Eesti Sõna, nr. 161, 17 juuli 1943

Nikolai II Ja ta perekonna tapmine oli vaid sissejuhatus enamlaste järgnevaile roimadele

 

Tsaarimõrv 25 aasta eest

Viimase 25 aasta jooksul on maailm harjunud kuulma nii palju enamlaste hirmutegudest, et paistis, nagu ei suudaks nad endid enam ületada. Nüüd teame, et nad on seda siiski suutnud. Massihaudade avastamine Katõnis ja Vinnitsas näitab, et Moskva bolševism oh hulgaliste tapatalgute korraldamise «tehnikas" jõudnud tippudeni, mida haiglasemgi fantaasia ei oleks suutnud kujutleda. Veerand sajandit kestnud mõrvade sissejuhatuseks oli endise tsaari ja ta perekonnaliikmete tapmine Jekaterinburgi s 16./17. juuli ööl 1918. aastal, seega täpselt 25 aasta eest. On märkimisväärt tõsiasi, et ka selle mõrva teostamisel olid juudid otseselt kaastegevad. Tsaari tapmise vaimseks algatajaks oli Jankel Sverdlov, üks tolle aja Nõukogude valitsuse mõjukaimaid tuuse, kuna mõrva tegelikud läbiviijad olid juudid Jurovski, Beloborodov, Gološtšekin ja nende abilised. Juba selle mõrva teostamisele olid omased kõik need jooned, mis iseloomustavad hilisemaidki enamlaste veretöid: tapmine ilma ühegi kohtuotsuseta ja ka töö jälgede hoolikas kõrvaldamine, et maailm midagi teada ei saaks. Kuid selles enamlased eksisid. Nii nagu Katõni ja Vinnitsa roimad ei jäänud saladuseks, nii selgitati ka tsaari tapmise üksikasjad õige pea.

 Tsaari vangipõlv Siberis

Pärast riigipööret 1917. aasta märtsis interneeriti troonist loobunud tsaar Nikolai II Vene ajutise valitsuse poolt ühes perekonnaga Tsarskoe Seloo lossi, kuhu nad jäid ] viieks kuuks. Sama aasta augustis ajutine valitsus andis käsu tsaari ja ta perekonna üleviimiseks. Siberisse Tobolski linna, kuna leiti, et end. tsaari viibimine nii pealinna läheduses on Vene «demokraatiale" ohtlik. Pikale teekonnade Siberisse läksid peale end. tsaari ja tsaarinna nende viis last, mõned isikud endisest hoovkonnast ja rohkearvuline teenijaskond. Tobolskis paigutati end. monarh ühes perekonna ja saatjatega kuberneri lossi, kus neil oli algul võrdlemisi vaba elu. Neil lubati valve all isegi kirikus jumalateenistusel käia ja oli lubatud külastajaid vastu võtta. Olukord muutus suuresti uue riigipöördega 1917. aasta oktoobris, mis tõi võimu juure enamlased. Olles ise vandeseltslastest välja kasvanud, nägi uus võim igal pool salasepitsusi endise tsaari vabastamiseks ja välismaale viimiseks. Tegelikult niisuguseid kavatsusi oligi. Aga nagu vene monarhistid olid jõuetud tsaarivõimu aluseid kindlustama, nii ei osanud nad ka tsaari isiku päästmist korraldada. Algul see polekski raske olnud. Enamlik riigipööre oli pealinnades küll teostatud, kuid uue võimu käsi ei ulatanud kaugele. Nõukogudes, mis teostasid võimu kohtadel, oli enamus veel mõõdukate olluste käes.

Tobolskist Jekaterinburgi

Pikkamööda olukord muutus ja enamlased hakkasid endid kõikjal maksma panema. Kõvenes ka surve Toboiski kõrgeile vangidele. Nende ületoomine Tobolskist Jekaterinburgi (praeguse nimega Sverdlovsk) oli sündmus, mille motiivid jäid tol ajal täies ulatuses selgitamata. Väliseks põhjuseks võisid olla kartused ”kontrrevolutsioonilise" liikumise eest, mis tõepoolest haarasid varsti kogu Siberi. Igatahes tuli algatus tsaari perekonna asukoha vahetamiseks Moskvast samal ajal kohalik nõukogu aga ei tahtnud kõrgeid vange oma võimupiirkonnast ära anda ja avaldas keskvalitsuse käsule vastupanu. Jankel Sverdlov, kes ses asjas tegutses Nõukogude valitsuse nimel, viis oma tahte siiski läbi ja maikuus 1918 toodi tsaari perekond Jekaterinburgi. Nende asukohaks oli valitud kaupmees Ipatjevi kahekordne kivimaja, mis enne vangide saabumist ümbritseti teise korrani ulatuva planguga. Esimestel öödel ei olnud majasid ja tsaar oma perekonnaga pidi põrandal magama. See oli eriti | raske troonipärijale, kelle nõrk tervis oli pika teekonna mõju! suuresti halvenenud, 'Maja valvati' hooaega ja elutingimused kujiinesirl palju raskemaks kui Tobolskis. Maja komandant Avdejev, kelle võimu all tsaari perekond seisis, oli toores joodik, kes koos oma abilistega ei jätnud midagi tegemata vangide elu kobestamiseks. Moskvas aga leiti see veel liiga «inimlik" olevat ja Avdejev asendati juut Jurovskiga 

Mõrva eeltööd 

Nähtavasti oli siis tsaari ja ta perekonna tapmine Moskvas juba otsustatud. Olles kohale saabunud, hakkas uus komandant Jurovski kohe salapäraseid ettevalmistusi tegema. Ta sõidab mitu päeva järgemööda ratsahobusel Jekateriburgi ümbruse metsades ringi, otsides mingiks otstarbeks sobivat paika. Lõpuks on ta selle leidnud. Vahepeal ta külastab oma vange, vestleb haige troonipärijaga ja teistega, kes loomulikult midagi ei aima oma hirmsast saatusest. Tund ei ole veel tulnud, sest Jurovski abilised on Moskvasse läinud lähemaid juhtnööre saama. Viimaks on nemadki tagasi ja jube draama võib alata. Pärast Jekaterinburgi vallutamist valgete vägede poolt pandi toime juurdlus, millega selgitati tapatöö üksikasjad. Andmed on pärit isikuilt, kes olid mõrvas otsesed kaastegelased. Nende jutu järgi oli asjakäik järgmine. 16. juulil 1918 umbes kell 7 õhtul laseb komandant Jurovski vastasmajas asuvatelt punakaartlastelt tuua 12 nagaansüsteemi revolvrit. Ühtlasi ta teatab punakaartlastele, et tsaari perekond lastakse veel samal õõl maha.

Verine draama keldris 

Pärast keskööd läheb Jurovski tsaari perekonna tubadesse, äratab üles ja käseb talle järgneda. Ta ütleb, et linnas olevat korratused puhkenud ja vangide julgeoleku mõttes peavad nad tulema alumisele korrale. Kõik riietuvad kiiresti, võtavad kaasa hädavajalikud asjad ja lähevad Jurovski kõige ees esiteks hoovi ja siis ühte tuppa, asetseb poolkeldrikorral. Tuuakse toolid. Tsaar ja troonipärija istuvad keset tuba, veidi tagapool ihuarst dr. Botkin. Tsaarinna ja üks tütar istuvad vastu seina akna juures, sealsamas on ka toatüdruk Demidova, padjad käes. Kolm suurvürstinnat toetub seljaga vastu seina, nendest paremal kaks teenrit. Oodatakse mõni minut. Äkki tuleb Jurovski seitsme punakaartlasega ja kahe komissariga, Jurovski pöördub tsaari poole: „Teie poolehoidjad tahtsid teid päästa, aga see ei läinud neil korda, ja nüüd oleme sunnitud teid tapma." Üks asjaosalistest mäletab, et tsaar olevat seepeale naiivselt ütelnud. ”Tähendab, meid ei viidagi ära!” Aga kohe tõuseb ka Jurovski revolver ja tsaar langeb surnult maha. See on signaaliks üldisele veretööle. Iga mõrvar valis endale ohvri.
Jurovski kuulide all langeb peale tsaari ka troonipärija, kelle elu kustutamiseks läks vaja mitu kuuli. Suurvürstina Anastassia saab kuulidest ainult haavata ja hakkab valjusti kisendama. Ta tapetakse tääkidega. Samal viisil kustub Demidova elu.

Automootor summutab lasud 

Kogu tapatöö kestel plagiseb hoovi peal automootor, mis summutab revolvripaugud. Isegi maja vahtkond ei olnud midagi kuulnud. Enamlased tundsid juba tol ajal seda küünilist võtet, kuidas kesei linna tähelepandamatult massimõrvu teostada, Ainult tapmine seljatagant lasuga kuklasse oli sel ajal nähtavasti veel leiutamata. Kui kõik olid tapetud, otsisidki komissarid laibad läbi ja võtsid väärtasjad ära. Laibad mässitakse linade sisse ja tõstetakse hoovil seisva veoauto peale. Päike ei ole veel tõusnud, kui auto oma jubeda koormaga hakkab liikuma. Üks komissar sõidab ratsa ees. Teel kohatakse linna poole sõitvat talunaist, kes aetakse tagas: koju. Viimaks peatub auto ühel väljakul keset metsa. Laibad võetakse riidest lahti, kusjuures selgub, et riietesse on peidetud kalliskive, mis nüüd kaovad komissaride taskusse, Kiirustamise tõttu kukuvad mõned kalliskivid maha ja leitakse alles hiljem uurimiskomisjoni poolt. Siis asetatakse laibad puuriidale ja valatakse bensiiniga üle. Asjad, mis ei põle, valatakse üle väävlihappega. Kolm päeva ja kolm õöd näevad mõrvarid vaeva jälgede kõrvaldamisega, milleks kulub 300 liitrit bensiini ja 175 kg väävlihapet. Lõpuks, 20. juulil, on kõik tehtud. Tuleriida jäänused ja tuhk pillutakse laiali.

 

Keegi ei saa teada ...

Kogu aja hoitakse maja juures, kus asus tsaar oma perekonnaga, endiselt valve, et „ rahvas midagi ei märkaks", nagu Jurovski oli ütelnud. Alles 20. juulil teatati mõrvast avalikult, aga ka siis tehti teatavaks ainult tsaar Nikolai tapmine, kuna ta perekonnaliikmete ja teenijaskonna hukkamisest ei räägitud sõnagi. Kui tsaari tapmise põhjuseks nimetati ta veriseid kuritegusid", siis ta naisele, lastele ja teenritele nähtavasti ei osatud midagi süüks panna. Seepärast tuli nende tapmisest vaikida. See oli mõrvareil ka ükskõik, sest nende arvates polnud neil mingit karistust karta. Komissar Voikov oli ütelnud: „Maailm ei saa kunagi teada, mis me nendega tegime." Ta eksis. Mõnda roimarit tabas kättemaks õige pea, mõned langesid hiljem omataoliste mõrtsukate käe läbi. mõrvaga polnud tsaari perekonna kurbmäng lõppenud. Tsaarinna õde Jelizaveta Feodorovna, suurvürst Sergei Mihhailovitš, suurvürst Konstantini pojad Joann, Konstantin ja Igor ning vürst Palei vangistati 1918, a. märtsis ja peeti kinni Alapajevskis, 150 km põhja pool Jekaterinburgi. Öösel vastu 18. juulit, 24 tundi pärast tsaari mõrvamist, viidi nad linnast välja metsa ja tapeti. Nende laibad leiti hiljem lähedal asetsevast kaevandusest. Jekaterinburgi mõrvast esialgu ülejäänud 'troonipärija teenrid madrus Nagornõi ja Sednev. päritolult talupojad, langesid hiljem sama saatuse ohvriks: nende laibad leiti Jekaterinburgi lähedalt metsast. Sama
linna vangla juures avastati veel kahe endise hoovkondlase laibad: vürst Dolgorukov ja kindral Tatištšev. Seega juba tol ajal langes enamlaste ohvriks inimesi kõigist klassidest: tsaari ja vürstide kõrval voolas ka talupoegade veri.