Ilmunud Horisont 6/2008
Aastalõpu lähenedes jõuavad vaateakendele taas jõuluvana ja päkapikud. Viimased olid enne deformeerumist inglid, nagu näärivana sõbratar Lumehelbekegi. Tänapäeva vaoshoitud usuteaduses on inglid siiski marginaalsed ning enamik evangeelseid süstemaatilise teoloogia käsiraamatuid ei maini neid üldse.
Igal ajastul on oma folkloor, mis seda iseloomustab. Nõukogude ajast pärineb lugu, kuidas lektor loengus: "Kas jumal lõi maailma kuue päevaga?" tõestas, et tänapäeva teadus on teinud kindlaks - Maa on tekkinud miljardite aastate eest. Loengu lõpul küsis üks mees tagareast: "Seltsimees lektor, mitme päevaga lõi jumal Andromeeda udukogu?" Vaene esineja oli kimbatuses, sest teda ei olnud instrueeritud, kuidas niisugusele provokatsioonilisele küsimusele vastata. Ta tunnistas ausalt, et ei tea, aga küsib partei keskkomiteest järele ja vastab järgmine kord.
Mulle anekdoodid meeldivad, sest nendes on asja uba esitatud kontsentreeritult. Kui töötasin Saaremaal luteri kiriku vaimulikuna, oli meid seal kaheteistkümne koguduse kohta viis meest. Õigeusu kirikus oli kokku kaks preestrit, vabakogudustes ka mõned kuulutajad vennad. Meie vastas seisis riiklike lektorite armee. Kollektsioneerisin tollal usuvastase võitluse operatiivteateid. Tsiteerin EKP Kingissepa rajoonikomitee I sekretäri Jüri Suurhansu ettekannet pleenumil "Ideoloogiatöö ja poliitiline kasvatustöö kõrgemale tasemele", nagu see ilmus 1979. aasta 2. augusti Kommunismiehitajas: "Meie rajoonis on ligi 800 poliitinformaatorit ja umbes 600 alalist agitaatorit. See on arvestatav jõud poliitilise selgitustöö tegemisel. On paranenud poliitinformaatorite ja agitaatorite kollektiivide kvalitatiivne koosseis. On tõusnud haridustase, rohkem on kommuniste, tipp- ja keskastme juhte."
Ateistliku ajupesu lünklikkus
Kolmkümmend aastat tagasi tegutses üksnes Saare- ja Muhumaal niisiis 1400 rahvavalgustajat. Võib-olla kõik nendest ei teinud oma tööd südametunnistusega, olid rehepapid, kes ei uskunud ise ei ajaloolist ega dialektilist materialismi. Aga nende tubli töö aitas nii või teisiti kaasa tulemusele - sotsioloogide mõõtmiste kohaselt on Eesti maailma sekulariseerunuim riik.
Samas andis EMOR-i 1992. aastal läbi viidud küsitlus järgmised tulemused: keskeltläbi 30 protsenti Eesti elanikest uskus väljapakutud paranähtustesse ja ligi 5 protsenti väitis, et on neid ka ise kogenud. Näiteks kätega ravimise võimalikkusse uskus vastanuist 58, astroloogiasse 50, maaväliste olendite külaskäike 46, selgeltnägemisse 38, kummitamisse 24, telepaatiasse ja reinkarnatsiooni 22 ning vaimude olemasollu 21 protsenti vastanuist.
Soome Akadeemia ja EMOR-i 1998. aasta küsitluse järgi uskus astroloogiasse 45 ja reinkarnatsiooni 27 protsenti Eesti elanikest - eesti naistest uskus horoskoope 53 protsenti. Kõige usinam paranormaalsete nähtuste austaja Eestis on 25-34-aastane kõrgharidusega eestlanna. Eestis usub 31 protsenti naistest ja 16 meestest kummitusi, vastavalt 45 ja 31 selgeltnägemisse, 28 ja 13 vaimudesse ning 58 naisi ja 41 protsenti mehi astroloogiasse.
Tiit Kändleri tabava iseloomustuse kohaselt on eestlased tontusksed. Nad ei usu Jumalat ega vaja kirikut, aga seda vägevamaks on saanud taevaalused väed ja jõud.
Nähtamatu ilmata nähtavasti ei saa. Pühade puhul muutub muist tegelasi nähtavakski. Myra piiskop Nikolausest on saanud Ameerikas Coca-Cola disainitud Santa Claus ja Venemaal Ded Moroz. Viimase girlfriend Snegurotška oli kunagi inglikene, nagu ka gnoomid ehk päkapikud enne deformeerumist.
Nõukogude võim oli edukas kiriku kui organisatsiooni lammutamisel ning traditsioonilise usu väljajuurimisel. Rahvaliku ebausu vastu ei võideldud ja nii see õilmitseb.
"Jumal on surnud. Me oleme ta tapnud - teie ja mina!" See töö ei nõudnud Nietzschel ja ta sõpradel erilist vaeva, ei läinud vaja isegi hõbekuule.
Postkristliku Euroopa ateist on vaktsineeritud ja immuunne traditsioonilise kristluse suhtes. Ta on antiklerikaal, kes kardab kirikut ja Kristust nagu kuradit, aga on aldis uskuma aurasid ja avataarasid, ingleid ja indigolapsi.
Inglid ruulivad
Loodus ei salli tühja kohta ning mida aeg edasi, seda suuremaks muutub vajadus uskuda "midagi" endast suuremat. 2005. aasta Eurobaromeetri uuringu kohaselt usub vaid 16 protsenti eestimaalastest Jumala olemasolu (ingl there is a God), mis on madalaim näitaja Euroopas (Euroopa keskmine 52). Tervelt 54 protsenti eestimaalastest usub aga "mingisuguse vaimu või elujõu" olemasolu (ingl there is some sort of spirit or life force), mis on kõrgeim näitaja Euroopas (Euroopa keskmine 27).
Tänavu maikuu lõpul oli Eesti suuremate raamatupoodide müügiedetabelite tipus kaks äärmiselt kummalist teost: vene "psühholoogi" Anatoli Nekrassovi "Egregorid" (Pegasus) ja Rhonda Byrne'i "Saladused" (Pilgrim). Paistab, et rahvale läheb peale vaid täielik umbluu. Mari Peegel on nentinud sarkastiliselt: "Tegelikult leidubki neis raamatuis üks kuldaväärt tarkus: maailmas ringleb väga palju vaba raha, tuleb ainult leida nupukas idee, millega see lihtsameelsete käest kokku korjata."
Raha korjavad kokku ka inglilood ning neidki ilmub hulgi - näiteks naistekad, nagu Barbara Cartlandi "Saatan ja ingel" (Amor), Nora Robertsi "Gabrieli ingel" (Ersen), Hilary McKay "Saffy ingel" (Tiritamm), Tatjana Poljakova "Uue põlvkonna ingel" (Ersen), Konnie Bunkeri "Helge ingel" (Singori) jne. Väga nunnu on mannekeene ingliteks tituleerida, nagu näiteks SL Õhtulehe reportaažis 21. novembril 2006 "Inglid näitasid taas pesutrende". Ent inglid passivad ka poppidele poistele, nagu kirjutas 2008. aasta 3. märtsi SL Õhtuleht: "Eurolauluvõistlusel säranud Rolf Junior sai maha esimese sooloplaadiga, mida esitleti reedel vabameelsete klubis Angel - kannab ju kogumikki nime "Ingel"."
Möödunud aastal tuuritas keegi Kätlin Roovik alias Crystal Ra Lakshmi mööda Eestit, pidades avalikke loenguid, teemadeks "Armastuse saladus", "Külluse loomine", "Atlantise Valgus", "Peainglitega kohtumine" jms. Crystal Rale meeldib öelda, et ta on pärit taevast, sest paljud nimetavad teda ingliks. Ta õpetab, kuidas oma ellu küllust tuua ja elu lihtsamaks muuta. "Ma olen kõndiv armastus, kes inspireerib inimesi tiibu lehvitama ja lendama," kinnitab naine. Hingeõhtutel teeb ta rahvale lennuharjutusi, lendamine ongi tema üks lemmikmotiive. Cristal Ral on registreeritud firma nii Eestis kui Norras, seal kannab see nime New Flow. Neile, kes arvavad, et tema näol on tegu nutika äriprojekti autoriga, vastab naine, et igaüks võib vaimsete teadmiste abil muuta oma elu unistuste äriprojektiks. Augustis teatas ta uhkusega, et tema Eesti koolitustel on käinud ligemale 600 inimest. Hirmkallist maksumusest hoolimata. Pigem ehk just selle pärast, sest hind näitab kauba väärtust. Posijaid ja selgeltnägijaid aitavad isiklikud käsundusinglid (vt "Selgeltnägija-Nastjat abistavad inglid"). Võiks jätkata, aga niigi on selge - inglid on in.
Inglid Vanas Testamendis
Horisondi toimetus palus mul kirjutada, mida arvab tänapäeva teoloogia inglitest. Sooviti asjalikku ajaloolis-kultuur(antropoloog)ilist ülevaadet. Kerge see ülesanne ei ole, sest tegemist on komplitseeritud temaatikaga. Üritamata ammendavat esitlust, alustan Piibli tekstidega, sest teoloogia toetub seal öeldule.
Kreeka sõna angelos tähendab saadik. Juba Homerose aegadel oli saadiku staatus mingil moel sakraalne - saadiku isik oli jumalate kaitse all ja puutumatu: Achilleus ei vala oma viha välja Agamemnoni saadiku peale (Ilias I, 334jj). Antiik-Kreekas tegutsesid erakorralised ja täievolilised saadikud maiste ja taevaste valitsejate sõnumite edastajatena. Taevase angelos'e prototüüp on Hermes, Zeusi käskjalg. Oma saadikud on ka allilmal, nagu tunnistab Platon.
Vanas Testamendis kasutatud heebrea sõna mal'ach on sama tähendusega ja Septuagintas on ta kreeka keelde tõlgitud sõnaga angelos - saadik, kes peab täitma mingi kindla ülesande ning on selle täitmiseks varustatud vastava meelevallaga. Näiteks Jaakob ja Mooses - siinse ruumi säästmiseks eeldan, et lugeja vaatab ise huvi korral vastavad kohad Piiblist järele - läkitavad välja volitustega saadikud (vt 1Ms 32:4; 4Ms 20:14). Vanas tõlkes on seal eesti piiblis käsud, praeguses käskjalad. Või saadab neid välja Jumal. Näiteks prohvet Haggai kohta on temanimelises raamatus (1:13) öeldud vanas tõlkes "Jehoova käsk, ütles Jehoova käsuameti sees" ja uues tõlkes "Issanda käskjalg, ütles Issanda ülesannet täites" (vt ka Js 44:26; 2Aj 36:15). Preestri kohta aga Malaki raamatus (2:7): "Jah, preestri huuled talletavad tarkust ja tema suust otsitakse õpetust, sest tema on vägede Issanda käskjalg."
Ka Ristija Johannes on angelos, sõnumitooja ehk käskjalg. Matteuse evangeeliumi 11. peatüki 10. salmis on tema kohta öeldud: "Tema ongi see, kellest on kirjutatud: Vaata, ma saadan sinu eele oma käskjala, kes tasandab sinu tee su ees." Ja Markuse evangeeliumi 1. peatüki 2. salmis (tsiteeritud Ml 3:1): "Nõnda nagu on kirjutatud prohvet Jesaja raamatus: "Vaata, ma saadan sinu palge eele oma käskjala, kes valmistab su teed."
Jumala saadikud ilmuvad inimese kujul ning seetõttu ei suudeta neid kohemaid sellistena identifitseerida, nagu Joosua raamatu 5. peatükis (13-15), kus juttu Jehoova sõjaväe vürstist, või Kohtumõistjate raamatu 13. peatükis, kus räägitakse vaheldumisi Jehoova inglist ja Jumala mehest. Nii oli see ka Uues Testamendi ajal: "Ärge unustage külalislahkust, sest sel kombel on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid" (Hb 13:2).
Vahel ei ole selge, kas mal'ach ei ole hoopis eufemism, et vältida Jumala liiga antropomorfsena esitamist, nagu näiteks 1. Moosese raamatu 18. peatükis "Iisaki sündimise tõotus" ja 32. peatükis "Jaakob kardab kohtumist Eesaviga" (25-31). Moosese kutsumisloos, 2. Moosese raamatu 3. peatükis, räägitakse algul inglist, siis aga selgub, et põlevas põõsas on Issand ise.
Kuid lisaks ad hoc saadiku funktsioonidele esineb Piibli hilisemates raamatutes vihjeid nende muudele rollidele. Keerubid ja seeravid ei ole sõnumitoojad, vaid eriülesannetega taevased olendid, kes valvavad paradiisiaeda ja lepingulaegast ning moodustavad taevaväehulgad (vt 1Ms 3:24; 2Ms 25:18; Ps 103:19j; 148:2). Nägemustes on inglitel kuus tiiba, nagu prohvet Jesaja kutsumisvisioonis, või näevad nad välja rataste moodi, nagu prohvet Hesekieli kutsumisel (vt Js 6:2-7; Hs 1). Just taolised kirjeldused said aluseks juudi müstika fantastilistele spekulatsioonidele, kus lisaks Piiblis mainitud peainglitele said erilise tähenduse Metatron ja surmaingel.
1. sajandil Jeruusalemmas valitsenud konservatiivne kõrgkleerus, kes kuulus saduseride parteisse ehk koolkonda, ei uskunud ei ihu ülestõusmist (Mt 22:23) ega ingleid (Ap 23:8), erinevalt uuendusmeelsetest variseridest. Diasporaajuutluses ja eriti gnostitsistlikes ringides said aga mõned inglid äärmiselt olulisteks tegelasteks kui planeetide valitsejad.
Inglid Uues Testamendis
Uues Testamendis peetakse inglite olemasolu ning toimimist inimeste heaks endastmõistetavaks. Inglid on kardetavad olendid. Kuigi Matteuse evangeeliumis (22:30) öeldakse, et inglitel ei ole sugu - "ülestõusmisel ju ei võeta naist ega minda mehele, vaid ollakse nagu inglid taevas", on muistsete epifaaniate inglid mehed resp. noored mehed, kelle ilmumine reeglina tingib esmase reaktsioonina kabuhirmu - nii jõuluööl karjastel kui ka Jeesuse hauale läinud naistel (vt Lk 2:9j; Mt 28:4.8; Mk 16:58; Lk 24:5).
Ilmutusraamatus on ingleid mainitud 53 korda, kolmandik Uue Testamendi esinemisest. Seal on ingel, kes toimib Nägija Johannese giidina, seitsme Väike-Aasia koguduse inglid ja paljud-paljud teised, nagu trooniinglid ja Jumala raevu inglid. Üks põnevamaid lugusid on Miikaeli ja tema inglite sõda lohemao ja tema inglitega, nii et "suur lohemadu visati taevast välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad - ta visati maa peale ja tema inglid visati ühes temaga" (Ilm 12:7-9; vt ka Lk 10:18).
Vaimumaailm ei ole neutraalne ega ohutu, pigem tuleb nähtamatuid jõude karta: "Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud maha teie juurde, ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks" (Ilm 12:12). Päästmata inimesed elavad "selle maailma vürsti" (Jh 12:31; 14:30) himude järgi, "kellel on meelevald õhus, vaimu järgi, kes nüüdki toimib sõnakuulmatute laste seas" (Ef 2:2j).
Apostel Johannes manitseb: "Sõbrad, ärge usaldage iga vaimu, vaid katsuge vaimud läbi, kas nad on Jumalast" (1Jh 4:1; vt ka 1Tm 4:1). Midagi ei ole parata - ka "Saatan ise moondab ennast valguse ingliks" (2Kr 11:14j).
Apostel Paulus hoiatab pidevalt astraalseid olendeid ja ilmutusi pimesi usaldamast: "Mingit teist evangeeliumi ei ole olemaski, on vaid olemas mõningaid, kes teid heidutavad ja tahavad Kristuse evangeeliumi pahupidi pöörata. Aga kui meiegi või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud - see olgu ära neetud!" (Gl 1:7j) Oma võiduhümnis loetleb Paulus võimalikke jõudusid, kes võiksid soovida tulla inimese ja Jumala vahele, ning nimetab potentsiaalsete vaenulike vägede seas ka ingleid: "Ma olen ju veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused, ei tulevad, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mistahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas." (Rm 8:38j) Oht, et keegi trügib inimese ja Jumala vahele, oli täiesti reaalne: "Ärgu võtku teie võiduandi ükski, kes seda tahab "alandlikkuse" ja "inglite austamise" kaudu, kes selle üle, mis ta on "näinud", asjata oma lihalikus mõistuses hoopleb" (Kl 2:18). Rääkimata sellest, kui mõni lihtsameelne kiitleb end olevat "tunnetanud saatana sügavikke" (Ilm 2:24).
Isegi langemata inglid ei ole täiuslikud olendid. Esimese Peetruse kirja alguses (1:10-12). räägitakse usu eesmärgist - inimhingede pääsemisest ehk õndsakssaamisest, ja öeldakse: "Seda pääsemist on hoolega otsinud ja selle üle juurelnud prohvetid, kes on ennustanud seda armu, mis teie kätte on tulnud. Nad püüdsid välja uurida, mille kohta ja millisest ajast andis teada nendes olev Kristuse Vaim, tunnistades ette Kristuse kannatusi ja neile järgnevaid austusi. Nendele ilmutati, et mitte neile endile, vaid teie teenimiseks oli kõik see, mida nüüd teile on kuulutatud nende kaudu, kes teile taevast läkitatud Pühas Vaimus on toonud rõõmusõnumeid, millesse isegi inglid himustavad kummardades vaadata."
Inimene on mõnes mõttes ülem kui inglid. Kirjas heebrealastele (1:14) öeldakse: "Eks nad kõik ole vaid teenijad vaimud, abistamiseks läkitatavad nende heaks, kes ükskord pärivad päästmise." Üks heade inglite funktsioone on Jumala valitute toetamine ja kaitsmine (vt Mt 4:6, kus viidatakse Ps 91:11j; Mt 4:11; 26:53 jne). Näiteks apostel Peetruse imepärane vangist välja viimine, millest räägib Apostlite tegude raamat.
Inglid kristluse ajaloos
Esimestel sajanditel keskendus kogu tähelepanu Kristusele kui Lunastajale, keda vastandati isegi nii tugevalt kõigile muudele vaimuvägedele, et näiteks silmapaistev Rooma teoloog Marcion pidas 2. sajandi keskel Vana Testamendi Jumalat kurjaks demiurgiks, kelle käest Jeesus Kristus tuli meid päästma.
3. sajandil toimus ristiusus näiliselt väike, aga tegelikult oluline nihe - levis märtrite ja reliikviate kultus. Religioonilooliselt vaadates oli see samm vajalik lõplikuks võiduks sünkretistliku paganluse üle - kirik assimileeris teadlikult kõik mõeldavad ligitõmbavad elemendid paganlusest, mis muidu võinuksid konkureerida kristlusega. Lisaks märterpühakute rollile kasvas ka inglite ja peainglite tähendus, kes asendasid lokaalheeroste kultuse. See protsess jätkus kristluse riigiusundiks saamisel, kui kirikuga liitusid suured rahvahulgad, kes võtsid palju oma senistest uskumustest kaasa.
VII oikumeeniline kirikukogu Nikaias aastal 787 lubas ikoonide, pühakute ja inglite austamist (kr proskynēsis), aga mitte nende teenimist (kr latreia), mis kuulub ainuüksi Jumalale. Vahe oli teoreetiline, tegelikkuses jäi transtsendentne Jumal kaugeks ja kõrgeks ning Jeesus Kristus ei olnud niivõrd Lunastaja kui vihane viimsepäeva kohtunik. Usklik pöördus vajadusel eestkostjate poole.
Kui Jumal on absoluutselt kõik loonud ning Pantokrator, Kõigeväeline, siis on tema kätetöö ka nähtamatu vaimumaailm: "Sest tema läbi on kõik loodud, mis on taevas ja maa peal, mis on nähtav ja nähtamatu, olgu "troonid" või "ülemused", olgu "valitsused" või "meelevallad" - kõik on loodud tema kaudu ja tema poole, ja tema ise on enne kõike ja kõik püsib koos temas" (Kl 1:16j; vt ka Ef 1:21j). See ei olnud kristluse lahustumine polüteismis, vastupidi, kõrgkeskaja universaalsus, mis hõlmas nii angeloloogia kui ka demonoloogia, kasvas välja teadmisest, et Jumal "on meile teatanud oma tahtmise saladuse oma heameelt mööda, mille ta Kristuses oli kavandanud aegade täiuse korraldamiseks, et Kristuses võtta kokku kõik asjad, nii need, mis taevastes, kui need, mis maa peal" (Ef 1:9j).
Kuigi kirikuisa Augustinus argumenteeris oma 7. sermonis ehk jutluses: Angelus enim officii nomen est, non naturae (ingel on pigem ameti, mitte loomuse nimetus), läks areng teoloogias siiski teise suunda. Dionysios Areopagita jagas taevased olendid kolme kolmikusse. Esimesse, kõrgeimasse triaadi kuulusid seeravid, keerubid ja "troonid" (kr thronoi), teise ülemused (kr kyriotētes, ld dominitiones), "valitsused" (kr archai, ld virtutes) ja "meelevallad" (kr exousiai, ld potestates), kolmandasse "vürstiriigid" (ld principatus), peainglid, kes moodustasid jumaliku kohordi, ja lõpuks inglid, kes olid madalaimad ning kõige lähemal inimestele. Loomulikult jäi selle suurejoonelise süsteemi loomiseks Piibli sporaadilistest vihjetest väheseks, aga kuna Jumal on üks ja ainus, võis rahulikult kasutada kust tahes pärit materjali. Paavst Gregorius Suur teisendas veidi liigitust ning Dionysiose inglitehierarhial oli eriti rahvapärase vagaduskirjanduse jaoks suur tähendus.
Nii oli siis, kui inimesed arvasid, et nad suudavad oma mõtetega hõlmata taevast. Tänapäeva vaoshoitud usuteaduses on inglid marginaalsed ning enamik evangeelseid süstemaatilise teoloogia käsiraamatuid ei maini neid üldse, katoliiklased ainult möödaminnes. Ameerika kuulsaim baptisti äratusjutlustaja Billy Graham kirjutas ise 1975. aastal raamatu "Inglid: Jumala salajased teenrid", sest ta ei leidnud ühtegi uusaja usuteadlaste teost, kus nendest oleks põhjalikumalt räägitud.
Kui inglid on kristlikus kirikus mingi märkimisväärse jälje jätnud, siis ei ole see mitte teoloogia, vaid liturgia.Elajad (vanas tõlkes) ehk olendid (praeguses), kes ümbritsevad Jumala aujärge, teevad vägevat muusikat: "Ja ma kuulsin nende tiibade kahisemist, nagu suure vee kohisemine, kui Kõigevägevama hääl, kui nemad käisid; see oli kärina hääl, kui mürin leeris (uues tõlkes: müristamise kaja - otsekui sõjaleeri kära)" (Hs 1:24). Nägija Johannes: "Ja ma kuulsin häält taevast otsekui suurte vete kohisemist ning nagu suure kõue mürisemist, ning hääl, mida ma kuulsin, oli otsekui kanneldajate hääl, kes löövad oma kandleid" (Ilm 14:2).
Missa ordinaariumi ehk muutumatute tekstide ühe osa, Trishagioni ehk Sanctuse sõnad põhinevad prohvet Jesaja kuuldul: "Püha, püha, püha on Jehoova Seebaot (uues tõlkes: (taeva)vägede Issand), kõik maailm on täis tema au!" (Js 6:3). See ülistushüüd oli nii vali, et lävede postid ehk uksepiidad vabisesid hüüdja hääle pärast.
Gloria in excelis on maapealse, võitleva kiriku jumalateenistustel kõlav laul, mida karjased kuulsid jõuluööl, kui taeva sõjaväe hulk kiitis Jumalat: "Au olgu Jumalale kõrges, ja maa peal rahu, inimestest hea meel!" (Lk 2:14).
Ilmutusraamatu kompositsioon on selline, et vaheldumisi süngete sündmustega heidetakse pilk aujärje juures toimuvale, kus käib lakkamatu jumalateenistus.
Nii on mõistetav, et inglite laul sai prototüübiks maisele jumalateenistusele. Inglid laulavad alter ad alterum(üksteisele), sine fine (lõputult) ja una voce (ühel häälel). Need märksõnad said keskseks kuni barokiajastuni ning on kiriku liturgilises muusikas olulised ka praegu - inglite laulu matkib sõnadeta iubilus ja melismaatiline alleluia.
Inglid tänapäeva katoliku teoloogias
Rooma-katoliku kiriku suhtumise võtab kokku Katoliku Kiriku Katekismus. Paragrahvist "Kas inglid on olemas?" loeme: Nikaia usutunnistus kuulutab, et Jumal lõi kõik nähtava ja nähtamatu. Viimase alla kuuluvad ka puhtad vaimud, keda teame inglite nimetuse all ning kelle olemasolust annavad tunnistust nii Pühakiri kui ka kirikupärimus. Inglid on vaimsed loodud olendid; isikud ning surematud, kes on võimelised mõtlema ja armastama. Me usume, et neil oli nagu inimestelgi võimalus armastavat Loojat armastada ning vastu võtta või uhkuse ja isekuse tõttu temast ära pöörduda. Inglid on need nähtamatud vaimsed olendid, kes armastavad ja kummardavad Jumalat.
Pühakirja kohaselt on inglite (angelos tähendab sõnumitoojat) peamine ülesanne olla Jumala teenrid. Nad on Jumala ja inimeste vahendajad. Uues Testamendis kirjeldatakse, kuidas inglid tegutsevad lunastusloo otsustavatel hetkedel: ingel Gabriel kuulutab Maarjale, et too sünnitab Lunastaja, ja inglid on ka Jeesuse sünni juures. Inglid on kohal Jeesuse kiusamise ajal kõrbes, samuti Getsemani aias, aga ka Jeesuse ülestõusmise ning taevasseminemise ajal. Jeesus Kristus on inglite Issand, kuna need olid loodud tema läbi ning tema jaoks.
Liturgilise aasta vältel tähistab kirik kaht otseselt inglitega seotud püha. 29. septembril on peainglite (kõrgeimate inglite) püha. Ainult nende inglite nimesid on Piiblis mainitud - Miikael, Raafael ja Gaabriel. 2. oktoobril on kaitseinglite püha. Traditsiooniliselt on katoliiklased ja teisedki kristlased uskunud, et igaühel meist on kaitseingel, kes meid abistab ja toetab. Kirikupärimus toetab igati usku inimese isiklikesse kaitseinglitesse ning nende austamist. Neilt palutakse vaimset tuge, eriti katsumuse ja kiusatuse aegadel. Klassikalises teoses "Sissejuhatus pühendunud ellu" kirjutab püha François Sales'st: "Ela sõpruses inglitega ja sa näed, kuidas nad on sageli tegevad sinu elus nähtamatul viisil. Kõige tähtsam on, et suhtuksid armastuse ja austusega ... oma isiklikku kaitseinglisse. Palveta nende poole sageli."
Inglid nüüdisaja protestantlikus teoloogias
Kui igal ristiinimesel on oma kaitseingel (Mt 18:10, vrd Toob 12:15) ehk teisik (Ap 12:15) - et need ka paganatel oleksid, seda Piibel ei väida -, siis võib kaitse tänuga vastu võtta.
Usupuhastaja Martin Luther suhtus inglitesse nagu apostel Paulus - inglid on küll olemas, aga sel tõigal ei ole usu jaoks suuremat tähendust. Määrav on otsesuhe Jeesus Kristusega. Ei ole vaja lävida taevase õukonnaga - inglite ja pühakutega - ega otsida nende vahetalitust ja eestkostet.
Jaheda suhtumise taga on mitmeid põhjusi. Üks olulisemaid on monoteismi tõsiselt võtmine. Kui on "üks Issand, üks usk, üks ristimine, üks Jumal ja kõikide Isa, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees", nagu öeldud Pauluse kirjas efeslastele (4:5j), siis ei tasu tegelda Jumalast alamaga. "Ei ole muud Jumalat kui vaid üks, sest kui olekski nõndanimetatud jumalaid, olgu taevas või maa peal, nõnda kui inimest arust on jumalaid palju ja isandaid palju, kuid meie jaoks on ometigi ainult üks Jumal, Isa, kellest on kõik asjad, ja meie temasse, ning üks Issand, Jeesus Kristus, kelle kaudu on kõik, ja ka meie tema kaudu" (1Kr 8:4-6).
*
Et tänapäeva inglid ei ole enam hirmutavad sõjamehed nagu ikoonidel, vaid postkaartide putod ehk amoretid või siis tiivulised neiud, on märk sellest, et meeste domineerimine on likvideeritud ka vaimumaailmas. "Eesti keele sõnaraamat ÕS 2006" annab ingellik selgituseks: ingellik ilme, tütarlaps. Võiks teha katse ja öelda mõnele kindralile, et ta on väga ingli moodi. Ja vaadata, kas ta peab seda komplimendiks oma sõjaka väljanägemise kohta.
Ja teiselt poolt - eesti rahvausundis tuli panna must kass kotti ja minna neljapäeva keskööl ristteele ning anda kuradile kolm veretilka (millest piisas DNA tuvastamiseks), selle eest saadi isiklik kratt ehk pisuhänd, kes tassis kraami kokku. Eksivad need, kes arvavad, et nad tunnevad kuradi ära kapjadest ja väävlihaisust. Ka põrguvürst on muutunud malbeks. Inglinäoliseks ja usaldavaks. Temaga diili tegemiseks ei ole nüüdisajal vaja enam ei kassi ega verd ohverdada, ka virtuaalne SMS ajab asjad korda.
LOE VEEL
Billy Graham. Inglid: Jumala salajased teenrid. Piibli Tõlkimise Instituut. Stockholm, 1982.
Katoliku Kiriku Katekismuse kompendium. Eesti Apostellik Administratuur, 2008.
Mari Peegel. Eestlased ostavad veidraid raamatuid. - EPL, 30. mai 2008.
Tiit Kändler. Eesti usub kolli: EMORi uurimused näitavad haritud eestlaste suurt soodumust uskuda paranormaalsetesse nähtustesse. - RH lisaleht Vaatleja, 19. juuni 1992
TOOMAS PAUL (1939) on teoloogiadoktor ja kultuuriloolane. Töötanud muu hulgas nii EELK Usuteaduse Instituudis kui Tartu Ülikooli usuteaduskonnas Uue Testamendi professorina. Saanud 1989. aastal "Kupra" tõlkepreemia Uue Testamendi tõlke eest. 1999 ilmus temalt mahukas teos "Eesti piiblitõlke ajalugu".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar