Kogu tapatöö kestel plagiseb hoovi peal automootor, mis summutab revolvripaugud. Isegi maja vahtkond ei olnud midagi kuulnud. Enamlased tundsid juba tol ajal seda küünilist võtet, kuidas kesei linna tähelepandamatult massimõrvu teostada, Ainult tapmine seljatagant lasuga kuklasse oli sel ajal nähtavasti veel leiutamata. Kui kõik olid tapetud, otsisidki komissarid laibad läbi ja võtsid väärtasjad ära. Laibad mässitakse linade sisse ja tõstetakse hoovil seisva veoauto peale. Päike ei ole veel tõusnud, kui auto oma jubeda koormaga hakkab liikuma. Üks komissar sõidab ratsa ees. Teel kohatakse linna poole sõitvat talunaist, kes aetakse tagas: koju. Viimaks peatub auto ühel väljakul keset metsa. Laibad võetakse riidest lahti, kusjuures selgub, et riietesse on peidetud kalliskive, mis nüüd kaovad komissaride taskusse, Kiirustamise tõttu kukuvad mõned kalliskivid maha ja leitakse alles hiljem uurimiskomisjoni poolt. Siis asetatakse laibad puuriidale ja valatakse bensiiniga üle. Asjad, mis ei põle, valatakse üle väävlihappega. Kolm päeva ja kolm õöd näevad mõrvarid vaeva jälgede kõrvaldamisega, milleks kulub 300 liitrit bensiini ja 175 kg väävlihapet. Lõpuks, 20. juulil, on kõik tehtud. Tuleriida jäänused ja tuhk pillutakse laiali.
Eesti Sõna, nr. 161, 17 juuli 1943
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar