Perekonnanimede panekust Eestis
Kristiine Kurro
Karl Kurro
Pärisorjuse kaotamisega Eestimaal 23. maist 1816 ja Liivimaal 26. märtsist 1819 said talupojad algul liikumisvabaduse oma kubermangu, siis aga kogu Vene impeeriumi ulatuses. Inimeste vaba liikumine, samuti järjest laienevad ja kaugemale ulatuvad majandussuhted, millega muutusid keerukamaks näiteks pärimisasjad, tõid kaasa vajaduse isiku kindlat identifitseerimist võimaldava dokumendi - isikutunnistuse või passi järele, mis Venemaal oli ka liikumisloaks. Ristinimede suhtelise vähesuse tõttu oli samanimelisus seoses rahvaarvu kasvuga muutunud arvukaks ja isikute kindel eristamine, eriti kui nad viibisid oma kodukohast eemal, oli muutunud peaaegu võimatuks. Olude sunnil pidi valitsus kehtestama seaduse, et igale inimesele antakse lisaks ristinimele ka püsiv ja pärandatav ning ametlikult fikseeritud perekonnanimi. Neid ametlikke nimesid hakkas rahvas Põhja- ja Kesk-Eestis nimetama liignimedeks, Liivimaal (Lõuna-Pärnu-, Viljandi- ja Tartumaa lõunapoolsed kihelkonnad ning Võrumaal) aga väärnimeks. Liivimaal nimetati äsjaantud perekonnanime tihti ka priinimeks, sest see saadi koos pärisorjusest vabastamisega või priikslaskmisega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar