Üks arutlus FB-st

Tõde inimmaailmas on alati relatiivne ja piiritletud. Selline tõde võib olemas olla ja olla ka kasutatav ning anda tõeseid vastuseid teatavas piiritletud süsteemi raames, kontekstis. Kuid tõega on nii, et selle tõe alusväiteid me selles piiritletud kontekstis ära tõestada ei saa - oma tõe alusväidete tõestamiseks vajame avaramat konteksti kui meie esialgne ja piiritletud kontekst. Olles avaramas kontekstis saame me ära tõestada esmase ja kitsama konteksti tõe tõesuse (või vääruse). Kuid uus probleem kerkib kohe: oleme taas sama situatsiooni ees - ka oma avaramas kontekstis kehtib reegel, et see avaram kontekst ei tõestu iseenda alusel ja läbi. Nii peame oma tõe otsinguil liikuma üha avaramate kontekstide, käsitlustasandite poole, et meile tõestuks alamate tasandite tõdede tõesus. See oli ümberjutustus Kurt Gödeli mittetäielikkuse teoreemist aastast 1931.

Põhimõtteliselt sama selle eliidiga - isegi pisikeses inimgrupis võib eliit olemas olla ja olla selle grupi jaoks tõeline eliit. Kuid me peame seda inimgruppi koos selle eliidiga vaatlema avaramas süsteemis, et mõista, mis on milleks seal pisikeses inimgrupis ja kas see eliit seal on eliit ka avaramas inimkoosluses. Olles vaadelnud seda grupikest avaramas inimkoosluses saame anda hinnangu, kas see eliit seal on ikka eliit tegelikult... või on see vaid miski pseudo ja väärastus.

Toon näite, mis on väga piltlik: vangla ühiskambris istub kuritegelik "seaduslik varas" ja tema ümber on kuritegelik eliit. Ülejäänud seal ühiskambris on reakurjategijad. Selle kambri kontekstis on see "seaduslik varas" tippude tipp ja kambri kuritegelik eliit tema ümber on selles kambris tõeline eliit... Ja pole, mida oleks või saaks seal kambris vaielda. Kuid avaramas sotsiaalses süsteemis - näiteks ühiskonna kontekstist - see "seaduslik varas" ja hierarhia tipp seal vangla kambris pole miski tipp, vaid on pätt. Ja see eliit seal kambris pole miskieliit vaid on jõuk kurjategijaid.

Mis on tegelikult milleks ja kes on tegelikult kelleks - see pole lõplikult määratletav konteksti enese läbi ja raames, vaid alati kõrgemas, avaramas kontekstis. Me peame alati teatavat eliiti vaatlema mitte selles sotsiaalses kontekstis, kus eliit on eliit, vaid järgu võrra kõrgemas sotsiaalses kontekstis. Nagu me ei saa tõe tõesust tõestada suletud süsteemis eneses, vaid alles lähtudes aste kõrgemalt, nii ka eliidi eliidiks olemine pole sotsiaalse gruppi enesega kindlaks tehtav ega määratud. Vajame avaramat sotsiaalset keskkonda, et mõista, kas see alama sotsiaalse grupi eliit on ikka eliit. Seega on eliit paratamatult alati relatiivne mõiste ja määratlus.

Kui kellelgi on küsimus, miks kohati Jumala siia arutelusse olen toonud, siis eelnev annab sellele selge ja loogilise vastuse. Nimelt - kui me ka alustame oma eliidi otsinguid pisikesest sotsiaalsest grupist ja liigume nii üha avaramate kontekstide juurde, siis me jõuame paratamatult välja kontekstini "Eesti ühiskond". Et meil oleks võimalik määratleda eliiti ja mõista eliidi elitaarsust selles Eesti ühiskonnas, siia peame tahes tahtmata liikuma veel avarama konteksti juurde - vaatlema Eestit Euroopa kontekstis. Et omakorda anda Euroopa kontekstile tähendus ja väärtus, peame lõpuks jõudma kontekstini "maailm" ja "inimkond".

Kuid see pole meie teekonna lõpp, kui soovime määratleda eliiti. Sest me oleme jõudnud taas vaid ühe - kuigi esialgsest palju kõrgema raamistuseni, kontekstini, mille enese raames pole võimalik öelda, kes ja mis on eliit terve maailma, inimkultuuri ja inimkonna kontekstis. Et seda määratleda, on paratamatu omada aste veelgi kõrgemat konteksti. Tahes või tahtmata jõuame varem või hiljem absoluutse kontekstini - Jumalani.

Jumalani ei jõua see, kelle jaoks olemise piirid ongi piiratud inimese ja inimliku taseme ja mõistmiste laega. Kuhu sellisel nö. "väljapoole ja üle" inimkonna konteksti minna olekski, kel pole seal "väljapool ja üle" enam mitte midagi ega mitte kedagi? Religioosse inimese jaoks pole aga selles midagi kummalist, et ennast mõõdetakse maksimaalse mõõduga ja ei piirduta vaid miski kitsa ja piiratuga. Mitteusklik aga ei saa põhimõtteliselt määratleda ega isegi nimetada, kes ja mis siis on see eliit inimkonna tasandil. Sest midagi enamat ja kõrgemat kui inimkond pole tema jaoks olemas. Asja aga asja enesega mõõta on "tühi töö ja vaimu närimine".

Kui me ei tea, kui me pole põhimõtteliselt võimelised teadma ja määratlema, kes on inimkonna kontekstis ja jaoks eliit - kuis me siis saame teada ja määratleda, kes on eliit inimkonnast alamal tasandil? Ega me ei saagi. Eks me seda aga teha üritame, kuid tulemus on sama õige, kui oleks mõõta kaugushüpet kummipaelaga. Nii me olemegi oma postmodernses pluralismis nii targad oma arutlemiste oskuses... aga vastuse saamise aspektist veel lollimad kui me enne määratlema asumist olime. Sest kui pole mõõtu, pole mõtet ka mõõtmisel.

Kui eliit tähistab mingi eluvaldkonna tipus olevaid isikuid, siis määratledes eliiti võimu teljel, saame ühe eliidi, kui raha teljel, saame teise eliidi, kui hariduse teljel, saame kolmanda eliidi, kui tuntuse teljel, saame neljanda eliidi jne. jne. jne. Nagu me endale ise mõõdustiku valime, nii ka eliidi saame. Eliit on seeläbi mõiste, mille sisu ja tähendus oleneb otseselt sellest, millises taustsüsteemis, kontekstis me eliiti määratleme. Eliit on seepärast alati relatiivne mõiste.

Siit tekib küsimus tõelise, absoluutse eliidi kohta. Tõeline eliit peaks olema midagi sellist, mis pole piiratud ühe sellise piiritletud relatiivse taustsüsteemiga, ühe sellise võimaliku inimliku valdkonna ja mõõdustikuga. Tõeline eliit peaks olema selliste mõõtkavade ülene mõiste.

Absoluutses tähenduses eliiti oleks hea ja eristav nimetada autoriteediks. Niisiis - kui autoriteet on absoluutses mõõtkavas esitatud ühiskonna tipu määratlus, siis eliit on relatiivses mõõtkavas esitatud ühiskonna tipu määratlus. Relatiivsest eliidist rääkides me räägimegi vaid eliidist piiritletud ja relatiivses tähenduses (võim, raha, haridus, tuntus jms.) Tõeline autoriteet pole aga mõjutatud sellistest piirangutest. Autoriteet on relatiivsetest ja piiritletud taustsüsteemidest üle ja väljaspool, kuid hõlmab igat sellist taustsüsteemi.

Teine lähe määratlemiseks - kui eliit on isiku väline parameeter, siis autoriteet on isiksuse seesmine kvaliteet. Eliidi puhul räägime isikust, autoriteedi puhul isiksusest. Eliit on kvantitatiivne, autoriteet on kvalitatiivne mõiste.

Isiksuse kvaliteet on isiksuse arengutase, arengu läbi saavutatud kõrgus, sügavus, avarus, mida võiks kristluse läbi määratleda kui kooskõla asjade seatusega, jumaliku tahtega - jumaliku asjade korra, seadmusega. Budismi kontekstis võiks seda nimetada samastumise astmeks igaühes elava Buddha-meelega - valgustumise tasemeks. Dao järgija räägiks ehk daoga üks olemisest. Iga õpetus kasutab oma mõistetesüsteemi. Ei Buddha, Laozi, Konfutsius ega Jeesus ei kuulunud oma aja ühiskonna eliidi hulka, kuid nad olid ja on vaieldamatud autoriteedid üle oma ühiskonna ja ajastu piiride. Seda näitlikustamiseks eelneva kohta.

Niisiis, kui paljude piiritletud eliitide mõõtkavad on inimlikud, relatiivsed, isikut teatavate väliste kvantiteetide läbi iseloomustavad, siis autoriteedi üks ja ainus mõõtkava on jumalik, absoluutne, isiksust selle seesmise kvaliteedi läbi iseloomustav. Nii võiks vahet teha paljudel eliitidel ja tõelisel autoriteedil.

Miks ma eliitidest rääkides mitmust, autoriteedist rääkides aga ainsust kasutan, peaks olema selge juba öeldust. Kaasaja sekulaarses ühiskonnas ongi vaid paljud eliidid ja pole seda ühte ja ainsat autoriteeti. See on sekulaarse ühiskonna paratamatus - pole ju sekulaarsel ühiskonnal kõrgemat mõõtkava kui inimene ja inimese välised, teda isikuna iseloomustavad parameetrid.

Samas pole isiksust ja selle arengutaset sekulaarses ühiskonnas mingis absoluutses mõõtkavas üldse võimalik määratleda - seda absoluutset mõõtkava pole sekulaarse maailmavaate jaoks olemas. Jääbki vaid piiritletud relatiivsete eliitide paljusus... ja autoriteet sellises ühiskonnas saab üha olematumaks. Väga loogiline. Kui lisame siia veel meie postmodernistliku kaose oma ühiskonna üha enama killunemise ja subkultuurikestega... siis jah - see oleks viimane pintslitõmme pildile, mille eelpool joonistasin. Eliidid ilma autoriteedita - see on meie kaasaeg, meie endi ühiskond, meie eneste peataolek.

Kuid asi pole siiski nii hull ega kaoses. Reaalne ja tegelik autoriteet on olemas ega saagi kuhugi kaduda. Väärtused pole relatiivsed, asjade seatus pole inimtahtest sõltuv, jumalik tahe pole kadunud, buddha-meel ootab igas inimeses virgumist, tao teelist, kes temasse naaseks... Häda pole seeläbi mitte autoriteedi puudumises, vaid inimeses, kes pole võimeline autoriteeti ära tundma ja järgima, kes on autoriteedi minetanud, rahuldudes pelga ajaliku ja kaduva eliidi kummardamisega.

Kui materiaalse elu ja tegevuse mõõduks on ainelised väärtused, intellektuaalse elu ja tegevuse mõõduks on intellektuaalsed väärtused, siis vaimse elu ja tegevuse mõõduks on vaimsed väärtused, mis alati avalduvad inimolemise kõlbelisel tasandil kõlbelisusena.

Vaimset poleks vaja otsida ja leida ainelise, ka mitte meie kultuurilise elu sfäärist. Vaimse olemise mõõduks ja avaldumiseks on meie kõlbelisus ja vaimne on alati ise kõlbeline ja esitab seeläbi ka kõlbelisi väärtusi.

"Eliit" on mõiste, mis tähistab teatava sotsiaalse hierarhia tippu. On kaks võimalust olla sotsiaalse hierarhia tipus. Esimene võimalus on omada võimu. See tähendab omada võimalust teha oma tahe kohustuslikuks ülejäänutele.

Kuid on ka teistsugune sotsiaalse hierarhia tipuks olemise võimalus ja alus, ja me tunneme seda sõna "autoriteet" läbi. Erinevalt võimust seisneb autoriteediks olemine (autoriteetsus) mitte võimes oma tahet kehtestada, vaid selles, et autoriteedi tahtega püütakse ise kooskõlastuda ja autoriteedi tahtest püütakse ise lähtuda.

Kui kellegi võim sõltub sellest, kas ta ise suudab oma tahte teha kellelegi kohustuseks, siis autoriteedi puhul on autoriteedi aluseks samuti tahe, kuid mitte autoriteedi tahe, vaid teiste tahe olla ise ja vabalt kooskõlaline autoriteediga.

Kui need kaks määratlust kokku võtta, siis tõeline eliit on ühiskonna sotsiaalne tipp, kes on ühiskonnale kõlbeline autoriteet, kelle olemine ja tegevus kannab endaga kõlbelisi väärtusi - kes neid väärtusi ise mitte vaid kannab, aga ka arendab, avab ja esitab ühiskonnale oma sõna ja tegevusega.

Kõlbelisus pole võimu abil kehtestatav. Võim saab kehtestada vaid seadusi, tehes need oma tahtega ühiskonnale kohustuslikuks. Autoriteet on seadustest ja normidest, tavadest ja kommetest kvalitatiivselt erinev, elades ja toimides ühiskonna kõlbelisel tasandil. Autoriteet ei kehtesta ennast, vaid kehtestub ise selle läbi, et tema sarnane tahetakse vabatahtlikult olla.

Tõeline eliit on ühiskonna kõlbeline eliit - on autoriteet ja see on ka võimalus tõelist eliiti mõista, määratleda, piiritleda. Ning aru saada, mis on tõelise eliidi roll ja ülesanne terve ühiskonna jaoks. Ja teha vahet, kes on ühiskonnas tõeline eliit, kes aga pole. Pelk võimu omamine ei tee kedagi veel tõeliseks eliidiks, nagu pelk tuntus pole tõelisse eliiti kuulumise tagatiseks. Need on parimal juhul vaid võimalused saada autoriteediks, kuid ei enamat.

Kõlbeline autoriteet - tõeline eliit - lihtsalt ollakse. Selleks ei saa ei määramise, valimise, reklaami ega millegi välise läbi. See on isiku ja tema isiksuse kvaliteet ning selle avaldumine ühiskonna jaoks, samas ühiskonna enese vaba tahe oma soovis olla eliidi sarnane ja eliidist juhinduda.

Iga normaalne inimene jõuab oma arengus Jumala omaksvõtuni. Kes veidi varem, kes veidi hiljem, aga ta jõuab. Ühiskonnas olev religioosne õpetus on selle jõudmise suur soodustegur.