Jaan Kaplinski 1941-2021

Allnõlva sarapikus siristab põõsalind, pilvede imelikus, ülalt tunnistab sind. Aeg läheb üle nõlva- minek ja vastuvõtt. Kivi polegi kõva, lõhmus kõneleb tõtt. Viimane lehm oli Tsilla, viimane koer oli krants. Jalad ees üle silla, enne Iida siis Ants. Keda veel katus varjad, mida veel pühid, luud? Kellele küpsete marjad, lõksute kangaspuud, Lõksute kangaspuud? Aeg läheb üle kõige, aeg lükkab seinad koost. Jääb vaid üks rähnihõige, pistriku kiljatus soost. Lööb kuskil vasar lokku, kõigel on kõigega seos. Et me jääksime kokku, lõhnav maarjahein peos. Et jääks kuskile talu, jääks üks kindel paik Tee ja sild ja palu, kanarbik vaikus ja vaik. Et jääks kuskile värav- kodu mis ootab veel neid kes kaua on ära, neid kes kaua on teel. Neid kes kaua on teel.