Igor Bõk

Katkend Edgar V. Saksa novellist "Ülestõus“ koguteosest Ammukaar“ II Igor Bõk oli Petseri surakas — nõnda hüüti Pihkva järve kallasmail asuvaid venelasest elanikke. Igor Bõki isa kasvatas sibulaid ja kurke, oli ka kalamees, kui just ei juhtunud, et ta latikate kudemise aja pohmeluses maha magas. Igori rohkearvulised vennad ja õed, ükskõik kas nad elasid Lisjes, Budovitšis, Kamenkas, tegelesid sama elukutsega. Enam kui tööd armastasid nad kõik harmoonikamängu, külavainul logelemist ja guljanjesäd. Igor Bõk ja temaealised tundsid liikva-joomisi, pussitamist, põlgasid koolitarkust, ajalehe-lugemist ja ei pidanud miskiks sõjaväeteenistust Ja kui mõni võõras sattus nende praalivale peole, siis rääkisid nad umbes nii: Mis sina ka oled: "Piklik, valge nägu, sinised silmad, heledad udemed peas. Lammast tuletad meelde. Aga vat venelast. Keegi teist ei tunne vene inimest Kus mehel on ikka juukseid, habet ja hakkamist Vene-inimene on võrratu. Ütle mulle, kes oskab paremini lõhkuda ja märatseda kui venelane? Ja kui vene-mehel on pohmelus, siis sa ka tõesti oma Ihusilmaga näed, et mees hingeliselt ja ihuliselt kannatab. Lihtsalt lust on kuulata, kuidas ta maailma mahlakamate sõimusõnadega neab viina, tõotab end parandada ja kahetseb. Usu mehed vanasti ka kahetsesid, kuid selleks, et jumalalt midagi välja pigistada. Aga vene inimesel tuleb kõik iseenesest. Kui on viinakese võtmine, siis ta ei hooli naisest, lapsest, sündsustundest ega maisest varast. Ta lihtsalt peab laulma, nutma, taldrikuid puruks peksma ja kisklema. Täisvereline olend, oi matuška ... Et viinakese pärast mõni töö tegemata jääb või nädalpäevi „haige* ollakse — mis sellest. Venemaa on suur ja lai. Rikas maa. Kes ei usu seda? Kurat võtku! Kui venelane ennast sellel maal toita suudab nii vähese liigutamise juures, siis peab see maa rikas olema. Sa ütled, et seal korda pole. Ukrainas mädanevad arbuusid ja Vologdas segatakse kuusekoort leivajahu sekka. Mis sellest! Meie rahval lihtsalt pole seda igavat ja vastikut korrajoont. Vene inimene on esimene ja viimane maailmas, kes ise oma rahvale antud ajalooraamatus kirjutas: Venemaa on suur ja lai, kuid kord puudus ja siis rahvas kutsus vikingi — vürsti Ruriku end valitsema. Sülgame selle kõige peale. Oleme siiski sitkem tõug maailmas. Küll meid puuakse ja lastakse, uputatakse ja näljutatakse. Aga näe — vene inimene elab. Guljanjel aga Igor Bõk lõi kanda vastu maad, väristas juukseid, pildus pilke ja jõi. Ta oli omasuguste seas veel üsna algaja — politseile vastuhakkamise eest ainult kaks kuud arestis istunud. Ta vennal Pjotril oli pussitamise eest kahe aastane vanglakaristus seljataga, Sergei oli politsei poolt tagaotsitav — sajakroonine spioon, Ivan sõi praegu süütamise eest kroonuleiba ja Kirill põgenes möödunud suvel traataia taha seltsimeeste juurde. Igori sõprade minevik oli umbes samasugune. Kui keegi võõras lähenes järve kallasmaale või koguni auto ilmus külateele, siis nihutasid nad end võrgukodade, saunade ning rehtede varju. Kui neile seletati, et aiamaade saaki võiks kunstväetise abil kolmekordistada, ja konsulent käis uusi kalapüügi-võtteid selgitamas, siia vanemad mehed lõid risti ette, ohkasid ning ei uskunud. Ja lugemiseks jäetud raamatud pöörati nädala jooksul «vilkadeks". Nõnda nagu vanad ees põlgas ka Igor Bõk uuendusi ning politseid. Ainult paha tuli mundrimehest. Tõid laadalt omanikuta jäänud jalgratta — politsei tuli otsima; peksid naabrimeest või sõimasid piirivalvet — politsei segas vahele; sokutas plika väetikese ojja — politsei jälle kohal. Tülid, kaklused, viinavõtmised ja alatised sekeldused politseiga — see oli Igor Bõki kogu elu. Rõõmust ilkus kogu küla vaid siis, kui Mišal või Dimitril õnnestus oma hütti tule vastu kindlustada ja see nädal aega hiljem maha põles. Nõnda Igor Bõk ning teised surakad kõndisid küla vahel, pikad punased särgid lohakalt üle pükste ning laulsid traataia tagant õpetud värssi: "Kõndis kaldal Katjakene kaunis, saatis pilgu üle kauge vee ...“ Igal varakevadel olid petserlaste artellid läinud sisemaale turbatööle, kraave kaevama või müüri laduma. Tänavu leidus aga minejaid üsna vähe. Külas käisid sosistajad ringi. Mehed kuulatasid hinge pidades, kui kõõrdivahtiv potisetu Mikk Vösoberk seletas: .Seltsimehed — uus aeg tuleb. Suurte talude ja linnarikaste varandused jagatakse külakehvikute vahel." Mikk Võsobergil oli rannakülades isevärki lugupidamine. Tema ees liikus kuuldus, et ta olla ühest röövmõrvast osavõtu tõttu oma noorepõlve vanglas veetnud. Näppamine ja pussitamisel tapmine olid surakaile mõistetavad, kuid organiseeritud röövlijõugus kaasategutsemine tundus neile niisama vänge kui lahjendamata eetri joomine. Mikk Vösoberk liikus varakevadest alates väsimatult Pihkva järve ääremail. Kaubavankril vedeles tal ölesasis vaid mõni üksik pott ning katkine kauss. "Mul ainult proovid", ütles ta naistele silma pilgutades. "Oodake. Varsti läheb piir lahti ja siis tuleb Venemaalt lillelisi kõva vaabaga potte ja alumiiniumnöusid savipottidest odavama hinnaga." Naised uskusid. Külas tekkis Mikk Võsobergi juttudest koguni tülisid. Niivõrt teravaid riidusid, et Igor Bõki õde peksis naabrinaise läbi, kuna see oli nõudnud tuleval ühiskaupluse vara jagamisel oma lastelegi uhkeid kretongkleite. Mehed ootasid kannatlikult, sest kohalik preester ütles end kommunistliku Venemaa asju mitte tundvat ja politseist ei sobinud selgitust küsida. Päevalilled õitsesid, kui maanteel tõusid tihedad tolmupilved üle piiri marssivate punaarmee kolonnidest. Need tulid lõpetama Baltimere rannikul seda tööd, mida oli alanud Jaroslav, tule ning mõõgaga edendanud Joann Julm ja kantsiku abil süvendanud Peeter Suur. Terve küla kogunes maantee äärde. Mitu päeva seisti, vaadati ning imestati; Küll on ikka väge! Oi sa Jeesus Maarja, kus on ikka väge. Ei seda suuda ükski riik maailmas ära võita," seletas Igor Bõk teeäärses talus, kus ta mõned aastad tagasi oli sulasena teeninud. Peremees ei kostnud aga silpigi ja koguni jättis Igori tervituseks pakutud käe vastu võtmata. Tüki aega seisid nad sõnatult, siis ütles peremees piibu popsutamise vahelt: ..Meestel nagu riided kehvavõitu." ..Natuke higistanud ja tolmused ainult." ..Paistavad puuvillased kaltsud olevat." ..Egas nad lollid pole, et kulutavad häid mundreid. Villased püksid neil kotis." Kuid Tõnis Teispere — rajooni agronoom ja talunik — nõelas veel korraks: „Osa mehi on ju palja jalu." Igor Bõk oli seni vastanud nõnda, nagu Mikk Vösoberk külas õpetanud. Seekord jäi ta vastuse võlgu. „Eks me räägi sellest veel," pomises ta lahkumisel. „Räägime, räägime, kui heinale tuled." «Kuradi hallparun," praalis Igor kodus. «Tema irvitab meie armee üle. Pidin talle ütlema suu sisse, et homme on su hobused minu. Jätsin. Las sureb lollina." Külale oli punaarmee sissemarsist juttu mitmeks nädalaks. Igor Bõk oli siin agaramaid. «Ajasin kindraligagi juttu," seletas ta. «Küll oli mehel tärne küljes." Küsis teine, et kuidas elu läheb. Ütlesin: väga viletsasti. Talvel sööme kasse ja koeri. Tööd ei anta." «Mis sa nüüd..." tõstsid mehed pead. „Nii peab rääkima." «Mis ta kostis?" «Vahtis mind tüki aega ja ütles siis, et olen päris priske poiss. Vaatas siis meeste rattaid ja hakkas naerma. Seltsimehed, teil igaühel jalgratas ja villane ülikond. Kulakud olete." „Ah, ütles nii?" imestasid mehed. «Nii ta ütles" «Naija tegi." Kõik see sündinu oli neile nagu suur Lihavõtteprasnik. Mehed kogunesid küla taha liivikule, vahtisid hallile veele ja mõlgutasid päevade viisi mõtteid. Ja Igor Bõk’ki mõtles: kui mul oleks Tõnis Teispere hobused, siis alles seaks elu sisse. Üksainus väike okas vaid tumestas Igori hinges selget juuniõhtut. Naist oli vaja võtta. Naise ta oleks võtnudki, juhtus aga nii, et ta Veeruška sai teise poisiga lapse. Keegi tõi viina. Tuul puhus idast. Surakad aga laulsid: „Suur ja lai on maa, mis on ma kodu — rikas loodusvaradest ta pind. Sellist maad maailmas teist ei leidu, kus nii vabalt hingata võib rind.* "Võrumaa Teataja*, laupäeval,14. augustil 1943. Lhk. 2