Täna oli suur matus ja sel aastal juba 11. Enne matuseid tuli kirikus üks proua minu juurde ja ütles, et kuna tema on lahkunule väga lähedane isik, siis oli ta küsinud lahkunult eile, kas ta tahab, et paneks lahkunu ja abikaasa pildi mille nad olid mitu aastat tagasi teinud kiriku ees- kirstu kaasa. Oli siis pendliga vaadanud ja saanud lahkunult jaatva vastuse. Näitas, et tal mingi jutuke ka veel juurde öelda. Ütlesin, et pangu siis hüvastijätmise ajal pilt lahkunule padja juurde. Proua oli aktiivsust täis ja kui hakati hüvasti jätma, siis läks esimesena kirstu juurde ja rääkis midagi päris pikalt. Orel mängis, nii ei olnud kuulda mida. Käed olis üles tõstetud ja rääkis ja rääkis.
Kui haud hakkas valmis saama, siis palusin, et hakataks kohe küünlaid süütama. Üks noor proua hakkas süütama ja teine aitas, noored mehed panid küünaldele katteid peale. Teine proua ütles, et ta saab teise küünla ise küünlast süüdata ja süütaski nii teise küünla. Esimene proua kustutas mõlemad küünlad ja ütles, et nii ei tohi. Küsisin, miks? Tema vastas, ei tea, aga teab et nii ei tohi.
Kirikus süütavad kirikuvanemad küünlad väikese küünlaga.
Veelkord läheb täide see, et meie rahvas ei usu niivõrd Jumalasse kui igasugu ennetesse, mille tähendust sageli ei teata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar