Sõjapõgenike pidurdamatud vood jõuavad tahes-tahtmata ka Eestisse ning 500 kvoodipagulasele lisanduvad tõenäoliselt järgmised sajad ja tuhanded. "Meie riik võtab pagulaste teemat liiga kergelt, kuigi see on Eesti julgeolekuprobleem, meie riikliku stabiilsuse küsimus," leiab sotsioloog Ülo Vooglaid.
Äsja Tallinnas peetud pagulasteemale keskendunud Kodurahufoorumi moderaatori Leivi Šeri sõnul tõstatub täna kolm suurt ja tähtsat küsimust. Esiteks: kas see umbes 500 pagulast, kelle Eesti on lubanud vastu võtta, on lõplik number või suurema protsessi algus? Teiseks: kuidas praakida välja need inimesed, kes ei page mitte sõja jalust, vaid on lihtsalt parema elu otsinguil? Ning kolmandaks: kuidas korraldada pagulaste eluolu alates majutusest ja lõpetades meie kultuuri ja kommete tutvustamisega?
Küsimused küll kerkisid, kuid ammendavaid vastuseid Šeri sõnul neile ei leitudki. "On ilmne, et ühiskonda ei ole pagulaste tulekuks piisavalt ette valmistatud," nentis ta. "Sise- ja sotsiaalministeeriumi esindajate jaoks paistis kõik olevat lihtne ja selge, neil ei näinud olevat mingeid kahtlusi. Kuid minu arvates vajaks palju punkte palju põhjalikumat selgeksrääkimist. Isegi kui jätta kõrvale terrorismiaspekt, kartused, et mõni tuleb siia halbade kavatsustega, on pagulastega seonduvaid probleeme ikkagi sadu."
Riigi jaoks pole probleemi
Kodurahufoorumil ettekandega "Pagulased kui probleem" esinenud Ülo Vooglaid leidis, et kuigi pagulane on viimastel kuudel meedias üks enim kasutatav sõna, ei ole teemat probleemina – ja probleem pagulased Vooglaiu sõnul ilmselgelt on – veel sõnastatud. "Niisamuti on paika panemata eesmärk," tõdes ta. Nimelt pole meil selgelt sõnastatud kujutlust sellest, millisena tahame näha Eesti ühiskonda, kus elab küllaltki suur arv teistsuguse kultuuri- ja usutaustaga inimesi. "Kui ei ole eesmärki, siis ei saa ka valida vahendeid selle eesmärgi saavutamiseks," tõdes Vooglaid, kelle sõnul on pagulasteemal küll palju isiklikke arvamusi, kuid puudub riigi tasandil formuleeritud seisukoht. "Pagulasteema ei ole iga mehe isiklik küsimus," lausus ta. "See probleem tuleb sõnastada riiklikult. Kui meil mõttemudelit ei ole, siis ei ole garantiid, et me sisserände kui nähtuse kõik olulised karakteristikud arvesse võtame ja õigeid otsuseid teeme. Pagulane kultuurikontekstis on üks seisund, poliitika kontekstis teine, majanduse kontekstis kolmas jne. Aga sellest oleme me sama kaugel kui Kuust."
Ainus lahendus on leppimine
Vooglaid lisas, et numbrid, millest valitsuse tasandil räägitakse, on tegelikult eksitavad. "Olgem täpsed: 4000 on imbunud siia niisama, ja kvoodi järgi on tulemas veel ligi 600. Jämedates joontes on meil 4500 sisserännanut," ütles ta. "Seda on palju, ja ei maksa puterdada 500-600-st. Problemaatika on palju keerukam kui see, mida meile presenteeritakse."
Vooglaiu sõnul ei maksa hellitada lootust, et need pool tuhat, kellest praegu räägitakse, viimaseks jäävad. "Aafrikas on poolteist miljardit inimest. Lähis-Ida sinna juurde, kokku võib arvestada kahe ja poole miljardiga. Jah – kõik ei taha Euroopasse tulla, aga veerand võib-olla tahaks. Seda maailma, mis oli pool aastat tagasi, enam ei ole. Maailm on sotsiaalse katastroofi lävel." Ning kuidas me ka ei pingutaks, Eesti ei jää massiivsest rändest kindlasti puutumata.
"See on sõda ilma rindeta," tõdes Vooglaid. "Igal pool võib igal hetkel olla keegi, kes võtab automaadi ja täristab paar pidet tühjaks. Sa ei tea iialgi, kus on järgmine atakk. Ja head lahendust praegusele olukorrale on raske leida. Kindlasti ei saa lahendus tekkida konfrontatsiooni suurendamise teel. Seda teed mööda ei tohi minna. Tuleb valida teine, leppimise tee. Omal ajal ehitati sissetungijate vastu müüre, tänapäeval ei lahenda müür enam midagi, nüüd tuleb sõja võitmiseks ehitada sildu."
Kuid suur osa Eesti ühiskonnast ei ole valmis pagulastele silda ehitama. Šeri hinnangul ei ole riiklikul tasandil üldsusega piisavalt dialoogi peetud, seetõttu on inimesed häiritud ja hirmul – nad ei tea, mis neid pagulaste saabumisega ees ootab. "Ligi pooled Eesti inimestest on pagulaste suhtes vaenulikult meelestatud," tõdes Šer. "Aga kui sisserännanuid võetakse vastu vaenulikult, siis ei ole ju ka oodata, et nemad meie vastu sõbralikud on."
"Hirm on see, mis muudab inimese rassistiks," lisas Vooglaid. "Kui sa ei kujuta ette, ei tea, mis kõige selle suure sisserändega kaasneb, siis on ju rumalus sellele kaasa aidata. Peabki olema hirm – normaalsel inimesel ei saa olla ükskõik, mis tema kodumaast saab. Inimesed ei ole süüdi selles, et nad tahavad oma kodumaad hoida. Aga kui hakkad vaatama, kuidas need, kellel on otsustamisõigus, tegutsevad – nad ei tee midagi."
Vooglaiu sõnul ei piisa sellest, et tehakse programm pagulaste integreerimiseks: "Programm peab olema mõlemapoolne. Kui käsitleme ainult neid, ei juhtu midagi."
Tallinna abilinnapea Mihahil Kõlvarti sõnul on pagulaste teema toonud välja terve rea lahendamata küsimusi meie ühiskonnas. "Esiteks oleme saanud taas kinnituse, et Eesti sotsiaalsüsteem ei suuda abivajajaid aidata ja jutud meie riigi majanduslikust edukusest on müüt. Seetõttu on info pagulastele pakutavatest võimalustest ja soodustustest tekitanud ühiskonnas terava hukkamõistu.
Teiseks peame tunnistama, et me ei ole paljude aastate jooksul saavutanud edu integratsiooni alal, mistõttu on raske mõista, kust tuleb see kindlus väita, et Eesti ühiskond suudab vastu võtta inimesi, kelle kultuur on meie omast absoluutselt erinev. Peame mõistma, et praegune ühiskonna suhtumine pagulaste vastuvõttu on enamasti negatiivne, ja kindlasti hakkavad seda enda peal kogema ka siia saabuvad inimesed.
Paistab, et kõige edukamaks integratsiooniprojektiks meie ühiskonnas on kujunenud ühine negatiivne suhtumine pagulastesse, mida on märgata nii eestlaste kui vene keelt kõnelevate Eesti elanike hulgas."
Kuhu tööle? Kuhu elama?
Vooglaiu sõnul võtab riik probleemi liiga kergelt. "Räägitakse, et pagulased lahendavad meie tööjõupuuduse, et nad hakkavad tööle," ütles ta. "Ei hakka ju! Enamus neist ei ole kunagi mingisugust tööd teinud, kaubitsevad ainult. Naised pole mõelnudki töölemineku peale. Ma ei tahaks sel teemal spekuleerida, kuid arvan, et suurem osa saabuvatest pagulastest ei lähe tööle."
Tõenäoliselt ei ole suuremal osal Eesti inimestest midagi selliste teise nahavärviga inimeste vastu, kes teevad tööd, maksavad makse nagu meie, käivad teatris, loevad ajalehti – hindavad ja väärtustavad samu asju mis meiegi. Teiste Euroopa riikide kogemus aga näitab, et suur osa sisserännanutest ei sulandu ühiskonda, ei lähe tööle ja elab vaid sotsiaaltoetustest.
"Kuidas hajutada nad Eestis nii, et vältida getostumist?" lausus Šer. "Kas maapiirkonnad suudavad neile lõimumiseks vajalikke teenuseid pakkuda – tugiisikut, tõlketeenust? Kas neil ikka on araabia keele oskajaid võtta? Väga kahtlane. Samas – kui panna pagulased elama ühte kohta, siis nad sulguvad oma mulli ja see on juba otsene turvarisk. Lisaks on tarvis need inimesed tööle rakendada – aga kuidas see toimub? Islami mees ei tööta naise alluvuses. Islami naine ei lähe meesarsti juurde. Islami lastele ei kõlba see toit, mida söövad meie lapsed. Neist probleemidest aga vaadatakse üle."
Rootsis on probleemid, aga Eestis ei tule?
Kui kangastada silme ette hirmsamat kujutluspilti... "Meid ujutataksegi pagulastega üle ja me ei suuda neid lõimida," ütles Vooglaid. "Selles suunas me praegu libiseme. Sellisel juhul otsustavad nad, et neil ei ole siin mitte ainult õigus elada samadel tingimustel kui põlised eestlased, vaid nad hakkavad nõudma, et meie hakkaksime elama nende moodi. Et tütarlaps kõnniks lühikeses seelikus, ilma peakatteta, või – hullem veel – võtaks rannas sootuks riidest lahti, see ei tule enam kõne allagi. Mujal riikides nad seda juba nõuavadki, see ei ole mingi uudis. Meil endal kogemus puudub, sellepärast peaksime õppima teistelt. Oleks epakas uskuda, et kui Rootsi, Soome või Taani ei ole suutnud oma sisserännanuid rahuldavalt lõimida, siis Eesti seda suudab."
Eestis on pagulasel õigus eluasemele, tööturuteenusele, tasuta eesti keele õppele (kahel esimesel aastal), tõlketeenusele, tugiisikuteenusele, tervishoiuteenustele ning toetustele ja hüvitistele. "Sotsiaal- ja siseministeerium ütlevad, et pagulasel on samad õigused mis siinsel elanikul," nentis Vooglaid.
"Aga mida see tähendab? Õigusega otsustada kaasneb kohustus vastustada – see seos peab selge olema. Sellest ei räägita üldse. Räägitakse, et pagulasel on kõik õigused. Tekib küsimus, et kas ta on nende õiguste kasutamiseks küllalt informeeritud, haritud ja kogenud. Aga see ei ole väike küsimus – see on Eesti julgeolekuprobleem, see on meie riikliku stabiilsuse küsimus."
"Pärast seda, kui valitsus võttis vastu otsuse pagulaste saabumise kohta, ei ole kohalikel omavalitsustel antud küsimuses enam mingit valikut," lausus Kõlvart. "Kui riik rendib pagulastele elamispindu näiteks Tallinnas, siis saavad neist automaatselt Tallinna elanikud. Samuti laienevad neile koos rahvusvahelise kaitse staatusega kõik needsamad õigused, mis on püsielanikel. See tähendab, et neil on õigus saada kõiki toetusi, hüvesid ja teenuseid, mida pakub Tallinn oma elanikele. Tuleb välja, et peame igal juhul valmistama ette kogu linnasüsteemi haridusasutustest (lasteaiad, koolid) meditsiini- ja sotsiaalabini lahendamaks pagulaste igapäevaseid eluolu ja lõimumisega seotud probleeme."
Leping iga pagulasega
Vooglaid käis Kodurahufoorumil välja ka idee sõlmida iga siia tulnud pagulasega leping, kus lisaks muule on põhjalikult kirjeldatud aspekte, millega tuleb Eestis elades arvestada ja millega kohaneda. Alates meie kliimast ja toidust, lõpetades kultuuri, traditsioonide, käitumisnormidega – näiteks kas või sellega, et meil on naistel tavaks kanda rannas nappi rõivastust. "Iga pagulane kirjutab lepingule alla: temal pretensioone ei ole ja ta on valmis meie tavadega kohanema. Kui ta seda ei tee, peab lihtsalt koju tagasi minema."
Vooglaid lisas lõpetuseks, et rändekriis ei ole kriis mitte ainult nende jaoks, kes oma kodumaalt lahkuma peavad, vaid ka nende jaoks, kes neid vastu võtavad. "Seega on meil kriis. Kui haige on kriisis, siis kõige suurem tõenäosus on surm. Kuid kriisi puhul on veel kaks võimalust: teine võimalus on jääda pikalt põdema, ja veel üks väike võimalus on tõusta kriisist välja, uude, paremasse kvaliteeti – pärast kriisi algab tervenemine. Loodan selle viimase peale."
"Pagulaste vastuvõtt on Eesti ühiskonna jaoks mitmekihiline probleem ja selle lahendus paikneb paljudes eluvaldkondades," nentis Kõlvart. "Samal ajal ei tohi kultiveerida vaenulikkust pagulaste suhtes, veelgi vähem levitada müüte. On selge piir pagulaste ja illegaalsete majandusmigrantide vahel; samas on inimesi, kes saabuvad meile väljastpoolt Euroopa Liitu tavalistel põhjustel, kas õppima, tööle või perekonna juurde. Ja hoopiski ei tohi siduda pagulasi terrorismiga. Ühelt poolt kutsub ksenofoobia alati välja radikaliseerumise, teiselt poolt ning pikemas ajaperioodis hakkavad need kaks tendentsi teineteist vastastikku võimendama. Hädasti on vaja määratleda riskid ja olla nendeks valmis, kuid ei tohi tekitada uusi ohutonte – neid on meie omas ühiskonnas niigi küllaga."
----------------------------
Kõlvart: Eesti valitsusel pole soovigi pagulaste numbrit vaidlustada
"Euroopa Liidu riigid seavad pagulaste vastuvõtu kõrval samal ajal oma piiridele tarasid ning vähendavad oluliselt pagulastele mõeldud hüvesid," lausus abilinnapea Mihhail Kõlvart.
Kõlvart tõdes, et Eesti ühiskond võtab pagulaste probleemi väga emotsionaalselt, sest info, mida saame, on ebapiisav ning sageli vasturääkiv. "Algul väitis valitsus, et otsustame saabuvate pagulaste arvu üle ise, et see ei ületa mingil juhul paarisada inimest ning et nende integratsioon et tekita mingeid probleeme. Nüüd aga seisame tõsiasja ees, et Eesti peab vastu võtma pool tuhat pagulast. Ja nagu arvata võib, pole see kaugeltki lõplik number, sest kvoodi määrab meile Euroopa Liit ning Eesti valitsusel ei ole võimalust ega soovigi seda vaidlustada. Täpselt sedasama, aga üldisemal tasemel räägivad Euroopa suurriikide liidrid, kelle arvates EL-i 500 miljonilise elanikkonna puhul ei ole probleem vastu võtta miljon või poolteist miljonit pagulast. Samal ajal näeme, et paralleelselt selliste väidetega ehitavad mitmed Euroopa Liidu riigid oma piiridele seinu ja tarasid, muudavad senist migratsioonialast seadusandlust ning vähendavad oluliselt pagulastele mõeldud hüvesid. Suhtumine migrantidesse on muutunud juba ka Saksamaal ja Rootsis, kus nende suhtes on traditsiooniliselt ilmutatud sallivust. Kõlab küüniliselt, kuid antud juhul peaks läänemaailm, eeskätt aga NATO ja EL olema valmis selleks, et koos demokraatia eksportimisega tuleb hakata importima ka tekkinud kaost ja pagulasi."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar