Vande andmine

Vana-Vastseliinas toimus uute Kaitseliitlaste vande andmine. Pidin seal pidama lühikese kõne ja mälestama aasta jooksul lahkunud Kaitseliitlasi. Sain kiiruga mõned klõpsud teha.

LõikustänupühaII

Lõikustänupüha

Hundi puhkemaja

Oktoobri lõpus oli Piusa lähedal Kolodavitsa külas Pentaxi sõprade kokkutulek. Seekord asjad klappisid ja sain ka osa võtta. Seal oli üks seto neio rahvariides modelliks, laud oli igasugu objektiive täis ja sai vajadusel proovida ning katsetada ka stuudiovälguga pildistamist.

Modell

Jürimaa16

Hommikul ärkasin 2.35. Läksin kohe dušši alla aga vesi oli külm, ei läinudki soojaks. Pesin kiiresti end ära ja asjad kokku. Äratus oli tellitud kell 2.45. takso oli ukse ees juba kell 3.00. Kohale oli tellitud kella 3.15. Meil tuli olla lennujaamas juba kell 3.25. Saime piletid kätte, kotid ära anda, ülejäänud raha ära vahetada ja läksime ootesaali lennukit ootama. Nüüd kui turvakardinatest läbi läksin, siis kohe võeti kott otsiti läbi ja võidukas turvamees tõstis mu tömbiotsalised käärid üles ja näitas, et see läheb prügikasti. Hommikul kui pesemas käisin olin unise peaga pannud väikese koti, kus oli hambapasta, väiksed käärid jne fotokakotti.
Jäime lennukit ootama ja natuke kirusin ennast, et oleksime võinud tagasilennu piletid võtta varasemale lennule. Siis oleks Konstantinopoli lennujaamas jäänud jätkulennule aega kaks tundi ja kakskümmend minutit. Nüüd jäi meil poolteist tundi. Konstantinopolisse jõudsime õigel ajal ja lennuk läks kohe lennujaama äärde. Kuid meie õnnetuseks ta maandus vanas lennujaamas, mis on uuega kokku ehitatud. Nüüd tuli meil uuesti pass ja pilet ette näidata ja turvaväravast läbi minna. Tohutu rahvarännak hakkas peale. Enne turvaväravat oli päris pikk järjekord. Üldse oli avatud kolm väravat. Meie ees olid soomlased kes olid teel Helsinki lennukile. See väljus meie lennuki kõrvalt kümme minutit hiljem. Kui lõpuks turvaväravast läbi saime, siis otsisin lennuplaanist üles selle mitmendasse väravasse meil tuli minna. Meie värav oli 223. Sinna andis sammuda. Mingi aeg läksime käänakust mööda ja nägime, et pidime ära keerama paremale. Me jõudsime viisteist minutit enne lennukile pääsemist kohale.

Paar pilti ka Konstantinopoli lennujaamast

 Saime veidi hinge tõmmata ja läksime varsti lennukisse, mis sõitis üle Ukraina, Valgevene, Leedu. Sinna sõites olime lennanud üle Leedu, Poola, Ukraina, Rumeenia, Bulgaaria. Kuna me lendasime Turkish Airlinega, siis seal oli kõik hinna see, toit ja jook mis lennukis võeti. Ja kui veel mõni sõna nendest pisikestest tömbi otsaga kääridest, mis läksid prügikasti, siis lennukis anti metallist lusikas, tõmbiotsaline nuga ja kahvel. See kahvel on palju tõsisem relv kui minu pisikesed käärid olid. Kui videoteni jõuan, siis ehk veel saab siia midagi riputatud.

Jürimaa15

Viimasel Jürimaa päeval helistas taksojuht ja küsis, et kas kell 11.15 sobib meile sõita taksoga Thbilisi. Ütlesin, et umbes kell 13 oleks hea startida. Olin üleeelmisel päeval kokku leppinud, et kell 13-14 oleks sobiv aeg hakata liikuma. Aga siis vaatasin ka seda, et teiselt telefonilt helistati ja helistasin sellele, kellega olin kokku leppinud. Tema ütles, et kahjuks on tema auto tagumise rattaga mingi probleem, on remondis ja tema andis minu numbri teisele mehele. Enamusel taksodel olid tagumised amortisaatorid viletsad. Teatavasti Jürimaal ei ole autode ülevaatust, kuid ilma korralike piduriteta ei saa seal nagunii liigelda. Auto oli 12.30 meil maja ees.

Sügisene loodus

See pilt on mul tehtud viis aastat tagasi Kazbegi teel septembri lõpul, kui hakkas kolletuma. Laskumine Thelavist oli väga ilus. Loodus oli juba kõvasti mägedes värve muutnud ja ümberringi olid rohelised, kollased ja punased põõsad. Kahju oli, et minu fotokott oli saanud auto taha pagasnikusse. Ei tahtnud taksojuhti segada käänulisel laskumisel, et teha mälestuseks mõni võrratu vaade. Kuna juttu oli, et allpool peame kinni ja sööme ühe supi, siis mõtlesin, et ehk siis veel saan seda kaunist loodust pildistada. Aga lõpuks see laskumine oli päris pikk ja käänuline ning kaunid vaated lõppesid.

Umbes selline oli laskudes loodus, see pilt on võetud FB-st

Söögikohas võtsime hartsood ja hinkalisid. Seejärel jätkasime oma teed. Kuna mul oli taksojuhiga kokku lepitud kuhu tahame jõuda, siis meil sellest ei olnud tee peal juttu. Takso sõitis peaaegu kesklinna Isani metroojaama juurde ja juht ütles, et siin peatuvad Thelavi taksod. Ma ütlesis siis, et mul oli kokkulepe, et viiakse lennujaama lähedale hotelli. Nüüd taksojuht ärkas ja ütles, et tema ei tea sellest midagi ja õigemini olevat tema hoopis kolmas mees kellele teine taksojuht oli helistanud. Me olime üle üheteiskümme kilomeetrit hotellist mööda sõitnud. Lõpuks saime hotelli juude.

Jaaniga hotelli ukse ees

Hotell Lilo

Käisin dušši all ja siis otsustasime, et käime poes. Jaan vaatas veel midagi kaasa osta. Kui poest lahkusime otsustasime minna restorani õhtust sööma.

Ettekandja

Ettekandja juhatas meid omaette kambrisse ja pakkus usinasti. Võtsime salatit, juustu ja kanasuppi. Supp oli nii hea, et Jaan läks tellis veel ühe endale. Nüüd tuli restoranis ühel kanal eluga hüvasti jätta. Lõunas on tavaline, et eluskanad on restorani taga.

Kuna meile pakuti hatsapurit siis mõtlesin, et telliks väikese hatsapuri, ehk juustupiruka. See on väga tavaline toit Jürimaal, ning päris palju erinevaid hatsapurisid tehakse. Jaan oli valmis minema tellima ja veelkord palusin, et telliks väikese juustupiruka. Kui siis hatsapuri kohale jõudis, siis see oli nii suur, et vabalt oleks võinud suurem seltskond seda süüa. Küsisin ettekandjalt, et kas on võimalik juustu ja hatsapurit kaasa pakkida. Tema oli kohe nõus sellest ülejäänu kaasa pakkima. Mulle jätkus hatsapurit hommikul söömiseks ja osa tõin kaasa ka koju. Varsti viskasime pikali, äratuse palusime teha kell 2.45.

Jürimaa14

Eelviimasel päeval oli minu sõbral plaanis tšatšavabriku külastamine ja ühine pidusöök meie ja eestlaste grupiga. Mina olin kaks aastat tagasi seal oma õe ja õetütrega ning tema väikese pojaga. Kella 11.30 paiku sõber helistas, et ta tuleb varsti ja võtab meid peale. Umbes tunnike ootust ja siis saabus eestlaste grupp ja nende järel takso kuhu me siis sisse istusime ja sõitsime vabriku poole. Sõber ütles juba eelmisel päeval, et ta on tellinud kümme kilo liha. Mtsvadit tehakse sealmaal täisa värskest lihast. Kui me kohale jõudsime, siis sõber ütles, et kuna mina olen siin käinud, siis ma võin kõike seda eestlaste grupile tutvustada. Sõber käis vahepeal ära ja tõi suure kastitäie tshurtselat. Grupp tahtis koju viia Jürimaa maiust. Tshurtshela tehakse nii, et pähklid aetakse niidi otsa ja siis kastetakse viinamarja mahla paksu segu sisse. Näeb välja nagu vorst aga on magus, ehk nagu nad ise ütlevad, et Jürimaa snikers. Kui tshurtsela oli kohale toodud, siis eestlaste grupp hakkas oma reisikotte kokku pakkima. Sõber koos teiste meestega hakkas kohe mtsvadit ette valmistama ja muud söödavat.

Pilt ümbrusest

Teine pilt ümbrusest

Kui meestel olid kotid pakitud siis rääkisin grupile kõike seda, mille vastu nad huvi tundsid, kuidas peaks Jürimaal käituma, et sul ei tekiks seal probleeme ja tutvustasin kuidas tšatšavabrik töötab. Sõber näitas ka minule veel kuidas nemad mtsvadit teevad. Nimelt sea sisefilee aetakse ühes tükis varda otsa ja maitsestatakse vähese soolaga. Mul sai seal mitu videot tehtud, aga neid ei ole veel jõudnud töödelda.

Pärast mitme tunnist söögilauas istumist

Kui siis vardad olid liha täis aetud, tõmmati katla alt söed betoon põrandale, rest peale ja nüüd mtsvadi resti peale. Varsti oli liha valmis ja saime lauda istuda.

Vabriku omanik Vazi koos kahe eestlasega

Jürimaal ei kiirusta keegi lauast ära, seal aetakse tundide viisi juttu. Samuti ei korjata laualt poolikuid taldrikuid ära. Ka restoranis mitte, vaid kuhjatakse üksteise peale. Restoranides on taldrikud sageli ühe kõrgused ja siis saab panna kenasti üksteise vahele. Viis aastat tagasi kui käisin seal, siis pandi restoranis meie pidulaual kolm korrust toiduga taldrikuid. Pidulauas peab sööki jätkuma. Meil oli seal matsvadi, siis loomaliha, kurgid, tomatid, hapendatud paprika, viinamarjad, sibul. Neile meeldib väga ka tarhun ja saperavi limonaad või mõni muu limonaad. Vazi tõi veel lauale ühe mägijõgede vääriskala. Suuruselt meie kilu ja räime vahepealne aga väga hea lihaga.

Vazi ja mina

Mitu tundi hiljem soojendati ülejäänud mtsvadi uuesti üles. Meie helistasime mingil ajal endale takso järgi ja sõitsime oma ööbimiskohta. Eestlaste grupp jäi sinna veel edasi istuma ja nad pidid öösel sealt minema lennukile.

Jürimaa13

Ühel päeval mul sõber helistas hommikul ja küsis täpsemalt, kus me elame. Jäime siis teda ootama ja varsti tuligi ta viie eestlasega, keda ta sõidutas ja oli neile öömaja otsinud.

Sõber läks seltskonnaga ringreisile

Sõber oligi mures, et mina tulen ja temale on üks grupp eestlasi helistanud, et tahavad teha trippi Thbilisis ja Thelavi ümbruses. Mina muidugi rahustasin teda, et ära muretse, võta seltskond vastu, küll meie ka kohtume omal ajal. Sõber plaaniski siis ühist pidusööki, aga päev jäi lahtiseks. Nüüd leppisime kokku, et järgmisel päeval teeme pidusöömaaja. Siis pidi see viiene seltskond ka öösel minema Riia poole teele. Me Jaaniga aga läksime siis kesklinna teise piirkonda, et vaadata üks söögikoht. Ja nii nagu ikka, et kui me siis lõuna ajal jõudsime päris kenasse kohvikusse siis seal ei saanud enam muud suppi kui ostri. Võtsin siis ostri ja hinkalisid. Õppisime ka hinkalide söömise selgeks. Hinkali võetakse tipust sõrmedega kinni ja tehakse väike auk sisse. Seejärel luristatakse sealt leem ära ja siis süüakse liha ja ülejäänu. See leem ongi kõige parem. Taignast tippu aga ei süüa ära. Koju jõudes uuris peremees meilt paljusid asju, mida tema oma talus tahab teha ja kuidas meil neid tehakse. Jaanil oli peremehega sel teemal juttu õhtul pimedani ja veel pimedaski istusid koos ning Jaan jagas oma kogemusi. Peremees näitas ka oma seenekasvatust. Temal olid keldris kotid saepuruga ja sealt äärtest kasvasid välja austerservikud. Kokku oli keldris umbes viiskümmend kotti pandud ritvade osa rippuma ja seeni oli päris palju. Nüüd saime ka teada, miks ühel päeval nägime keldri korstnast suitsu tõusmas. Ta küttis keldrit, et seal oleks soe ja niiske.

Banaan

Seenekasvatus

Peremees Jaaniga

Päevane õu

Tagahoov

Jürimaa12

Ühel hommikul käisime kõigepealt restoranis suppi söömas. Lennukis minu naaber lätlanna rääkis supist, mida tuleb ise maitsestada soola ja hakitud küüslauguga. Muidu on supp lauale tuues täiesti maitsestamata. See olevat seal tuntud, kui pohmellisupp. See lätlanna kiitis, et väga hea maitsega supp. Selle supi nimi on Haši. See on veise või vasika kondid, liha ja siseelundid ehk rupskid. Neid leotatakse enne keetmist päris kaua ja vahetatakse vett ka. Jürimaal tavaliselt päeval ja õhtul suppi ei saa, kui välja arvata ostri. Aga ostri on rohkem hautatud loomaliha rohke lihaga ja küllalt vürtsine, mitte supp. Olime juba mitu päeva pidanud söögikohtades ostrit tellima, sellepärast siis läksimegi hommikul restorani ja uurisime, kas pohmellisuppi on neil, ega meil see õige nimi kohe meelde ei jäänud. Oligi ja loomulikult siis tellisime, ning minu jaoks oli see kõike parem supp, palju leent ning suur kausitäis. Soola ja hakitud küüslauguga sain täpselt selliseks tempida nagu ise tahtsin. Ettekandja küsis, et kas sada grammi tšatšat ka. Mina ütlesin vastu, et ma tšatšat ei taha (ma üldse tšatšat ei joo ja Jürimaa sõbrad teavad seda ning sellest ei teha numbrit). Ettekandja vastas, et siis peab pea väga haige olema, kui tšatšat ei taha supi juurde. Veel lisas see ettekandja, et täna muud ei tellita kui hašiid. Tõepoolest kui vaatasin ümberringi, siis kahes lauas oli kuus kohalikku meest ja kõik jõid tšatšat ja sõid hašid juurde.
Meie korter oli aga suhteliselt kesklinna lähedal. 300 Aragveli tänav. Kohe tänava alguses oli üks tõsises liiklusõnnetuses osalenud auto vrakk.

300 Aragveli tänav

Farmers Guesthaus

Vaade rõdult Suur-Kaukasuse mäestikule

Kelder seenekasvatusega

Granaatõunapuu

Jaan võtab rõdult granaatõuna

Jürimaa11

Veel mõned pildid surnuaialt. Sõbralt Jürimaal küsisin, et miks on kaks mälestuskivi pandud ühele inimesele ja tema vastas, et üks on sugulaste poolt ja teine on sõprade poolt pandud.

Kaks mälestuskivi ühel inimesel

Kaks mälestuskivi ühel inimesel

Üks väheseid haudu, kus ei olnud raudaeda ümber