teisipäev, 5. veebruar 2013

Ajalookonverents

Sain täna raamatupidamisega peale lõunat ühele poole ja hakkasin Internetist uudiseid lugema. Postimehes oli just otseülekanne Tallinna Ajaloomuuseumis toimunud konverentsist Eesti ajalugu II osa kohta. Ehk siis Eesti keskaja kohta. Sain kohe algusest konverentsist osa. Kiretult kirjutatud raamat oli kogunud palju kirgi. Kasvõi see, et kas 13. sajandil olid rahvused olemas või mitte.
Heiki Valk rääkis, et keelajaloolased on näinud Põhja- ja Lõuna-Eesti keeli täiesti omaette seisvatena. Praeguse keeleteaduse järgi on Lõuna-Eesti keel omaette keel, mitte murre. Tallinnast tulnu jääb Setu- või Võrumaal hätta. See vahe kahe keele vahel on tuhande aastaga vähenenud. Tuhata aastat tagasi, Läti Henriku ajal ei saanud põhja- ja lõuna-eestlased üksteisest aru.
Väideti, et Läti Henrik lõpetas kroonika 1227. aastal Saaremaaga sellepärast, et näidata Taani kuningale- tal ei ole Eestimaa suhtes õigusi. Taani kuningas taotles ju Saaremaad endale.
Minu arust on selles raamatus mitu head nägemust. Kasvõi kaua räägitud 700. aastane orjaöö, mida hakati 19. sajandil kasutama. Loomulikult orjuseni jõuti, aga hiljem, kuna vist aastast 1507 keelati Eesti talupoegadel mööga kandmine. Siit järeldub ju, et enne seda aega ei olnud talupoeg ori.
Tabelinus oleks võinud siiski raamatus olla. Läti Henriku kroonikas oli temale alluvas kihelkonnas 14 küla: "...ristiti nad kõik neljateistkümnest külast koos Tabeliniga, nende vanemaga". Henriku kroonika kohaselt oli ta sakslaste sissetungi ajal Virumaale (aastal 1219) juba ristitud. Seda olevat teinud Ojamaal saksa preestrid, kuid pole teada, mis ajal see täpselt võis toimuda. Piiskop Albert saatis Soomest pärit Petrus Kaikewalde ja Ümera lätlaste preestri Läti Henriku Eestimaale. "Ja neid võtsid vastu virulased esimesest kihelkonnast, mida kutsutakse Pudyviru ... koos Tabeliniga, nende vanemaga, kelle taanlased poosid hiljem üles, sellepärast et ta oli võtnud riialaste ristimise ja andnud oma poja sõjateenistuse vendadele pantvangiks."
Kas me ei ole eurooplased? Kui aga vaadata palju on eesti keeles saksa, norra, taani, rootsi laensõnu. Vennastekoguduse liikumine tõi Eestisse palju vaimulikke laule. Ühislaulmine oli Vennastekoguduses olulisel kohal. Baltimaades toimus saksa laulupidu 1836. aastal Riias. 1857. aastal toimus samasugune laulupidu Tallinnas. Johann Voldemar Jannsen kirjutas oma ajalehes Perno Postimees ja õhutas eesti rahvast samasuguseid lauluseltse looma nagu Saksamaal. Nii kopeeriti Baltisaksa laulupidu maha ja tehti oma laulupidu, samuti ka saksa teater kopeeriti ja tehti kohapeal oma teater.
Väga hea, et see konverents kanti otse üle.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar