Avraam Šmulevitš on rabi, politoloog ja Idapartnerluse Instituudi president, kes uurinud islami ja Kaukaasia ajalugu. Šmulevitši emapoolsed sugulased on pärit Eestist, seetõttu tunneb ta huvi ka Eestis toimuva vastu. Šmulevitš räägib intervjuus ajaloolasele Taavi Minnikule islamist, terrorismist ning ohtudest, mis võiksid tulevikus ka Eesti elanikke puudutada.
Eesti valmistub esimest korda oma ajaloos vastu võtma suuremat hulka põgenikke, kes pärit Lähis-Idast ning Põhja- ja Lääne-Aafrikast. Seni on enamik eestlasi nendest rahvastest ja nende kultuurist kuulnud vaid uudistest. Mis meid ees ootab ning milliseid riske see endas kätkeda võib?
Igal asjal on mitu tahku. Hitleri ja natside tegevus 1930.–1940. aastatel on viinud meid selleni, et tänapäevases lääne ühiskonnas loetakse tabuks kõike, mis puudutab rassilisi ja kultuurilisi eripärasid. Eri rahvuste omapärade üle arutlemist loetakse poliitiliselt ebakorrektseks, sellest vaikitakse meedias ning ka sotsiaalteadlased ei uuri neid teemasid.
Aafrika ja Lähis-Ida ühiskonnad on Euroopa omadest kardinaalselt erinevad. Nende arusaamad inimestevahelistest suhetest, vägivallast, usulisest tolerantsusest jms on midagi muud kui eurooplastel. Need inimesed on vägivaldsemad, nende suhtumine naistesse on hoopis midagi muud. Toon teile lihtsa näite. Kui naine vaatab mehele silma, siis tähendab see nende jaoks, et naisterahvas soovib astuda vahekorda, nende kultuuriruumis vaatavad meestele silma vaid prostituudid. Nende jaoks oleks see põhimõtteliselt sama kui euroopa naine nende ees lahti riietuks.
Saage aru, et neil on oma kultuuriline kood, mis moodustunud tuhandete aastate vältel, ja sellega on tarvis teil arvestada. Sellest tulenevalt mõjuvad euroopalikud käitumismaneerid neile šokeerivalt ning provotseerivad nendepoolset vägivalda. Siinkohal tuleb lisada, et Euroopasse saabuvate pagulaste hulgas valitseb tugev sooline disproportsioon, s.t mehi on nende hulgas rohkem kui naisi, arvestage ka, et tahes-tahtmata on nende hulgas teatav protsent kriminaalset ja asotsiaalset elementi ning ka neid, kes osalenud sõjategevuses.
Ma kardan, et te ei ole selleks valmis. Teie valitsus oleks piltlikult öeldes pidanud «surmani» võitlema, et Euroopa Liidu tingimustel pagulasi mitte vastu võtta. Näiteks Norras tegelevad pagulastega eraldi eriteenistuste töötajad, kellele on teada kogu nende senine elulugu, ning kelle ülesanne on välja selgitada, kes pagulastest võiks kujutada potentsiaalset terroriohtu.
Ma arvan, et teil Eestis puudub praegu vajalik arv kvalifitseeritud politsei- ja eriteenistuste töötajaid, kes suudaksid selle raske tööga toime tulla, ühtlasi puudub vastav metoodika. Selleks on tarvis põhjalikke ümberkorraldusi politsei ja eriteenistuste töös, vaja on muudatusi seadustes, mis reglementeerivad nende tegevust, vaja on spetsialiste, kes valdaksid araabia jt idamaiseid keeli. See kõik võtab palju aega.
Muide, kuidas te kavatsete araablasele õpetada eesti keelt? Teil puudub ka selleks tarvilik metoodika, puuduvad spetsialistid. Kui te ei suuda neile keelt õpetada ja neid Eesti ühiskonda integreerida, muutuvad nad ühiskonna marginaalseks osaks. See on edaspidi suurepärane pinnas ühiskonna destabiliseerimiseks. Kujutage ette Vene telekanalite tulevasi süžeesid selle kohta, kuidas Eesti «fašistid» ei diskrimineeri mitte ainult kohalikke venelasi, vaid ka aafriklasi ja araablasi...
On ka teised riskid: noori riike, kus kellelgi praktiliselt pole varasemaid kokkupuuteid Lähis-Idast väljarännanutega, on palju lihtsam kasutada terrorivõrgustike baasina. Eksisteerib tõenäosus, et see stsenaarium võibki teoks saada. Sellist tugipunkti on lihtsam luua Leedusse, Eestisse või Slovakkiasse kui Saksamaale või Prantsusmaale, kus eriteenistused teavad hästi, kellega neil on tegemist.
Islamiriik pälvis laiemalt meedia tähelepanu seoses 2014. aasta pealetungiga Põhja-Iraagis, see on justkui loonud illusiooni, et see liikumine ilmus piltlikult öeldes eikusagilt. Kuidas see liikumine sündis ja millised on selle ideoloogilised juured?
Meedias domineerib ebatõene kuvand Islamiriigist. Islamiriik ei tekkinud tühjale kohale, samuti ei erine ta oluliselt teistest islamistlikest organisatsioonidest. Nad kõik rakendavad terrorit kui efektiivset meetodit, mis demoraliseerib, levitab paanikat ning raskendab vastutegevuse organiseerimist. Islamiriik suutis enda kätte haarata suured alad Süürias ja Iraagis, praegu on nende kontrolli all ligi pool nende riikide territooriumitest. Nad on väga osavad propagandategevuses, mida muuhulgas rakendatakse uute vabatahtlike ligimeelitamiseks. Sellega tegelevad reeglina Islamiriigi ridadesse astunud eurooplased, professionaalid, kes on saanud läänes hariduse meedia-ja filminduse alal.
Islamis, erinevalt kristlusest, on oluliselt rohkem rõhku poliitilisel dimensioonil. Moslemite suhted moslemitega ning moslemite suhted mitte-moslemite – uskmatute – ehk kafir’idega – on seadustes selgelt reguleeritud. Islam on moslemite arusaama järgi ainuke ja õige religioon, moslemiks olemine tähendab alandlikkust ning alandlikuks on tarvis teha ka uskmatud.
Selle kohta, kuidas sundida kafir’e islamit vastu võtma, on moslemite hulgas eri arvamusi. On neid, kes arvavad, et see peab aset leidma džihaadi ehk sõjalisel teel, ning on neid, kes leiavad, et see peaks käima veenmise ja isikliku eeskujuga.
Viimase 300 aasta vältel pole ajaloos juhuseid, kui moslemid oleksid eurooplasi võitnud, kuid kui NSV Liit tungis Afganistani, äratas ta sellega vulkaani. Moslemid saavutasid esimest korda võidu Euroopa, olgugi et selle perifeeria üle. Selle tagajärjel tekkisid liikumised, mis pooldasid džihaadi jätkamist. Nad astusid ühest küljest välja selle poolt, et jätkata sõda uskmatutega, teisest küljest selle poolt, et saavutada oma riikide õiglasem valitsemine, kuna šariaadi järgi ei tohiks olla vahet rikaste ja vaeste vahel. Üldse demonstreerib islami enda ajalugu kaldumist vägivalla suunas, kuna selles kultuuriruumis nähakse vägivallas olulist legitimatsiooni vahendit.
See, kuidas tekkis Islamiriik, on hästi teada. Abu Musab az-Zarqawi asutas liikumise al-Tawhid wal-Jihad (e.k Ainujumal ja püha sõda), mis algselt oli Al-Qaedast sõltumatu, kuid lõi hiljem liidu Osama bin Ladeniga. Az-Zarqawi õpetajaks oli Abdallah al-Muhajir, kes oli Afganistani džihaadi oluline ideoloog.
Al-Muhajiri õpetuse järgi on vaenlasi kahte tüüpi: need, kes on «lähedal» ehk šiiidid ja «kollaborantidest» Araabia režiimid, ning need, kes on «kaugel» ehk eurooplased ja ameeriklased. Az-Zarqawi eelistas võidelda «lähivaenlase» vastu, bin Laden vastupidi leidis, et põhivaenlased on kaugel – USA ja Iisrael.
Az-Zarqawi ja bin Ladeni olid ka eri arvamusel, millisel määral rakendada julmust: Az-Zarqawi leidis, et džihaad peab olema vaenlase hirmutamiseks võimalikult jõhker, bin Ladeni järgi pidi julmus jääma siiski teatavatesse piiridesse. Need erimeelsused tekitasid lõhe ning pärast bin Ladeni surma lõid Az-Zarqawi pooldajad lõplikult Al-Qaedast lahku. Az-Zarqawi ise tapeti 2006. aastal, kuid tema õpilane Abu Bakr al-Baghdadi on praegu faktiliselt Islamiriigi juht.
Kes finantseerib Islamiriiki? Lääne meedia järgi finantseerib liikumine ennast ise, ammutades naftat, möödunud aastal olevat Mosulis nende kätte langenud ka osa Iraagi keskpanga reservidest. Kuid meedias levib ka arvamusi, mille kohaselt liikumine ei saaks eksisteerida sunni araablaste riikide, s.t Saudi Araabia, Katari jt varjatud toeta.
Ma arvan, et see viimane kuulub pigem konspiroloogia valda, seda versiooni levitab laialdaselt Vene meedia. Islamiriik finantseerib ennast ise, neil ei ole suuri väljaminekuid, suuri ehitusi, ka ei osta nad moodsat relvastust. Neil läks korda üle võtta osa Iraagi ja Süüria riiklikust infrastruktuurist. Islamiriik müüb mustal turul naftat, seega neil enese rahastamisega probleeme pole.
Araabia poolsaare valitsejad võiksid neid finantseerida vaid siis, kui Islamiriik kujutaks ohtu nende võimule, sest araabia maailmas rahastavad valitsejad terroriste põhimõttel «meie anname raha, teie meid ei puuduta».
Kas võib väita, et Islamiriigi pealetungi ning Venemaa Ukraina-agressiooni tagajärjel on varisenud Euroopa ja globaalne julgeolekusüsteem?
Lääne meedias on loodud selles osas väär pilt. Islamiriik on enda kätte haaranud mõned Süüria ja Iraagi provintsid, lisaks pannud toime mõned terroriaktid, kuid Al-Qaeda, Moslemi Vennaskond jt on toime pannud võikamaidki terroritegusid. Islamiriik oma praegusel kujul ei ole võimeline ähvardama rahvusvahelist julgeolekut, kuid nad võivad tulevikus luua efektiivse ja konspireeritud terrorivõrgustiku. Selleks on neil piisavalt kvalifitseeritud ja haritud kaadrit, sh nii eurooplasi kui araablasi, kes on võimelised kasutama läänes väljatöötatud tehnoloogiaid ja võimalusi.
Tean ka ise kaht endist Bundeswehri ohvitseri, kes Islamiriigi poolel võitlevad, mõlemad kusjuures sakslased. Islamiriigi ideoloogia meelitab radikaale üle kogu maailma. Kõigest sellest hoolimata suudavad nad Euroopas vaid paanikat külvata, kuid mitte anda lööke võtmetähtsusega objektidele Euroopas. Seetõttu on veel vara rääkida ohust globaalsele julgeolekule.
Venemaa näol on tegemist ÜRO Julgeolekunõukogu püsiliikmega, kellel on tohutu armee ühes tuumarelvadega. Tema puhul on rahvusvaheline õigus lakanud toimimast. Venemaa alustas 2008 agressiooni Gruusia vastu, 2014 Ukraina vastu, mh tapeti Boeingu allatulistamisel hulk lääneriikide kodanikke... ning lääs ei osanud sellele reageerida!
1994. aasta Budapesti memorandum kaotas faktiliselt kehtivuse, jättes Ukraina üksi. See tekitab küsimuse, kas kollektiivkaitse NATO raamides võib ühel hetkel kaotada oma jõu. Kui homme tungiksid Vene sõdurid Narvasse, kas saate kindlad olla, et varasemad kokkulepped kehtivad ning teile tullakse appi? See, et sellised küsimused on praegu üldse päevakorda tõusnud, annavadki tunnistust sellest, et Euroopa julgeolekusüsteem on kokku varisenud.
Kuni viimase ajani on Venemaal tehtud nägu, et Islamiriik neisse ei puutu, kuid nüüd on Vene riigijuhtidelt hakanud tulema vastupidiseid sõnumeid. Kardetakse, et Islamiriik võib kanda kinnitada Kesk-Aasias ja Põhja- Kaukaasias. Kas ühine vaenlane aitab lähendada Venemaad läänele ning kas see võiks muutuda «vahetusrahaks» teistes olulistes küsimustes, nagu Ukraina, sanktsioonid jms.
Islamiriik ei kujuta endast praegu tõsist jõudu. Lääne vaatlejatele oli muidugi tõsine šokk Mosuli langemine möödunud aasta juunis, pärast seda hakati rääkima, et see liikumine on erakordselt tugev, kuid see oli pigem Islamiriigi ootamatu pealetungi tulemus. Islamiriik võib tungida Kesk-Aasiasse, mis muidugi kaardile vaadates tundub võimatu, kuna Iraagil ja Afganistanil maismaapiiri pole, kuid põhimõtteliselt võivad teiste grupeeringute võitlejad lihtsalt nende lippude alla tulla.
Viimasel ajal on Putin rõhutanud, et Islamiriik kujutab endast ohtu Venemaa julgeolekule, sama on hiljuti teatanud ka Lavrov, kuigi Islamiriik pole seni Venemaa territooriumil ühtegi terroriakti toime pannud. Ka venemeelne Tšehhi president Miloš Zeman kutsus hiljuti üles moodustama Islamiriigi-vastast koalitsiooni, kuhu kuuluksid lääneriigid ja Venemaa. Putini poliitika eesmärk on luua mulje, nagu oleksid Venemaa, USA ja Lääne-Euroopa Islamiriigi ekspansiooni edasised objektid ning seetõttu on neil ühine vaenlane. Tema plaan on lihtne: mina aitan teil võidelda Islamiriigiga, aga teie jätate mind Ukrainas rahule.
Milline olukord on praegu Põhja-Kaukaasias? Vene meedia on loonud kuvandi Putinist kui esimesest Vene valitsejast, kes selle rahutu regiooni lõpuks taltsaks tegi, hiljuti väitis aga Mihhail Hodorkovski NY Timesile, et Venemaa on kaotamas kontrolli selle regiooni üle.
Põhja-Kaukaasias tapeti hiljuti Kaukaasia emiir Aliaskhab Kebekov, kes oli Islamiriigi vastane, ning uut juhti ei nimetatud mitme kuu vältel. Nendes tingimustes vandusid mitmed välikomandörid truudust Islamiriigile, internetis avaldati ka video, milles keegi väidab, et kogu Kaukaasia emiraat on Islamiriigi poolele läinud. See on muidugi sama, kui mina teataksin, et Eesti ühineb Islamiriigiga, kuid Vene meedias hakati aktiivselt levitama uudist, et terve Kaukaasia vandus truudust Islamiriigile.
Vene propaganda mängib sellele kaardile, kuna Putinile oleks Islamiriigi ilmumine Venemaa territooriumile kasulik. Kui Venemaal peaks aset leidma Nord-Osti või Beslani tüüpi terroriakte ning nende eest võtaks vastutuse Islamiriik, siis Putini välispoliitiline positsioon tugevneks. Ma arvan, et lähiajal saamegi tunnistajateks terroriaktidele, mille eest võtab vastutuse Islamiriigi Kaukaasia osa.
Põhja-Kaukaasias käib sõda, mida Putin peatada ei suuda. Suur osa kohalikust elanikkonnast on Venemaast distantseerunud ning ei loe ennast Venemaa osaks. Venemaa hoiab neid alasid tänu sellele, et need sõltuvad majanduslikult täielikult Venemaast, seal on ka suur hulk jõustruktuuride esindajaid. Seal ei arendata infrastruktuuri, maksusüsteem ei võimalda areneda väikeettevõtlusel, valitseb suur tööpuudus, puuduvad igasugused kodanikuühiskonna ja demokraatlike institutsioonide alged.
Tavainimesed peavad elatise teenimiseks Venemaale sõitma, kohalikule eliidile maksab aga Moskva. Alternatiivide puudumine hoiabki Põhja-Kaukaasiat Venemaa koosseisus ning Putin on kohalikele andnud valida, kas tema või Islamiriik. Venemaa on endiselt koloniaalimpeerium, föderatsioon on ta vaid nominaalselt. Põhja-Kaukaasia on praegu Venemaa koosseisust lahku löömise piiri peal. 1991. aastal elasime üle Nõukogude Liidu lagunemise ning mingeid garantiisid selle kohta, et Venemaa Föderatsiooni piirid oleksid igavesed, ei ole.
Elame kahtlemata suurte muudatuste ajajärgul. Migratsiooni Aafrikast ja Lähis-Idast võrreldakse sageli suure rahvaste rändamisega. Kas Euroopat ähvardab pikemas perspektiivis ümberrahvastumine ning islamiseerumine või on need hirmud alusetud?
Ma arvan, et see on reaalne oht. Eurooplased on ekslikult veendunud, et euroopalik kultuur suudab sulatada migrante Kolmandast Maailmast ning teise ja kolmanda põlvkonna immigrandid on juba eurooplased. Tänased eurooplased loevad oma kultuuri ülimuslikuks terves maailmas. Siin on üks «aga». Moslemid loevad ülimuslikuks islamikultuuri. Islamitsivilisatsioon oli ju kunagi võimas ning haaras enda alla pool maailma. Migrandid islamimaadest ei kavatsegi saada eurooplasteks, kuna nemad loevad ennast kõrgema kultuuri esindajateks. Euroopas paraku seda mentaliteeti ei mõisteta.
Ei tohi unustada, et kui ühiskonnas on suur protsent võõra kultuuri esindajaid, siis pole neid võimalik assimileerida. Kui see protsent on juba kümme või rohkem, siis selle vähemuse esindajad konserveeruvad paralleelühiskonda. Ma arvan, et olete Eestis selle tunnistajaks juba olnud. See aga viib rahvustevaheliste konfliktideni, mille tunnistajateks me praegu oleme.
Migratsiooniprotsessid peidavad endas ohte. Euroopas jätkub demograafiline langus, mis kõrge elatus- ja haridustasemega maades on loomulik, ning keegi ei tea, kuidas seda probleemi lahendada. Migrandid pärinevad reeglina vähem haritud ja vaestest ühiskonnakihtidest, neil sündimusega probleeme ei ole ning nii leiabki pikemas perspektiivis aset ümberrahvastumisprotsess. Kuna need inimesed ei tunne piisavalt kohalikku kultuuri, leiab aset ühtlasi Euroopa maade ja rahvaste kultuurilise taseme langus. Pikemas perspektiivis saab see lõppeda vaid krahhiga, ajaloost võib leida sarnaseid juhtumeid. Rooma impeeriumi langus on siinkohal ilmselt parim näide.
Postimees21. juuli 2015 15:52
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar