Tõlkis Larry
Küborg "Topol" selgitas Venemaa erivägede suuri kaotusi Donetski lennuväljal
93. brigaadi ülema asetäitja Aleksandr Vasilenkoga kohtus väljaande "Novõi region" korrespondent Dnepropetrovskis Metšnikovi- nimelises haigalas: kolonelleitnant sai 30. novembril Donetski lennuväljal bojevikkude ägedas rünnakus põrutada.
Vastupidiselt mõningate võitlejate arvamusele, et brigaadiülem ja tema asetäitjad kõige "palavamate" lahingute ajal oma nägu eesliinile ei näita, juhtis Aleksandr vana terminali kaitset novembri lõpus, kui seda õhkimiseks ette valmistati. Seetõttu teab ta toimunud sündmuste üksikasju paremini, kui enamus teisi.
Aleksandr, kas vastab tõele, et sügise lõpuks oli olukord lennuväljal muutunud nii raskeks, et võitlejad seal üle nädala ilma rotatsioonita olla ei kannatanud?
Niipalju, kui mina tean kasutas sellist praktikat 79. brigaad, kes saabus lennuväljale septembri lõpus, kui seal läks väga "palavaks". Aga meie 93. brigaad asus seal suvest saadik. Tõsi, mina isiklikult saabusin oktoobris ja sellest, mis seal varem toimus tean vaid läbi teiste meeste juttude. Siiski brigaadiülema asetäitjana (zampolit!!) tean, et sel ajal, kui seal ei olnud veel nii raske toimus rotatsioon väga harva. Siis, kui algas "kuum periood" tõid bojevikud kohale suurtükid ja muud tulevahendid. Algul, ei teagi, kas ei jätkunud vaenlasel jõudu rünnakute tugevdamiseks või ei pidanud nad antud rindelõiku tähtsaks. Hiljem, kui objekti tähtsus antud piirkonnas neile kohale jõudis, tihenesid ka katsed lennuvälja vallutada. Sealtmaalt algas ka meiepoolne isikkooseisu sagedasem rotatsioon. See ei õnnestunud mitte alati, kuna meeste ja varustuse sisse- ning väljavedu oli muutunud raskemaks.
Lennuväljale- ja sealt ära sõitmiseks oli jäänud vaid üks tee?
Jah. Selleks oli lennuvälja lennurada, mis viis otse terminalideni. Me nimetame seda "elu teeks", kuid see on väga tugeva tule all. Vaenlane on hakanud tihti muutma tuletegevuse iseloomu - raske on ette näha, milliste relvade kasutamisega algab rünnak. Ümbruskonna varjumisvõimalused on vaenlasele soodsad, sellest tulenevalt on nad hakanud tihti positsioone vahetama. Sõjalisest vaatepunktist on see õige tegutsemine.
(Aleksandr räägib pausidega iga kahe- kolme sõna järel, hingamisel on kuulda raginat: hääle- aparaat ei ole veel täielikult taastunud. Pikk, kõhn ja kergelt hallinev, vastab ta täpselt oma aliasele "Topol".)
"Ma ei varja oma aliast - arvan, et vaenlasele on see niigi juba ammu teada," vastab Aleksandr naeratades küsimusele aliase kohta.
"Asi on selles, et lennuvälja terminalide külmikutes on palju bojevikkude laipu ja me oleme mitmel korral üritanud neid üle anda. Läksime lausa Pušilininini välja, sel ajal kui ta veel DNR peaminister oli - pakkusime, et viigu ära. Kuigi see on sõda, siiski ma ise vähemasti arvan, et eksisteerivad mingid üldised inimväärtused, normid ja printsiibid, et vastasesse on vaja suhtuda austusega. Me saatsime ka haavatud bojevikke, keda suutsime, koos omade haavatutega ravile. Ka nendest relvarahudest laipade korjamiseks meie pool pidas alati kinni, mida aga ei saa öelda vastase kohta...
Miks te ikkagi vana terminali õhkisite? Pakkus see ju mitmeid kuid varjet meie võitlejatele?
Selle hetkeni, kui see juhtus, kontrollisime me vaid poolt vanast terminalist. No vaadake- (ta asetab telekapuldi haiglavoodile ja jagab selle sõrmega puldil jooni tõmmates kolmeks võrdseks osaks)- vot siin, läänepoolses osas asusime meie, aga peaaegu kogu idapoolne osa oli juba vaenlase käes." Kuid hoone oli liigendatud koridoride ja treppidega (kommunikatsija?), niiet nad ei saanud meile otse peale tulla, vaid ainult läbi kolmanda korruse ja katuse. Katus oli pea täielikult purustatud ja ümbritsevatelt tänavatelt juba ammu täielikult tule all hoitav, nagu ka kolmas korrus. Ka ülejäänud korrused olid tugeva tule all, kuid esimesel korrusel ja ka keldris oli kuidagimoodi võimalik varju leida. Vaenlane kasutas tuletegevuseks ümberkaudsetelt tänavatelt nii tanke, miinipildujaid kui ka laskurrelvi. Lisaks eraldasid meid vaenlasest rusud (ta osutab telekapuldi keskosale), sinna paigaldasime me lõksmiinid ja üritasime seal käimist vältida.
Vanast terminalist edasi Lääne poole asub uus terminal ja sealt edasi dispetšeritorn. Seega kogu meie vägede poolt kontrollitav ala asus meist Lääne pool, lennuväljaga külgnev Peski küla, kus asub meie suurtükivägi, samuti. Üldises mõttes asus meie positsioon lennuvälja keskel, ümbritsetuna avatud maastikuga, aga bojevikud piirasid meid tagantpoolt- ja osaliselt ka eestpoolt sisse ja hoidsid kogu ümbrust tule all.
Kui hoone keskosa oli rusudes, siis hoonesse jäämine ei olnud ju turvaline?
Muidugi. Selleks hetkeks oli vana terminal rohkem puruks, kui uus. Kandvad seinad ja karkass olid monoliitbetoonist, kuid vaheseinad olid vaid ühekordsest tellisest. Kohti, kuhu varjuda seal praktiliselt enam ei olnud.
Vaenlase ägedad rünnakud algasid juba 29. novembril, kui nad üritasid tungida läbi hoone - seespool hoonet tulistades meid ja loopides granaate, väljaspool hoonet aga kattis neid suurtükivägi. Me lõime nende rünnakud tagasi, kuid olukord muutus järjest raskemaks. Mina olin seal vanim nii auastmelt kui ka ametikoha poolest. Arvan, et alahindasin olukorda, kuna pidev koordineerimine ATO staabiga oli uinutanud meie valvsuse.
Mismoodi?
Pidevad käsud tuletegevuse peatamiseks ja kinnitused, et vaenlasega on selles kokku lepitud. Me küsisime- "No mismoodi? Näe, liiguvad grupid ja tulistavad meid.." Meile aga öeldi, et need grupid, mis hoones liikusid ja meid tulistasid on vaenlase käsuliinist lahku löönud ja nende kontrolli alt väljunud. Lisaks, vahetult enne seda õnnestus meil vaenlasega kokku leppida "rohelise koridori" osas, mille kaudu toodi terminalide juurde kütust ja toitu. Selline hea tahte žest oli tunnistuseks headest kavatsustest.
Ja üleüldse, kõikide nende pidevate teadete tõttu relvarahu väljakuulutamisest kahaneb valvsus. Kui me kõikidel tasanditel ei usuks neid kõikvõimalikke relvarahusid ja tuletegevuse peatamisi, vaid peaksime lahinguid, siis oleksid meie positsioonid praegu lennuväljal ka märksa kindlamad. Aga minu arust ATO staabis ei aduta eriti, et kokkuvõttes paneb see kõik meie mehed ebasoodsasse olukorda.
Millal oli see hetk, kui vana terminal osutus praktiliselt poolenisti ümberpiiratuks?
Iga kord tuletegevuse peatamise väljakuulutamise ajal pidasid nad end ülbevõitu üleval. Teadsid, et me ei hakka neid tulistama ja vahetasid positsioone. Tegid näo, nagu korjaksid omi langenuid ja haavatuid, aga tegelikult... Me nägime seda kõike, aga midagi teha ei saanud.
Kuidas arenesid sündmused enne õhkimist?
Lahingud käisid teisel- ja esimesel korrusel ja keldris, vaenlane loopis meid granaatidega. Seal olid takistused-tõkked, mida nad ei suutnud ületada, kuid valitses oht, et nad lõhuvad omale tee koridoridest mööda ja sealtkaudu jõuavad meieni. 29. novembri jooksul kandsime tuntavaid kaotusi haavatute näol, üks raskelt haavatu suri hiljem haiglas. Kuid rünnakud ei lõppenud...
Konkreetset õhkimise hetke ma enam ei mäleta, kuna olin selleks hetkeks juba kurdistunud. Kahtlustan, et minu käsud ei olnud enam päris selged ja juhtimise võtsid üle auastmelt madalamad ohvitserid. Üldine tegevusplaan oli neile samas teada. Lisaks sellele tellisime ise terminali peale raskesuurtükkide tule. Palusime tuld enda peale tellides suurtükiväelasi arvestada kujunenud vaenupoolte asetusega, kuigi olime ise samas hoones.
Kokkuvõttes, numbrid Venemaa Kamina koostatud kokkuvõttest, mille avalikustas Venemaa inimõiguslane Jelena Vassiljeva, avaldasid kõikidele muljet. Vaenlase kaotused ainuüksi 30. novembril ja ainuüksi Donetski lennuväljal olid 299 surnut ja 190 haavatut. Mis täpsemalt viis nii suurte numbriteni?
See oli kõigi nende päevade tugevaim suurtükiväe tuletoetus - nii lähematelt kui ka kaugematelt positsioonidelt. Mitte ainult terminali pihta, vaid ka kõikide teiste bojevikkude positsioonide pihta. No ja loomulikult - terminali õhkimine. Vaadake, vaenlane ei oodanud, et me valmistame õhkimiseks ette hoone, milles me ise asume, sest kasvõi üksainus "kõrvalekaldunud" mürsu tabamus ja me oleksime ise õhku lennanud. Lõpptulemusena aga sattusid lõksu nemad.
Muuseas, vastavalt rünnaku teostamise taktika reeglitele peaks ründajate arv ületama kaitsjate arvu vähemasti kolm korda. Seepärast pidi ründajate koguarv - nii DNR bojevikud kui vene sõdurid - ületama 500 mehe piiri.
Sel hetkel olin ma pool- teadvuseta olekus, kuid taas toibununa võtsin kõike toimunut kui fiaskot - ülemad meist kõrgemal olid andnud meile ülesande hoida terminali, meie aga võtsime vastu otsuse see õhku lasta. Tuleb välja, et me ei täitnud oma lahingülesannet... Kuid analüüsides hiljem andmeid kaotuste kohta sain ma aru, et meie otsus oli õige - mõtiskleb kolonelleitnant, kes oma 38 eluaastast juba 22 on andnud sõjaväele.
Kas see on tõsi, et need kaotusenumbrid - need ei ole lihtsalt vene sõdurid, vaid eriüksus "Vimpel"?
Ma ei oska täpselt öelda, kas need olid eriväelased või mitte, kuid viimastel päevadel muutusid viisid, kuidas vaenlane meile lähenes. Ma hindan kõrgelt ründajate professionaalsust ja hinnates nende tegevust, kui sõjaväelane jõuan ma tõdemuseni, et need olid eriväelased. Koordineeritud tegevused, tegutseti 2-3 meest koos, anti kogupauke isegi granaadiheitjatega - selliseid asju on vaja õppida. Need mehed olid rohkem kui ühe päeva oma elus harjutusväljadel veetnud. Ründasid hoonet väga ilusti. Need jutud eriväelastest langesid kokku minu vaatlustega.
Kui palju meie poolel langenuid oli?
Meie brigaadis langes kahe päeva jooksul kolm meest. Kui palju teistes üksustes langenuid oli - ei tea. Haavatuid oli rohkem.
Aleksandr, mis teid lennuväljal viibitud aja jooksul üllatas?
See, et sellised inimesed ja sellises kontsentratsioonis mind ümbritsesid. Ma rääkisin neile kogu aeg, et mul on heameel nende hulgas viibida. Näiteks oli haavatuid võimalik vanast terminalist evakueerida vaid mööda teed uude terminali. Need 80 meetrit olid väga ohtlikud - ainuüksi snaipritules hukkus sellel teel kolm meest! Tulistati ka kuulipildujast, varjuda pole kusagile, hoonerusud, millest on vaja üle hüpata või astuda. Haavatu aga ei saa ju ise minna, teda oli vaja kogu see aeg tassida. No ja kui tekkis vajadus tassijate järele, siis ei jäänud kunagi õhku rippuma küsimus - kes lähevad? Alati leidusid vabatahtlikud.
Oli juhuseid, kui valitses veepuudus, vett jätkus konkreetselt 100 g mehe kohta. Olles poiste hulgas ei tundnud ma enda ja nende vahel mitte milleski mitte mingisugust vahet, usaldasin neid nagu iseennast.
Teate, nende 22 aasta jooksul oli mul piiratud suhtlusringkond ja ka meie, sõjaväelaste, staatus oli teine. Ma ei teadnud, et minu maal elab nii palju häid inimesi. Nüüd aga on suhtlusringkond laienenud, oleme kokku puutunud teistsuguste inimestega, see on meid liitnud ja tundub, et väga paljudele läheb meie maa käekäik korda. Mida kõike näitab see, et meie kompaniiülema abi oli tsiviilelus ajaloodoktor! Sõjalise ametikoha poolest sinust madalam, kuid kingib sulle raamatu - oma töö, mida ta ise on uurinud ja ise kirjutanud - ja sa taipad, kui raske töö see on!
Või näiteks sa räägid inimesega terminalis - lihtsalt ühega poistest, kellega ma varem lähemalt tuttav ei olnud. Pärast kuuled, kuidas ta telefonitsi arutleb väga professionaalsel kombel põllumajandustehnikast. Mul tekkis huvi ja tegin juttu ja tuli välja, et tal on terve majand, millel on 20 masinat! Ja põllud... ja inimesed... ja kõike seda on vaja juhtida. Aga siin on ta kuulipildur ja sellise valiku tegi ise. Räägib, et tuli vabatahtlikuna, sest tahab, et maad juhiksime meie ise, mitte aga keegi teine. Vot selliste inimestega on mulle saanud osaks au tutvuda... Kohe, kui paranen lähen sinna tagasi.
93. brigaadi ülema asetäitja Aleksandr Vasilenkoga kohtus väljaande "Novõi region" korrespondent Dnepropetrovskis Metšnikovi- nimelises haigalas: kolonelleitnant sai 30. novembril Donetski lennuväljal bojevikkude ägedas rünnakus põrutada.
Vastupidiselt mõningate võitlejate arvamusele, et brigaadiülem ja tema asetäitjad kõige "palavamate" lahingute ajal oma nägu eesliinile ei näita, juhtis Aleksandr vana terminali kaitset novembri lõpus, kui seda õhkimiseks ette valmistati. Seetõttu teab ta toimunud sündmuste üksikasju paremini, kui enamus teisi.
Aleksandr, kas vastab tõele, et sügise lõpuks oli olukord lennuväljal muutunud nii raskeks, et võitlejad seal üle nädala ilma rotatsioonita olla ei kannatanud?
Niipalju, kui mina tean kasutas sellist praktikat 79. brigaad, kes saabus lennuväljale septembri lõpus, kui seal läks väga "palavaks". Aga meie 93. brigaad asus seal suvest saadik. Tõsi, mina isiklikult saabusin oktoobris ja sellest, mis seal varem toimus tean vaid läbi teiste meeste juttude. Siiski brigaadiülema asetäitjana (zampolit!!) tean, et sel ajal, kui seal ei olnud veel nii raske toimus rotatsioon väga harva. Siis, kui algas "kuum periood" tõid bojevikud kohale suurtükid ja muud tulevahendid. Algul, ei teagi, kas ei jätkunud vaenlasel jõudu rünnakute tugevdamiseks või ei pidanud nad antud rindelõiku tähtsaks. Hiljem, kui objekti tähtsus antud piirkonnas neile kohale jõudis, tihenesid ka katsed lennuvälja vallutada. Sealtmaalt algas ka meiepoolne isikkooseisu sagedasem rotatsioon. See ei õnnestunud mitte alati, kuna meeste ja varustuse sisse- ning väljavedu oli muutunud raskemaks.
Lennuväljale- ja sealt ära sõitmiseks oli jäänud vaid üks tee?
Jah. Selleks oli lennuvälja lennurada, mis viis otse terminalideni. Me nimetame seda "elu teeks", kuid see on väga tugeva tule all. Vaenlane on hakanud tihti muutma tuletegevuse iseloomu - raske on ette näha, milliste relvade kasutamisega algab rünnak. Ümbruskonna varjumisvõimalused on vaenlasele soodsad, sellest tulenevalt on nad hakanud tihti positsioone vahetama. Sõjalisest vaatepunktist on see õige tegutsemine.
(Aleksandr räägib pausidega iga kahe- kolme sõna järel, hingamisel on kuulda raginat: hääle- aparaat ei ole veel täielikult taastunud. Pikk, kõhn ja kergelt hallinev, vastab ta täpselt oma aliasele "Topol".)
"Ma ei varja oma aliast - arvan, et vaenlasele on see niigi juba ammu teada," vastab Aleksandr naeratades küsimusele aliase kohta.
"Asi on selles, et lennuvälja terminalide külmikutes on palju bojevikkude laipu ja me oleme mitmel korral üritanud neid üle anda. Läksime lausa Pušilininini välja, sel ajal kui ta veel DNR peaminister oli - pakkusime, et viigu ära. Kuigi see on sõda, siiski ma ise vähemasti arvan, et eksisteerivad mingid üldised inimväärtused, normid ja printsiibid, et vastasesse on vaja suhtuda austusega. Me saatsime ka haavatud bojevikke, keda suutsime, koos omade haavatutega ravile. Ka nendest relvarahudest laipade korjamiseks meie pool pidas alati kinni, mida aga ei saa öelda vastase kohta...
Miks te ikkagi vana terminali õhkisite? Pakkus see ju mitmeid kuid varjet meie võitlejatele?
Selle hetkeni, kui see juhtus, kontrollisime me vaid poolt vanast terminalist. No vaadake- (ta asetab telekapuldi haiglavoodile ja jagab selle sõrmega puldil jooni tõmmates kolmeks võrdseks osaks)- vot siin, läänepoolses osas asusime meie, aga peaaegu kogu idapoolne osa oli juba vaenlase käes." Kuid hoone oli liigendatud koridoride ja treppidega (kommunikatsija?), niiet nad ei saanud meile otse peale tulla, vaid ainult läbi kolmanda korruse ja katuse. Katus oli pea täielikult purustatud ja ümbritsevatelt tänavatelt juba ammu täielikult tule all hoitav, nagu ka kolmas korrus. Ka ülejäänud korrused olid tugeva tule all, kuid esimesel korrusel ja ka keldris oli kuidagimoodi võimalik varju leida. Vaenlane kasutas tuletegevuseks ümberkaudsetelt tänavatelt nii tanke, miinipildujaid kui ka laskurrelvi. Lisaks eraldasid meid vaenlasest rusud (ta osutab telekapuldi keskosale), sinna paigaldasime me lõksmiinid ja üritasime seal käimist vältida.
Vanast terminalist edasi Lääne poole asub uus terminal ja sealt edasi dispetšeritorn. Seega kogu meie vägede poolt kontrollitav ala asus meist Lääne pool, lennuväljaga külgnev Peski küla, kus asub meie suurtükivägi, samuti. Üldises mõttes asus meie positsioon lennuvälja keskel, ümbritsetuna avatud maastikuga, aga bojevikud piirasid meid tagantpoolt- ja osaliselt ka eestpoolt sisse ja hoidsid kogu ümbrust tule all.
Kui hoone keskosa oli rusudes, siis hoonesse jäämine ei olnud ju turvaline?
Muidugi. Selleks hetkeks oli vana terminal rohkem puruks, kui uus. Kandvad seinad ja karkass olid monoliitbetoonist, kuid vaheseinad olid vaid ühekordsest tellisest. Kohti, kuhu varjuda seal praktiliselt enam ei olnud.
Vaenlase ägedad rünnakud algasid juba 29. novembril, kui nad üritasid tungida läbi hoone - seespool hoonet tulistades meid ja loopides granaate, väljaspool hoonet aga kattis neid suurtükivägi. Me lõime nende rünnakud tagasi, kuid olukord muutus järjest raskemaks. Mina olin seal vanim nii auastmelt kui ka ametikoha poolest. Arvan, et alahindasin olukorda, kuna pidev koordineerimine ATO staabiga oli uinutanud meie valvsuse.
Mismoodi?
Pidevad käsud tuletegevuse peatamiseks ja kinnitused, et vaenlasega on selles kokku lepitud. Me küsisime- "No mismoodi? Näe, liiguvad grupid ja tulistavad meid.." Meile aga öeldi, et need grupid, mis hoones liikusid ja meid tulistasid on vaenlase käsuliinist lahku löönud ja nende kontrolli alt väljunud. Lisaks, vahetult enne seda õnnestus meil vaenlasega kokku leppida "rohelise koridori" osas, mille kaudu toodi terminalide juurde kütust ja toitu. Selline hea tahte žest oli tunnistuseks headest kavatsustest.
Ja üleüldse, kõikide nende pidevate teadete tõttu relvarahu väljakuulutamisest kahaneb valvsus. Kui me kõikidel tasanditel ei usuks neid kõikvõimalikke relvarahusid ja tuletegevuse peatamisi, vaid peaksime lahinguid, siis oleksid meie positsioonid praegu lennuväljal ka märksa kindlamad. Aga minu arust ATO staabis ei aduta eriti, et kokkuvõttes paneb see kõik meie mehed ebasoodsasse olukorda.
Millal oli see hetk, kui vana terminal osutus praktiliselt poolenisti ümberpiiratuks?
Iga kord tuletegevuse peatamise väljakuulutamise ajal pidasid nad end ülbevõitu üleval. Teadsid, et me ei hakka neid tulistama ja vahetasid positsioone. Tegid näo, nagu korjaksid omi langenuid ja haavatuid, aga tegelikult... Me nägime seda kõike, aga midagi teha ei saanud.
Kuidas arenesid sündmused enne õhkimist?
Lahingud käisid teisel- ja esimesel korrusel ja keldris, vaenlane loopis meid granaatidega. Seal olid takistused-tõkked, mida nad ei suutnud ületada, kuid valitses oht, et nad lõhuvad omale tee koridoridest mööda ja sealtkaudu jõuavad meieni. 29. novembri jooksul kandsime tuntavaid kaotusi haavatute näol, üks raskelt haavatu suri hiljem haiglas. Kuid rünnakud ei lõppenud...
Konkreetset õhkimise hetke ma enam ei mäleta, kuna olin selleks hetkeks juba kurdistunud. Kahtlustan, et minu käsud ei olnud enam päris selged ja juhtimise võtsid üle auastmelt madalamad ohvitserid. Üldine tegevusplaan oli neile samas teada. Lisaks sellele tellisime ise terminali peale raskesuurtükkide tule. Palusime tuld enda peale tellides suurtükiväelasi arvestada kujunenud vaenupoolte asetusega, kuigi olime ise samas hoones.
Kokkuvõttes, numbrid Venemaa Kamina koostatud kokkuvõttest, mille avalikustas Venemaa inimõiguslane Jelena Vassiljeva, avaldasid kõikidele muljet. Vaenlase kaotused ainuüksi 30. novembril ja ainuüksi Donetski lennuväljal olid 299 surnut ja 190 haavatut. Mis täpsemalt viis nii suurte numbriteni?
See oli kõigi nende päevade tugevaim suurtükiväe tuletoetus - nii lähematelt kui ka kaugematelt positsioonidelt. Mitte ainult terminali pihta, vaid ka kõikide teiste bojevikkude positsioonide pihta. No ja loomulikult - terminali õhkimine. Vaadake, vaenlane ei oodanud, et me valmistame õhkimiseks ette hoone, milles me ise asume, sest kasvõi üksainus "kõrvalekaldunud" mürsu tabamus ja me oleksime ise õhku lennanud. Lõpptulemusena aga sattusid lõksu nemad.
Muuseas, vastavalt rünnaku teostamise taktika reeglitele peaks ründajate arv ületama kaitsjate arvu vähemasti kolm korda. Seepärast pidi ründajate koguarv - nii DNR bojevikud kui vene sõdurid - ületama 500 mehe piiri.
Sel hetkel olin ma pool- teadvuseta olekus, kuid taas toibununa võtsin kõike toimunut kui fiaskot - ülemad meist kõrgemal olid andnud meile ülesande hoida terminali, meie aga võtsime vastu otsuse see õhku lasta. Tuleb välja, et me ei täitnud oma lahingülesannet... Kuid analüüsides hiljem andmeid kaotuste kohta sain ma aru, et meie otsus oli õige - mõtiskleb kolonelleitnant, kes oma 38 eluaastast juba 22 on andnud sõjaväele.
Kas see on tõsi, et need kaotusenumbrid - need ei ole lihtsalt vene sõdurid, vaid eriüksus "Vimpel"?
Ma ei oska täpselt öelda, kas need olid eriväelased või mitte, kuid viimastel päevadel muutusid viisid, kuidas vaenlane meile lähenes. Ma hindan kõrgelt ründajate professionaalsust ja hinnates nende tegevust, kui sõjaväelane jõuan ma tõdemuseni, et need olid eriväelased. Koordineeritud tegevused, tegutseti 2-3 meest koos, anti kogupauke isegi granaadiheitjatega - selliseid asju on vaja õppida. Need mehed olid rohkem kui ühe päeva oma elus harjutusväljadel veetnud. Ründasid hoonet väga ilusti. Need jutud eriväelastest langesid kokku minu vaatlustega.
Kui palju meie poolel langenuid oli?
Meie brigaadis langes kahe päeva jooksul kolm meest. Kui palju teistes üksustes langenuid oli - ei tea. Haavatuid oli rohkem.
Aleksandr, mis teid lennuväljal viibitud aja jooksul üllatas?
See, et sellised inimesed ja sellises kontsentratsioonis mind ümbritsesid. Ma rääkisin neile kogu aeg, et mul on heameel nende hulgas viibida. Näiteks oli haavatuid võimalik vanast terminalist evakueerida vaid mööda teed uude terminali. Need 80 meetrit olid väga ohtlikud - ainuüksi snaipritules hukkus sellel teel kolm meest! Tulistati ka kuulipildujast, varjuda pole kusagile, hoonerusud, millest on vaja üle hüpata või astuda. Haavatu aga ei saa ju ise minna, teda oli vaja kogu see aeg tassida. No ja kui tekkis vajadus tassijate järele, siis ei jäänud kunagi õhku rippuma küsimus - kes lähevad? Alati leidusid vabatahtlikud.
Oli juhuseid, kui valitses veepuudus, vett jätkus konkreetselt 100 g mehe kohta. Olles poiste hulgas ei tundnud ma enda ja nende vahel mitte milleski mitte mingisugust vahet, usaldasin neid nagu iseennast.
Teate, nende 22 aasta jooksul oli mul piiratud suhtlusringkond ja ka meie, sõjaväelaste, staatus oli teine. Ma ei teadnud, et minu maal elab nii palju häid inimesi. Nüüd aga on suhtlusringkond laienenud, oleme kokku puutunud teistsuguste inimestega, see on meid liitnud ja tundub, et väga paljudele läheb meie maa käekäik korda. Mida kõike näitab see, et meie kompaniiülema abi oli tsiviilelus ajaloodoktor! Sõjalise ametikoha poolest sinust madalam, kuid kingib sulle raamatu - oma töö, mida ta ise on uurinud ja ise kirjutanud - ja sa taipad, kui raske töö see on!
Või näiteks sa räägid inimesega terminalis - lihtsalt ühega poistest, kellega ma varem lähemalt tuttav ei olnud. Pärast kuuled, kuidas ta telefonitsi arutleb väga professionaalsel kombel põllumajandustehnikast. Mul tekkis huvi ja tegin juttu ja tuli välja, et tal on terve majand, millel on 20 masinat! Ja põllud... ja inimesed... ja kõike seda on vaja juhtida. Aga siin on ta kuulipildur ja sellise valiku tegi ise. Räägib, et tuli vabatahtlikuna, sest tahab, et maad juhiksime meie ise, mitte aga keegi teine. Vot selliste inimestega on mulle saanud osaks au tutvuda... Kohe, kui paranen lähen sinna tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar