Lauri Vahtrele lisaks

"13. sajandi algul oli pilt igatahes võrdlemisi selge: ühel pool Liivimaa kirik, nagu väljendus Läti Henrik, ja selle juht, Riia piiskop Albert, teisel pool paganatest eestlased, kes sõdisid ei enama ega vähema kui just oma kollektiivse vabaduse eest." Loomulikult on selge, et kui ikka ordu juba sõdima tuleb, siis on kirik asjaga seotud. Ja moodustab poole probleemist. Vahtre aga vaatab mööda tõsiasjast, et kirik moodustab taolisel juhul probleemist siiski poole, MITTE aga KOGU probleemi. Vaid kustahes on omavahel pooleks poliitika ja religioon (nagu tänapäeval Afganistanis või mitmetes muudes islamiriikides ja vähemal määral näiteks Venemaal kirik ja riik "mina-sina lõimunud" nagu Nublu ütleb)- seal tekib mürgine kokteil, mis kõiksugu probleeme põhjustab. Ei riigivõim ega kirik/religioon põhjusta ühiskondlikke probleeme, kui nad tegutsevad ÜKSTEISEST ERALDI. Vaid ainult siis, kui nad tegutsevad koos. 13. sajandi algul põhjustas ka meil probleeme justnimelt mürgine kokteil, mitte katoliku kirik üksinda. Ordu ei oleks iial ise suutnud vallutada Königsbergi kanti ja Lätit- Eestit, kui teda ei oleks toetanud Saksamaa aadlike seiklushimuline sõdalaste seltskond ja aadlivõsud, keda ei oodanud kodumaal pärandus, kuna nad olid perre sündinud mitte vanima lapsena. Kui polnud pärandust kodus, tuli see endale haarata mujal. Ehk siis siin meil. Kirikut võib seega süüdistada selles, et ta sõlmis "käsi peseb kätt kokkuleppe" poliitikaga: "Teie saate maad, meie saame hinged." Kuid on eksitav rääkida, justkui oleks katoliku kirik siia tulnud kuidagi üksinda või riigivõimust eraldi maad vallutama.