Pekka Erelt
Millennium algas mulle sellega, et sain esimese äriga vastu pükse. Jaanuari algul astusin läbi Tallinnas Rüütli tänaval asuvast väikesest margipoest. Kauplust peab ligi 70aastane Ülo Kiplok, keda margikogujad isekeskis hüüavad Kuldhambaks. Vahetevahel on tal head kaupa, ja oli selgi korral.
Ta näitas mulle imeilusat hallikarva margipaari. Lõigatud hall sepp! Palju maksab? Ainult 3000!? Lausa lendasin pangaautomaadi poole. Raha ära viies ootas Kuldhammas mind ärevalt. Andku ma margid tagasi, talle olevat vahepeal juba 4000 pakutud. Äri on äri, ütlesin ning lõin raha võidurõõmsalt lauale. Nüüd saan rikkaks, vasardas peas.
Saatsin margipaari veel samal päeval Rootsi, Stockholmis elava eksperdi Valdo Nemvalzi kätte. Nimelt on haruldasi ja kalleid marke raske edasi müüa ilma ehtsust tõendava garantiita. Selleks antaksegi rariteedid eksperdile kontrollida, kes nende õigsuse kinnituseks lööb margi tagaküljele oma nimetempli. Kui tempel puudub, on ka margi hind tunduvalt madalam.
Eestis paraku niisugust eksperti pole, üks asjatundja elab Rootsis ja üks USAs. Nemvalz margipaari ehtsuses ei kahelnud ning lõi oma templi alla.
Mõni päev hiljem sain margid käsipostiga tagasi. Et ma ise marke ei kogu, andsin need Eesti filatelistide seltsi Estonia oksjonile. Alghinnaks läks kataloogi 10 000. Rõõm oli suur, hea äri ikkagi.
Veebruari algul astusin taas Kuldhamba poest läbi. Vanamees elavnes mind nähes kohe. On sul midagi uut, küsisin nagu ikka. Ja nagu ikka, järgnes vastuseks teeseldud puiklemine. Niisiis midagi on, ütlesin endale. Ma ei eksinud, Kuldhammas tõi leti tagant marke täis albumilehe. Selle keskel ilutses Eesti üks kõige haruldasemaid postmarke, Eesti Vabariigi 10. juubeli ületrükiga sepamark! Tegemist oli selle margi hammastamata erimiga, mida kohtab haruharva ja mille hind on juba umbes 15 000 krooni.
Palju maksab, küsisin õhinal. 4000, vastas Kiplok külma rahuga. Nii vähe! Vaatasin marki lähemalt. Kuigi eksperdi templit ma tagaküljelt ei leidnud, ei märganud ma ka midagi kahtlast. Nähes minu mõtlikku ilmet, kukutas Kuldhammas hinna 3200 kroonile. Ütlesin, et enne ostmist tahan margi siiski üle vaadata, ning Kiplok andiski selle mulle koju kaasa. Tulen homme läbi, ütlesin ja tuiskasin poest välja.
Õhtul hakkasin oma saaki luubiga uurima. Mida rohkem puurisin, seda enam hakkasin kahtlema. Paari tunni pärast oli mul kõik selge: see mark on VÕLTSING. Ja kuratlikult hea.
AVASTAN VÕLTSINGUD
Filateelias kehtib kuldreegel: pole marki, mida ei saaks võltsida. Ja pole võltsingut, mida ei saaks avastada. Kõik on vaid kogemuste ja kannatlikkuse küsimus.
Paari tunni jooksul veendusin, et ainult margi paber on ehtne. Ja see on esimene asi, mida tolle rariteedi puhul vaadatakse. Kui paber klapib, vaadatakse muud pealiskaudselt. Võltsija mängiski just sellele. Ja edukalt.
Tegin margist võimsa suurenduse. Ükskõik, kust ma ka kujutist ei vaadanud, erines see veidi originaalist. Väga sarnane küll, kuid ainult sarnane! Täpselt sama oli ka ületrükiga, mille mõõdud klappisid originaaliga, kuid detailides oli selgeid erinevusi. Ja eriaparatuuri all muutus ületrüki värv hoopis teiseks kui ehtsa puhul. Veel samal õhtul lasin kontrollida ka oksjonile antud margipaari. Ka see osutus võltsinguks.
Aga kuidas oli võltsija saavutanud nii hea tulemuse?
Näitasin võltsinguid margikunstnik Jaan Saarele, kes andiski usutava selgituse. Tema arvates skänniti originaal arvutisse ja seejärel valmistati kližee. Korralik töö, tunnustas Saar. Margid trükiti tõenäoliselt väikese käsipressiga, mille hankimine pole mingi probleem.
Samuti pole asjatundja jaoks eriline kunst vajaliku värvitooni kokkusegamine.
Arvutitehnika tähendab võltsimises uue ajastu algust.
Teadaolevalt pole Eestis ainult marke võltsitud, vaid ka dollareid, bussipileteid ja aktsiisimärke. Kahju on tehtud miljonites kroonides. Kindlasti muutuvad võltsingud järjest paremaks ja nende teostamine lihtsamaks. See on ka põhjuseks, miks ma ei esita kõiki tunnuseid, mille alusel saab võltsingut ehtsast margist eraldada. Võltsija ju õpib samuti oma vigadest.
Miks mina võltsingut kohe ei avastanud ja haneks läksin? Kui näed midagi tõeliselt head - olgu see mark, mõni maal või muu antiikese -, satud tihti suurde õhinasse ja tähelepanu hajub.
Tagantjärele on muidugi hea öelda, et ju kõik klappis kahtlustäratavalt hästi - justkui karjapoisi kivi kiriku aknasse. Odav hind, harulduste suur hulk jne.
VALEMARKE TULEB NAGU MURDU
Rüütli tänava poodi läksin ligi nädal hiljem. Tegin näo, et ei tea võltsinguist midagi. Üllatav oli, et Kuldhammast minu vahepealne ärakadumine üldse ei häirinud. Ta hoopis tegi veel soodsama pakkumise: anna 2000 krooni ja mark on sinu. Kui ma ei võtnud vedu, hakkas Kiplok marki mulle lausa kaela määrima. Andku rahas 1000 krooni ja ülejäänu odavates markides.
Kui lükkasin sellegi pakkumise tagasi, käis Kuldhammas viimase trumbi välja: uue haruldase margipaari. Ja ainult 1200 krooni! Ka selle võtsin kontrollimiseks kaasa ja loomulikult oli tegemist võltsinguga. Möödunud nädalal astusin taas Kiploki poolt läbi ning taas oli tal pakkuda midagi värsket. Seekord võtsin kaks hoopis teistsugust haruldust, lootes, et vähemasti nüüd saan ehtsad margid.
Lootus on lolli lohutus. Punase Risti markidele löödud kallis ületrükk "Aita hädalist" oli võltsing ning ilmselt sama võltsija kätetöö. Toodang on aga muutunud paremaks ja võltsija targemaks.
Kui palju võltsitud Eesti postmarke on tänaseks müüdud, on raske aimata. Kindel on see, et neid ei levitata ainuüksi Rüütli tänava poe kaudu, vaid ka interneti teel.
Vähemasti üks Saksamaal elav kollektsionäär ostis niiviisi 6000 krooni eest võltsingute paari. Ka on neidsamu võltsinguid müüdud Saksamaal oksjonitel. Eestis aga levivad võltsingud lausa massiliselt. Peaaegu kõik minu filatelistidest head tuttavad on ühe või mitu võltsingut ostnud.
Võltsijaid on filatelistide palvel asunud taga otsima ka majanduspolitsei. Praegu on politseil teada kaks nime, kes on võltsitud Eesti markide müügiga otseselt seotud. Lisaks Ülo Kiplokile on marke müünud ka end Rainina tutvustav noormees.
FINAAL
Eile võtsin kolleegi kaasa ja läksin Kiploki juurde. "Sa, kurat, oled petnud mind ja teisi," käratasin. "Kust ma teadsin, issand jumal küll," hädaldas Kuldhammas vastu. "Kellelt sa neid saad?" küsisin edasi. Kiplok eiras mitu korda minu küsimust, kuid lõpuks pahvatas: "Tean ainult eesnime, see on Rain." Telefoninumber aga pidavat kodus olema. "Lähme kohe järgi," nõudsin. "Oot-oot," viskas Kuldhammas ja tõi numbri lagedale. Kas Kiplok levitas valemarke teadlikult või mitte, on juba politsei välja uurida. Kui politseil isegi õnnestub tegelik(ud) võltsija(d) tabada ja neid karistada, on ikkagi hilja. Eesti markide rahvusvaheline maine on nii või teisiti täis tehtud.
NAGU KAKS TILKA VETT: See kümnemargane hammastamata Eesti postmark 1928. aastast (vasakul) on umbes 15 000 krooni maksev tippharuldus, mis on ainult vähestes kollektsioonides. Fotol pole siiski originaal, vaid hiljuti valmistatud võltsing. Hammastatuna on see mark (paremal) aga tavaline ning odav. Võltsing erineb ehtsast margist paljudes detailides, näiteks ületrüki toon ja vasara tipp.
ERAKOGU
Võltsija Viljandist: Viljandi fotograaf Jaan Lubi hukkus evakueerimisel Venemaale 1941, tema võltsingud ringlevad aga tänaseni.
EESTI KUUSAMAD MARGIVÕLTSIJAD
1931. aastal paljastas kriminaalpolitsei hästi organiseeritud jõugu, kes valmistas ja levitas võltsmarke. Toodang realiseeriti enamasti vahetuse teel, kuid müüdi ka otse raha eest. Jõugul olid esindajad Berliinis ja Viinis. Võltsmarke trükiti Tallinnas ja Tartus. Salavõrku juhtis Osvald Simson, kel oli hulk varjunimesid. Kokku kuulus bandesse üheksa inimest. Võltsinguid toimetas välismaale Tallinna margiäri Philatelist ärijuht ja omanik Herbert Kull, kes 1934 Saksamaal kinni nabiti ja trellide taha pisteti.
1930. aastate suurvõltsija oli ka Viljandi fotograaf Jaan Lubi, kelle toodang on levinud üle kogu maailma. Võltsimiseks kasutas ta arvatavasti Soomes valmistatud trükiplaate. Oma toodangu müüs Lubi peamiselt välismaale.
Pärast II maailmasõda sai margivõltsijate kuningaks tartlane Ralf Linno. Linno alustas oma tegevust sõja ajal ning tegutses 1970. aastate alguseni. Tema "elutööks" sai Saksa okupatsiooni aegsete kallite Elva ja Mõisaküla ületrükkide võltsimine, millega ta külvas Saksamaa filatelistide hulgas parajat segadust.
Võltsijate arvukus sundis ka seaduseloojaid tegutsema. Aastal 1936 lisati Eesti kriminaalseadustikku punkt, mis ahendas tunduvalt võltsijate tegevust.
Paragrahv 405 järgi karistati isikut, kes kasusaamise eesmärgil tegi järele Eesti või välisriigi postmargi, arestiga mitte üle kuue kuu või rahatrahviga mitte üle 500 krooni. Sama karistus tabas ka võltsingute levitajat. Seaduse parandus oli oluline seetõttu, et see käsitles käibelt kõrvaldatud postmarke.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar