Viimastel päevadel on minult korduvalt küsitud, millised peaksid olema kiriku ja riigi suhted, kuidas suhestub riik ühiskonnaga üldisemalt ning kas poliitika ja usk sobivad kokku. Sageli tuleb teemaks ka küsimus kiriku avatusest või suletusest ühiskonnale. Võrdluseks on toodud Põhjamaid, kus kirik olevat avatum ja kaasaegsem, osavõtlikum ühiskonna probleemide suhtes ning hingab eriti just üksikisiku teatud vabaduste ja õiguste küsimustes riigi kodanikkonnaga samas rütmis.
See, kuhu siin- või sealpool Läänemerd oma ühiskonna arenguga on välja jõutud, tundub täiesti loogiline ning on loomuliku evolutsiooni tulemus just nende tingimuste tõttu, mis neis keskkondades on valitsenud. See, et Austraaliast võib leida kukkurloomi, aga Eesti loodusest mitte, ei peaks meid omati panema muretsema, et oleme siin teisel pool gloobust arengust maas.
Sama puudutab ka meie ja Põhjamaade kirikute erinevusi, näiteks seadusega antud ja tagatud positsioonis ühiskonnas või riigi toel korraldatud kiriku finantseerimismudelites. Ka suhtumises sensitiivsetesse moraaliküsimustesse on meil põhjanaabritega võrreldes läbi käidud erinev tee, mis ei tähenda automaatselt, et see oleks vale rada või et oleksime välja jõudnud tupikusse. Oleme käinud oma rada nii rahva, riigi kui kirikuna.
Ja see, et Eesti juba kümme aastat kuulub Põhjamaade kõrval Euroopa Liitu, ei tee olematuks meie riikide ja rahvaste ajaloo erinevat kulgu või erinevat ühiskonnaelu korraldust, sealhulgas usu- ja kirikuelu korraldust läbi aastasadade kuni viimase ajani välja.
Rootsi tee
Rootsi kirik, mida Eesti luterlastele aeg-ajalt heaks eeskujuks tuuakse, on kogu oma ajaloo vältel kuni viimase sajandivahetuseni olnud tugevalt seotud riigiga. Kiriku ametlikus nimes Svenska kyrkan viidet konfessioonile ei leia, kuid alates 16. sajandi keskpaigast on Rootsi kirik olnud luterlik. Kuningliku perekonna liikmed on pidanud alati kuuluma Rootsi kirikusse. Rootsi kirik oli riigikirik kuni aastani 2000, mil kirikust sai 6,4 miljoni liikmega usuline ühendus, nagu seda olid seni kõik teised riigis registreeritud kirikud ja religioossed rühmitused.
Pisut enam kui tosina viimase aasta kestel on kirik muutunud küll teatud otsustes riigist vähem sõltuvaks, kuid terves reas küsimustes langetatakse Rootsi kirikut puudutavaid otsuseid endiselt riigi seaduste kaudu ja juhtivate poliitiliste erakondade programmi arvestades. See puudutab muuhulgas ka kiriku finantseerimist ja riigi abi kirikumaksu kogumisel koos üksikisiku tulumaksuga.
2014. aasta alguses neljaks aastaks volitused saanud kirikukogu koosneb 251 saadikust, kellest 196 on pääsenud kirikukogusse poliitiliste erakondade nimekirjade kaudu. Ilmselt ei tea suur osa lugejaist, et veel 14 aastat pärast riigikiriku staatuse kaotamist teevad suurema osa Rootsi Kiriku siseelu puudutavatest otsustest erakonnapoliitikud, kes iga nelja aasta järel seavad kirikukogu tarvis kokku oma erakondlikud nimekirjad neisse kuuluvate erakonnaliikmetest vaimulike ja ilmikutega. Praeguse kirikukogu suurima poliitilise grupi moodustavad 73 saadikuga sotsiaaldemokraadid.
Teistel erakondadel on oluliselt vähem kohti: 30 saadikuga järgneb keskpartei, 15 saadikuga demokraadid, 12 kohta on kristlikel demokraatidel, 12 kohta rohelistel, liberaalidel 8 kohta, vasakpoolsetel 6 kohta. Lisaks on mõned kohad kirikusisestel valimisliitudel. Suure, 38-liikmelise grupi moodustab poliitiliselt sõltumatute kirikuliikmete valimisliit.
Rootsi kiriku sees arutatakse üsna kõvahäälselt selle üle, kui suur mõju on kuni tänapäevani välja olnud erakonnapoliitikal kiriku otsustele. Kas see on olnud tee, mida mööda kirik ise on soovinud käia, ja kas otsused, mida kirikukogu on langetanud, on lähtunud kiriku õpetusest ja teenivad kiriku huvisid või on toetanud erakondi ja nende reitingut?
Viimaste aastakümnete praktika näitab selgelt, et kiriku arengusuuna on määranud üsna jõuliselt ja mitte tingimata piibli õpetusele ja kiriku traditsioonile toetuv erakonnapoliitika ning seda poliitikat on teostanud riigi juhtivad parteid. Riigis, kus 65 protsenti elanikkonnast kuulub luterlikku kirikusse, kus kirikuliikmete ja rahvastiku kattuvus on endiselt 2/3, ja kus valijate hääle püüdmise nimel on ka kirikusiseseid otsuseid teinud poliitikud, ei saagi kirikul olla muud teed, kui see Rootsi kirikul on olnud.
Soome tee
Soome ja Rootsi kirikuelu arenesid kuni Soome alade Vene tsaaririigi alla minekuni sarnast rada pidi. Rootsi ajal oli tegemist riigikirikuga ning ametlik seos riigiga säilis ka Vene impeeriumis. 19. sajandi keskel hakkasid Vene riigi ja Soome luterliku kiriku suhted lõdvenema tänu arvukatele kirikusisestele äratusliikumistele ja Euroopast levima hakanud valgustusideedele.
1869. aasta kirikuseadusega sai Soome endale juriidilise isiku staatuse ja juhtorganina kirikukogu. 1919. aastal määratles Soome Vabariik ennast usuliselt neutraalsena ning 1923. aasta usuvabaduse seadus lubas kodanikel Soome Evangeelsest Luterlikust Kirikust nagu ka muudest usulistest ühendustest lahkuda.
Riigikiriku staatus vahetus aegamisi avalik-õigusliku staatuse vastu, mis on Soome luteri kirikul tänase päevani. See tähendab, et kiriku seadusandlus põimub osaliselt Soome riigi seadusandlusega ja teatud kirikut puudutavad otsused langetab tänini Soome parlament. Alates 1994. aastast võivad Soome kiriku seadusandlust puudutavate otsuste tegemises osaleda ka need parlamendiliikmed, kes ise ei kuulu kirikusse, on mõne muu religiooni toetajad või usulise ühenduse liikmed.
Õpetuslikes ja usuelu puudutavates küsimustes teeb Soome kirikus otsuseid 109-liikmeline kirikukogu, mida juhatab peapiiskop. Erinevalt Rootsist ei ole Soome kirikukogu valimised otseselt seotud poliitiliste erakondade nimekirjade või programmisega. See oleks Soome kiriku kui avalik-õigusliku institutsiooni põhimõtete vastu. Samas on kiriku seotus riigiga tugev ja riik korraldab ka Soomes kiriku eest kirikumaksu kogumise, tagades kirikule nõnda stabiilse sissetuleku.
Soome kirikut on viimastel aastatel ja eriti viimastel nädalatel tabanud kirikust lahkumise tulv, mis lööb kirikut ka majanduslikult. Lahkujaid on varem olnud peamiselt liberaalsemate vaadetega liikmete hulgas, kellele pole olnud meeltmööda kiriku liigne jäikus moraali küsimustes.
Viimase kümne päevaga on kirikust lahkujaid olnud aga juba üle 20 000 ning lahkumine hoogustus hoopis pärast peapiiskop Kari Mäkise Facebookis tehtud toetusavaldust hiljuti Soome parlamendis heaks kiidetud sooneutraalsele abieluseadusele.
Olgugi et see seadus ei muutnud kiriku senikehtivat õpetust abielust, andis peapiiskopi seadusele antud toetus kiriku sisse sõnumi, millise suuna võib võtta nimetatud küsimuses hetkel veel 75 protsenti Soome rahvastikust esindav Soome Evangeelne Luterlik Kirik.
Eesti tee
Eesti tervitas reformatsiooniliikumist koos rootslaste ja soomlastega 16. sajandi esimeses pooles. Rootsi ajal oli Eesti aladel tegemist riigikirikuga ning ametlik seos riigiga säilis ka Vene impeeriumis. Vennastekoguduse liikumine 18. sajandil ja sellest mõjutatud rahvuslik ärkamisaeg 19. sajandi lõpul tõid seni baltisakslaste juhtimisel tegutsenud kirikusse esimesed eestlastest pastorid.
Vene tsaaririigi kokkuvarisemine lõi soodsad olud kirikuelu uut viisi korraldamiseks Eesti- ja Liivimaal. 1917. aastal kogunenud I kirikukongress otsustas, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on vaba rahvakirik. 1919. aastal võttis Eesti Asutav Kogu kirikult maaseadusega kõik varad ja lõpetas kiriku töötegijatele palga maksmise.
Samal aastal valis EELK oma esimeseks piiskopiks Keila õpetaja Jakob Kuke. 1925. aastal tagastati osa kiriku maadest ja ajaloolised hooned. Suurema osa riigistatud varast lubas Eesti riik kompenseerida. See lubadus ootab senini täitmist.
Sellest ajast on Eesti kirik iseseisva enesemääramis- ja otsustusõigusega usuline ühendus, erinevalt Rootsi kirikust, mis jäi riigikirikuks, või Soome kirikust, mis on tänini avalik-õiguslik institutsioon. Eestis ei ole riigikirikut, kuid kirik pole riigist lahutatud, nagu ei saa riigist ega ühiskonnast lahutada ühtegi eluvaldkonda.
Eesti riik eristab kirikute ja koguduste seaduse alusel tegutsevaid kirikuid eraldi seaduse alusel tegutsevatest mittetulundusühingutest ja sihtasutustest. EELK kõrgeim otsustuskogu on kirikukogu, kuhu kuulub 57 liiget, kellest enamik on vaimulikud ja umbes veerand ilmikliikmed.
Kõik liikmed on valitud demokraatlikult koguduste esindajate poolt. Erakonnapoliitika kirikukogu saali ei jõua ja usuelu küsimustes ei saa erinevalt Rootsist või teatud juhtudel ka Soomest keegi kirikule midagi ette heita või ette kirjutada. Sõltumatus oma otsustes ei anna kirikule põhjust astuda samme oma õpetuse aluste muutmiseks või väärtuste ümberhindamiseks.
Euroope tee?
Rootsi ja Soome kiriku valitud tee on enamuskiriku tee, mistõttu ollakse sunnitud tegema põhimõttelistes küsimustes kompromisse nii riigi kui ilmalikustunud meelelaadiga rahvaga.
Riigi ja kiriku vahetu seos ja otsene sõltuvus teineteisest on isegi Venemaal sarnasem Põhjamaade kui Eestiga. Venemaa ei kuulu küll Euroopa Liitu, kuid on siiski osa geograafilisest Euroopast.
Eesti kristlased, olgugi et ollakse suurim organiseeritud vähemusgrupp ühiskonnas, ei saa ega pea tegema oma usu küsimustes järeleandmisi või kompromisse ei Põhjamaade ega Venemaa kombel. Kui Rootsi ja Soome kirikutes on sellised sammud toonud kaasa kiriku liikmete ja toetajate arvu kiire vähenemise, siis miks peaks Eestis järgnema sarnastele otsustele kirikuga liitumise või usulise ärkamise aeg?
Kirik on avatud ja kutsub kõiki enda juurde sõnumiga, mis ei ole relatiivne, vaid püsiv ja igavene.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar