Perpetua istus kongi põrandal maas, ülalt paistvas valguslaigus. See oli laagri vangla, kuhu neid oli võitluse tarvis üle toodud. Tal oli süles rull, millel olid üles tähendatud märkmed selle maailma jaoks, nendes Perpetua südame tunded. Tõesti. Ta oli usule tulnud veendumuse läbi ja küsimuste kool oli talle abimeheks valguseteel. Kui tema lihane isa teda usust ära tõugata püüdis ja isegi ihujõuga ähvardas, siis see vaid kinnitas Perpetua usku. Isa äraoleku ajal võttis ta vastu ristimise sakramendi. Keisri käsk oli kõigile teada ja usus nõrku langes iga päev kümnete kaupa. Perpetua ja teiste ristimise pärast oli kaebus ette kantud ja nad võeti kinni. See polnud esimene tagakius Kartaagos. Kristlaste kogudused aga õitsesid ja kasvasid. Langesid nõrgad, tugevad aga jäid. Kõige enam rõhus Perpetuat lapse puudumine. Aga Halastaja toetus laskis aegamööda meelel jahtuda. Perpetua juurde tulid ema ja vend ja nad tõid kaasa lapse,kes oli otsa lõppemas näljast ja ema puudumisest. Perpetua imetas teda ja Jumal aitas, et ta rinnad ei olnud kuivaks jäänud. Ta vaatas inimest, kelle ta oli sellele maailmale sünnitanud, ja tema südames oli suur mure väetikese pärast. Perpetua ema nuttis ja ütles: "Sa oled meid õnnetuse sisse tõuganud, Perpetua!" "Ema, need on minu võitluse päevad, mis mulle igavest au toovad! Pääsemine tuleb Kristuselt. Uskuda on tarvis! "Kui need ära läksid, jäeti laps Perpetua hooleks, mis talle suurt rõõmu tegi. Ta palvetas kõikide inimeste eest ja ka halva valitseja Hilarianuse eest nimeliselt. Enne catasta`t tuli isa Perpetua juurde vanglasse."Halasta, tütar, minu hallidele juustele, halasta! Kividki halastaks meie peale, kas tõesti on kristlase süda kõvem!" Perpetua kurvas väga isa olukorra pärast. Valus oli tal koduste pärast, kes elasid pimeduses, ega mõistnud, kui kallis on Jeesus. Aga Perpetua jäi kindlaks. Sel ajal, kui Perpetualt tunnistusi süüdiolemises nõuti, ilmus foorumile Patricus, kes haaras Perpetua poja kaasa, et teda sel viisil paremini mõjutada. Hilarianus aga karjus:"Too ohvrit keisrite hea käekäigu eest!" Perpetua aga vastas:"Ei too!" "Kas oled kristlane?" Ta lausus kindlalt ja võidukalt: "Olen kristlane!" "Selle sinu sõna peale kuulutan mina, Kartaago provintsi asevalitseja, prokuraator Hilarianus, teid kristlasi kurjategijateks ning mõistan teid süüdi ning karistuseks heidetakse teid metsloomade ette, mis sünnib lähemal kallil pidupäeval." Amfiteater kees vereihast! Äkki hakkas rahvas januselt ruilama. Sealt nad tulid, mehed ees, Perpetua ja teised järel. Siis toodi noored naised ette. Saatan oli nende katsumiseks pannud ebatavalisel viisil ettevalmistatud metsiku lehma. Värava taga riietati naised vöötamata tuunikaisse ja esimesena toodi ette Perpetua. Ta pilk oli selline, et igaüks pidi nägema, et ta on siin amfiteatris praegu igaühest üle. Perpetua heideti kõrgelt lehma ette. Ta kukkus selja peale, ent tõusis otsekohe istuli. Kukkudes oli ta tuunika külje pealt lõhki kärisenud ja tema esimene liigutus oli, et ta selle siilu tõmbas reiele kaitseks pilkude eest. See liigutus näitas, et ta enne häbile kui valule mõtles. Väravate juurde jõudes ta nagu ärkas ja küsis: "Ma ei tea,millal meid selle lehma juurde viiakse?" Ja kui ta kuulis, et on pääsenud, ei uskunud ta seda. Ja siis nõudis rahvas neid kõiki keskele, et näha, kuidas mõõk nende kehasse tungib! Perpetuas nagu ärkas miski, kui ta üksi läbitorgatud kehade keskel seisis ja hakkas äkisti nutma ja tema nutt kostis kaugele. Rahvas rahunes sellest ja nooruke gladiaator seisis kauni Perpetua ees ning viivitas torkega. Seal nad lamasid nüüd selle maailma verises vaenus, tundeta kehad... Vaprad ja õnnelikud märtrid, kes olid kutsutud ja valitud Issanda Jeesuse Kristuse auks!
Suri märtrisurma 7. märtsil 203. Kartagos
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar