18. veebruaril helistati, et minu endine naabrinaine Tartust on surnud. Paluti, kas mul on võimalik tulla nädala lõpupoole Tallinna Pärnamäe krematooriumi teda ära saatma. Andsin oma nõusoleku. Tütar Üllega rääkisime telefonis ja tuli välja, et olin teda viimati näinud 1988. aastal ja poeg Sveni nägin viimati 1992. aastal. Korra umbes kümme aastat tagasi käisin Tartus selle maja juures, aga seal saab uksest sisse ainult võtmega või tuleb helistada Sveni telefonile ja siis peab viiendalt korruselt tulema alla ust lahti tegema. Mul aga ei olnud Sveni telefoninumbrit ja passisin tükk aega ukse juures, et ehk keegi tuleb sisse või läheb välja.
Ülle oli kolm-neli aastat tagasi käinud jõulude ajal Vastseliina kiriku juures, aga teenistus oli juba lõppenud ja nad ei andnud pastoraadi juures ka märku enda tulekust.
Pärnamäe krematooriumist ei olnud enne matnud ja olin seal pool tundi enne matusetalitust kohal. Väga vastutulelikult näidati kõik nipid ära, mida tuleb kasutada. Alustasime viis minutit enne kellaaega, kuna ma ei ole harjunud niimoodi matusetseremooniat poole tunni sisse ära mahutama. Lõpulaulu laulsin üksi, teised jätsid samal ajal viimast korda Jumalaga. Talituse lõpetasime 3 minutit etteantud ajast hiljem.
Paluti küll, et jääksin ööseks nende juurde, et veidi teada saada kuidas elu on läinud jne. Aga mul oli tegelikult aastapäeva jutlus veel lõpetamata ja tulin õhtul tagasi. Öösel jõudsin Vastseliina. Väga tore naabrinaine oli. Viimati nägin naabrinaist suvel, tema kodutalus Valgjärvel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar