Viimasel ajal teravaks läinud pagulasteemas keevad emotsioonid üle, seda mitte ainult vastaste, vaid ka pooldajate leeris. Enam ei proovitagi sallivuse ja inimlikkuse taustal sisserändes ühtegi probleemi näha, kõik olevat ideaalselt korras.
Valitsus tundub asja rahulikult võtvat, sest nemad on ilmselt oma lubadused andnud, otsused teinud ja suruvad need läbi, mida see ka ei maksaks, et vaid Brüsseli peapaitus ära teenida. On ikka lausa uskumatu, kuidas püütakse hävitada Eestis toimivat ühiskonda ja üritatakse meid paisata mingisse kaosesse. Pagulaste tulek teeb lõpu paljudele saavutustele, mida Eesti on juba jõudnud ellu viia.
Esimene neist on naiste võrdõiguslikkus ühiskonnas. On teada, et islamiühiskonnas on naistel teine, märgatavalt allasurutum roll. Isegi kui moslemipagulased sulanduvad vähesel määral meie ühiskonda, kuidas kavatsevad soolise võrdõiguslikkuse aktivistid kaitsta siia tulnud pagulasnaiste huve, näiteks tagades neile meestega võrdsed õigused? Lääne-Euroopa kogemus räägib, et sealsetes moslemikvartalites on naiste õigused samal tasemel kui nende kodumaal. Kuidas kavatsetakse kaitsta eestlannade õigusi teha vabu valikuid, kui näiteks Saksamaal keelatakse paljudes kohtades miniseelikute kandmist, kuna see võib moslemeid ärritada? Päris kindlasti hakkavad paljud meie naised end tõmmude meeste poolt ahistatuna tundma ja kogema suhtumist, mille kõrval feministide poolt paljukirutud eesti mehed näivad lausa inglid. Kas eestlannade õigused ei maksa midagi? Selle taustal tundub imelikuna paljude Eesti naispoliitikute toetus pagulaspoliitikale. Kas rumalusest või naiivsusest, kuid pole üldsegi usutav, et konservatiivse islami põhimõtted jätavad puutumata naiste õigused ja vabadused.
Hiljuti nõudis grupp aktiviste Tallinnas karusloomafarmide keelamist, et tagada loomadele inimlik kohtlemine. Meie loomakaitsjad on taas palju saavutanud – koera ja kassi enam keegi nalja pärast hüljata piinata ei julge. Kas julgeb keegi väita, et pagulased järgivad loomade humaanset kohtlemist samal kombel kui meie? Tõenäoliselt on paljudes Kolmanda Maailma riikides kombeks loomade valimatu hukkamine ja nende mentaliteet viib loomakaitse saavutused nulli.
Järgmine probleem on Eesti prügimajandus. Me oleme saavutanud selle, et prügi sorteeritakse, paigutatakse konteineritesse ja viiakse prügilasse, metsa alla viiakse seda vaid väga nahaalsete inimeste poolt. Lõunamaades visatakse praht hoolimatult kraavi, nagu ilmselt paljud meist on turismireisidel näinud. Kas me hävitame ka oma toimiva prügimajanduse, sest võõrad tõenäoliselt niipea, kui üldse, prügi sorteerimist ära ei õpi. Või kuidas hakkavad pagulased hoidma loodust ja eriti puhast vett – Aafrika maades on see tohutu probleem. Ei maksa tähelepanuta jätta ka Eesti tohutuid küttearveid – kes hakkab neid pagulaskorterites kinni maksma, sest nemad ise sellega vaevalt hakkama saavad, kui eestlasedki käivad just röögatute arvete pärast Soomes tööl.
Enne kui presidendi kombel süüdistada oma rahvast võõravihas, tuleks küsida, kui tolerantne on ühiskond seal, kust tulevad pagulased? Kuidas suhtuvad moslemid kristlastesse, kuidas sunniidid šiiitidesse, kuidas araablased eurooplastesse, ennekõike aga kuidas suhtuvad mustad valgetesse?
Ilmselt on nende puhul olemas nähtus, mida kutsutakse mustaks rassismiks ehk negriidse rassi üleolekutundeks europiidse üle. Ja viimaks – kuidas suhtuvad moslemid siin homoseksuaalidesse, keda Islamiriik teatavasti avalikult hukkab? Kuidas kaitseb homoõiguste eest võitlev Rõivas näiteks lesbinaisi, kel peaks olema õigus käsikäes käia ka siis, kui tänaval on kümneid musti moslemimehi?
Kahjuks tundub, et pagulasprobleem on algatatud nende poolt, kes tahaksidki Lääne ühiskonda näha võõrsilt eksporditud probleemidest lõhenenuna ning meie sallijad ja solidaarsuse propageerijad ei suuda ega taha asju sügavamalt läbi mõelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar