Ükskord, ükskord muutun mullaks,
ükskord sõmerliivaks saan.
Muutun kullerkupu kullaks,
kanarbikuks nõmmemaas.
Olen sõstramarja veri,
kraavipervel kastehein,
valge karikakra meri,
rukkinurme tihe sein.
Nõnda vahetan ma kesti.
Ei mind võta külm, ei hall.
Elan igi-igavesti
oma helde päikse all.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar