Paavsti kõne

25. septembril Vabaduse väljakul
Mitteametlik tõlge

Kuulates esimese lugemise sõnumit sellest, kuidas iisraeli rahvas, kes oli Egiptuse vangipõlvest juba vabanenud, Siinai mäe juurde jõudis (vrd 2Ms 19, 1), ei saa kuidagi jätta mõtlemata teile kui rahvale; ei saa jätta mõtlemata kogu eesti rahvale ja kõikidele Balti riikidele. Kuidas saakski unustada teie „laulvat revolutsiooni“ või kaht miljonit inimest ühendavat ketti siit Tallinnast Vilniuseni? Teie teate, mis on võitlus vabaduse eest; teie saate end tolles rahvas ära tunda. Seepärast peakski kuulama, mida Jumal ütleb Moosesele, et mõista, mida ta meile kui rahvale ütleb.
Rahvas, kes saabus Siinaisse, oli juba saanud näha Jumala armastust imetegude ja tunnustähtede kaudu. See oli rahvas, kes otsustas sõlmida Jumalaga armastuse lepingu, sest Jumal oli teda esimesena armastanud ja ka oma armastust ilmutanud. See polnud pealesunnitud armastus, sest Jumal tahab, et me oleksime armastuses vabad. Kui tunnnistame end kristlasteks, kui valime enesele eluviisi, siis teeme seda ilma surveta; me ei tee seda nii, nagu oleks see tehing, mis sunnib meid midagi tegema, juhul kui Jumal midagi teeb. Aga eelkõige me teame, et Jumala pakutu ei võta meilt midagi ära; vastupidi, see viib meid täiuse, kõigi meie inimlike püüdluste teostumise poole. On inimesi, kes peavad end vabaks, kui elavad oma elu ilma Jumalata või temast eemalduvad. Nad ei märka, et sellisena on nende elu otsekui elus ekslevatel orbudel, kellel pole kodu, kuhu tagasi minna. „Nii pole nad enam palverändurid, vaid neist saavad hulkurid, kes käivad ringi ümber iseenda, mitte kusagile jõudmata (Evangelii gaudium, 170).
Nii nagu Egiptusest välja rännanud rahval, nii on ka meil vaja kuulata ja otsida. Mõned ju võivad mõelda, et tänapäeval tuleb ühe rahva tugevust mõõta mingite teistsuguste mõõdupuudega. On neid, kes räägivad teistest valjemini, et niimoodi – ilma kahtlusi ja kõhklusi väljendamata – enesekindlam paista; mõni ähvardab lisaks kisale relvade, sõjalise võimsuse ja muude strateegiatega… Aga niimoodi nad vaid näivad tugevamad. See pole ometi viis, kuidas Jumalat otsida, vaid kuidas koondada jõudu teiste allutamiseks. Selliste hoiakute taga on eetikast loobumine, mis on ühtlasi lahtiütlemine Jumalast. Sest eetika kaudu oleme ühenduses Jumalaga, kes ootab meilt vaba ja kohusetundlikku seisukohavõttu teiste inimeste ja meid ümbritseva maailma ja keskkonna suhtes – niisugust seisukohavõttu, mis jääb väljapoole turukategooriaid (ibid.) Te pole ju oma vabadust kätte võidelnud selleks, et langeda tarbimise, individualismi, võimuiha või üleolekutunde orjusse.
Jumal teab meie vajadusi; neid vajadusi, mida me ise sageli omamiskire alla surume. Ta tunneb ka meie ebakindlust, mida me üritame ületada võimule pääsemise kaudu. Kuuldud evangeeliumis julgustab Jeesus meid sellisest, iga inimsüdant vaevavast janust üle saamiseks tema juurde tulema. Tema on see, kes suudab kustutada meie tegeliku janu ja oma elava veega, oma puhtusega, oma vastupandumatu väega meie soovid pilgeni täita. Uskuda tähendab mõista, et ta on elus ja et ta armastab meid; et ta ei jäta meid maha ja võib seetõttu mõistatuslikul viisil sekkuda meie ajalukku; tuua oma väe ja piiramatu loomisvõimega halvast välja selle, mis on hea (ibid., 278).
Kõrbes rännates langeb iisraeli rahvas kiusatusse otsida teisi jumalaid, kummardada kuldvasikat, jääda lootma omaenese jõule. Aga Jumal hüüab nad enda juurde tagasi ja neile meenub see, mida nad on mäe peal kuulnud ja näinud. Nagu iisraeli rahvas, nii teame ka meie, et oleme valitud ja püha rahvas, preestrite rahvas (vrd. 2Ms 19, 6; 1Pt 2,9); ning see on Püha Vaim, kes meile seda meelde tuletab (1Jh 14, 26).
Valitus ei tähenda eksklusiivsust ega sektantlikkust: me oleme see pisike osake pärmist, mis peab kergitama kogu taignat; kes ei poe peitu ega eraldu, kes ei pea end paremaks ega puhtamaks. Kotkas kasvatab oma poegi varjulises paigas, kõrgetel kaljudel, kuni nad suudavad enda eest ise seista. Aga ta peab nad ka turvapaigast välja ajama. Ta raputab pesa, tõukab nad vabasse õhku, et nad saaksid oma tiibu proovida; aga ta lendab kaitsvalt nende all ja hoiab neid haiget saamast. Sama moodi teeb Jumal oma valitud rahvaga: ta tahab, et see oma „pesast välja läheks“, julgelt lendaks ja teaks, et on alati vaid tema poolt kaitstud. Me peame oma hirmud ületama, oma mugavuse selja taha jätma ja tegutsema, sest tänasel päeval ei pea suurem osa eestlasi end usklikuks.
Mingem siis oma pesadest välja ja saagem preestriteks, sest need me ju ristimise kaudu oleme; mingem siit välja, et elavadada ja tugevdada oma sidet Jumalaga; et teha kõik selleks, et temaga, kes ta hüüab: „Tulge minu juurde“ (Mt 11, 28), armastuses kohtuda. Me peame kasvama oma võimes näha teist inimest, tema ees peatuma ja laskma tal igal vajalikul hetkel oma hinge puudutada. See on oma „kaasteelise märkamise kunst“, mis tagab ligimesearmastusele tema tegelikkuse ja annab talle tervendava rütmi; mis kingib meile lugupidava ja kaastundliku pilgu, mille puudutus ravib, vabastab ja aitab kasvada kristlikus vaimus (Evangelii gaudium, 169).
Ja viimasena, andkem enestest tunnistus kui pühast rahvast. Meid võib tabada kiusatus mõelda, et pühadus ei käi mitte kõikide kohta. Tegelikult „oleme kõik kutsutud olema pühad, elama oma elu armastuses ja andma sellest oma igapäevaste toimingute kaudu tunnistust igas paigas, kus me hetkel viibime“ (Gaudete et exsultate, 14). Aga nõnda nagu vesi polnud kõrbes mitte isiklik, vaid ühine hüve, nõnda nagu ei saanud varuda mannat, sest see oleks riknenud, nõnda on ka pühadusega, mis vaid vastastikku elatud elus kerkib, tulvab ja kogu ümbruse viljakaks muudab. Tehkem siis oma valik ja olgem pühad, tehes terveks oma ühiskonna unustatud nurgad ja ääremaad – kohad, kus meie vennad ja õed end hüljatuna tunnevad. Me ju ei saa arvata, et pärast meid tulevad teised, kes astuvad selle abistava sammu, või et jäetagu küsimus üksnes ametkondada lahendada; meie kohus on ise olla need, kes pööravad oma pilgu õdede ja vendade poole ja ulatavad abikäe neile, kelle näos näeme jälge Jumalast; neile, kelle Jeesus Kristus on lunastanud. Just see on see, mis näitab, et oleme kristlased ja elame oma igapäevast püha elu (ibid., 98).
Teie olete oma ajalooga näidanud, et tunnete uhkust olla eestlased. Ta lausa laulate sellest sõnadega „eestlane olen ja eestlaseks jään“ ning et „see on uhke ja hää“. Kui ilus on seda ühe rahva suust kuulda! Kui ilus on olla vaba ja iseseisev! Mingem siis koos pühale mäele, Moosese mäele, Jeesuse mäele, ja palugem teda – nii nagu ütleb ka selle külaskäigu moto –, et ta ärataks üles meie südamed, et ta annaks meile Püha Vaimu anni, et tunda oma ajaloo igal hetkel ära, kuidas olla vabad, kuidas saada osa headusest ja olla pühad; kuidas võimaldada Jumalal lasta kasvada – siin Eestis ja kogu maailmas – oma pühal rahval, oma preestrite rahval.