. Oma isiklikku poolehoidu kristlusele moraalipõhimõtete osas avaldas kristlaste arvuga võrreldes poole rohkem eestlasi.

Küsitluse „Religioossed suundumused Eestis 2014“ andmetel väitis 51% eestlastest, et neile meeldivad kristlikud põhimõtted ning nende põhimõtete all peeti silmas just moraalinorme. Küsitluse „Elust, usust ja usuelust 2015“ andmetel vastas 65% eestlastest, et on leidnud kristlikust õpetusest või piiblist põhimõtteid, mida nad järgivad igapäevases elus. Ja jällegi väga otseselt seostati neid põhimõtteid just moraalinormidega, kuigi oleks võinud ju nimetada ka uskumusi väljendavaid seisukohti.

VÄHEMALT POOLED NEIST, KES väitsid, et neile meeldivad kristlikud põhimõtted, ning kes oma sõnul elavad nende põhimõtete järgi, ei määratlenud ennast kristlastena. Ja siinkohal tekib jälle küsimus, ­kuidas need just kristlikena tajutud põhimõtted peaksid ühiskonnas tagatud olema, kui iseennast muus osas kristlasena ei nähta. Kes peaks normi kehastama ja selle eest seisma? Tõenäoliselt on see ootus suunatud kristlasi koondavale kirikule või kirikutele. Sel viisil jõuame jälle asenduskristluse juurde välja.

Arusaam kristlusest kui moraalinormide ning seeläbi ka ühiskondliku korra tagajast oli tugevalt juurdunud veel 20. sajandi alguse Eestis, kui usk kristlikesse uskumustesse juba murenema hakkas.

Kui valitsus kaotas koolidest usuõpetuse, oli rahva enamik selle sammu vastu ning rahvahääletuse tulemusena pandi usuõpetus kooli tunniplaani tagasi. Enamik lapsi õppis usuõpetust, kuigi see oli vabatahtlik. Neid väheseid, kes seda ei teinud, võidi narrida näiteks paganateks, nagu sellest räägivad elulood. Põhiline argument, mida pidevalt üle korrati, oli see, et usk (kristlus) on moraalseks inimeseks kasvamise alus ja ühiskonna korra ja stabiilsuse garantii. Valdav osa elanikkonnast määratles end kristlasena, mis tähendas oma usaldusväärsuse kinnitamist.

Nende arusaamadega oli seotud veendumus, et riigi ülesanne on tagada usuõpetuse abil lastest moraalsete ja vastutustundlike kodanike kasvatamine. Siingi võib tähele panna ­ootust, et mingi institutsioon peab võtma vastutava rolli usu säilimise eest.

RIIGI SUHTES ON SEE HOIAK tänaseks muutunud. Pigem ei taheta koolides­se kohustuslikku usuõpetust. Ent soov, et keegi kuskil säilitaks kristlikke kombeid, õpetust ja moraali, elab edasi asenduskristluse fenomenis.

Täna enam ei määratleta ennast kristlastena selleks, et oma usaldusväärsust moraalse ühiskonnaliikmena kinnitada. Ent nagu küsitlused näitavad, seostavad vähemalt pooled eestlastest moraalinorme just kristlusega ning kinnitavad nendest kinnipidamist. Vähemalt kaks kolmandikku ootab, et kirik neid kehastaks ja neist kinni peaks.

Küsitluse „Elust, usust ja usuelust 2015“ andmed näitavad, et kuigi enamik eestlasi pole kristlased identiteedi, uskumuste ja praktikate poolest, siiski on kaks kolmandikku huvitatud, et kristlik kultuur ja ristiusu kombed, õpetus ning moraalinormid säiliksid. Keegi peab seda tegema.