Kolm kerjust

Kolm kerjust istuvad õhtul ühes Berliini kõrtsis ja loevad oma päevast sissetulekut üle.
Esimene tühjendab oma topsi lauale – seal oli münte ühtekokku 12 eurot.
Kerjamisel oli tema ees tänaval papitükk kirjaga: “Ma olen töötu.”
Teine tühjendas oma topsiku, sai kokku 16 eurot.
Tema plakatil oli kirjas: “Olen töötu, mul on naine ja kolm last.”
Kolmas mees tühjendas oma taskud lauale ja sai ühtekokku 6000 eurot!
“Mis jama see on???” ei jõua teised ära imestada. “Mis sul kirjutatud oli?”
“Minu papitükil oli: “Olen Süüriast ja tahan sinna tagasi sõita!””

Ameeriklanna ründamine Stroomi rannas osutus väljamõeldiseks

https://www.postimees.ee/6521205/ameeriklanna-rundamine-stroomi-rannas-osutus-valjamoeldiseks?fbclid=IwAR3zsmatW5wQlSqtxyGD_Mklp3QmpRM_0AjhZekKXO4628PHDVi1GHjdyhY 

Häbi peaks täna olema Indrek Saarel kes juhtumi oma kõnes "Rusikapoliitikal pole eestis kohta" koheselt näiteks tõi. Samuti siseminister Katri Raik rääkis rünnakust Kodanikupäeva aumärkide üleandmise galal.

"Just nendel hetkedel on jõudmas sotsiaalmeediast niiöelda suurde meediasse teade, et eile (teisipäeval - toim.) loobiti Stroomi rannas kividega naist, kes on välismaalane. Teda ja ta koera. Naine sai haiget, aga mitte selle võrra, et ta oleks läinud arsti juurde, koer sai natuke rohkem haiget. Inimest, kes läks meie Eestis, mida me armastame sellepärast, et siin on puhas loodus ja turvaline elada, koeraga jalutama ja ta sai kividega loobitud. Me oleme astunud ühest piirist üle. Seal lõpeb minu vabadus, kus teisel inimesel algab valus," lausus Raik.

Üte

Mööda maad liiguvad ringi hirmujutlustajad nagu kunagi prohvet Maltsvet, kes lubas meid viia tõotatud maale. Maltsvet ei saanud aru, et tõotatud maa on siinsamas − Eesti ongi meie tõotatud maa. Sellele maale oleme me andnud tõotuse − tõotuse olla vabad, iseseisvad ja avatud, ja tõotuse uskuda sellesse maasse, armastada seda maad, loota koos selle maaga. Me oleme andnud sellele maale tõotuse unistada ühisest tulevikust. Meie kõik. Pidagem oma tõotusest kinni. Loodame. Usume. Armastame, head kaasmaalased.
Eesti kodu ukseks on alati olnud meie südametunnistus. Sellele uksele ma koputangi. Aitäh.
Igor Gräzin

Avvakum

"Kord õhtul teatas üks igivanadest Petseri vanameestest, valvur munk Avvakum /.../ et ei hakka enam mitteõigeusklikke kloostrisse laskma. /.../ Vennaskond ei pööranud vanamehe torinale tähelepanu, kuid keegi küsis siiski: "Aga mille järgi sa teed vahet, kas inimene on õigeusklik või mitte?" "Aga vaat, kes loeb ette usutunnistuse, selle ma lasengi! Kui mitte - jaluta väravate taga, pole sul kloostris midagi teha!" Kõik naersid tema sõnade peale ja unustasid need. /.../ Hommikul kella poole kuuest kuni kümneni ei tekkinud ühelgi kloostrisse tulnul usutunnistusega probleeme. Aga pärast kümmet jõudis Pihkvast kohale esimene turismibuss. Iseenesestki mõista ei suutnud ükski nõukogude turist Avvakumi eksamit läbida. Kõik vaid sõimasid ja ähvardasid /.../ Sõitis kohale veel üks buss. Selle järel jõudsid kohale välisturistid... Lõunaks oli kloostri väravate ette kogunenud tohutu ülesköetud rahvasumm. Seda nägigi oma musta Volga aknast kloostrisse isa asemiku juurde lõunale sõitnud Pihkva peamine terve kirikuelu järele valvaja - Pihkva oblasti usuasjade volinik Nikolai Aleksandrovitš Judin. Kloostris hääldati voliniku perekonnanime rõhutatult "Iudin". Seda ei tehtud sugugi sellepärast, et volinik oleks olnud teistest hullem. Lihtsalt kirikuelu iga järelevaataja oli iseenesest Kiriku välise orjastamise sümboliks. /.../ Voliniku vaenulikkus võis täiesti rahulikult lõppeda isakesele kõikide ebameeldivuste komplektiga, mida üks KGB kaadritöötaja võis kindlustada sellele, keda ta pidas nõukogude korrale ohtlikuks. /.../ Nähes karjuvat korralagedust oma "majapidamises", tuli Nikolai Aleksandrovitš Judin kohe autost välja /.../ ja prõmmis ähvardavalt rusikaga vastu vanu, rauaga üle löödud tammelaudu. "Kes seal on?! Tee silmapilk lahti!" "Loe usutunnistus!" kuuldus värava tagant munk Avvakumi karm hääl. "Mis?!" ei uskunud volinik oma kõrvu. "Missugust usutunnistust veel? Tee lahti, öeldakse sulle!" "Loe usutunnistus!" kostis teiselt poolt sama järeleandmatult. /.../ "Kes sa selline oled?! Mida sa endale lubad? Ma olen volinik! Ma olen Judin! Tee kohe lahti, või kahetsed!!!" "Loe usutunnistus!" See ülev dialoog kestis minutit kümme. /.../ "Tee lahti, palun sind! Ma olen juba tervelt veerand tundi teie asemiku juurde hiljaks jäänud. Kujutad ette, kuidas ta mind praegu vastu võtab?" Väravate taga hõljus paus. Näha, et isa Avvakum kujutas endale selgesti ette, mis seda õnnetut ootab. "Jah, sul läheb täbarasti..." ohkas ta mõistvalt. Kuid siinsamas kordas paindumatult: "Loe usutunnistus!" "No ei tea ma seda teie usutunnistus!" anus volinik. "Mis see selline üldse on?" Isa Avvakum jäi uuesti kõvasti mõttesse ja võttis lõpuks vastu otsuse: "Hea küll, olgu siis nii. Korda mu järel." /.../ Pärast seda, kui Pihkva oblasti religiooniasjade nõukogu volinik oli avalikult tunnistanud viimast dogmat, mis sisaldub suures palves - "Loodan surnute ülestõusmist. Ja tuleva aja elu. Aamen" -, väravad avanesid ja lasksid voliniku kloostriõue. /.../ "Mis te siis, Nikolai Aleksandrovitš, hilineda otsustasite? Ma ootan Teid juba pool tundi!" heitis isa asemik rahulolematult külalisele ette. "Ei tea, mis minust?!" /.../ "Teil siin toimub ei tea mis! Pandi psüühiliselt haige väravasse. Kedagi sisse ei lase - nõuab kõigilt mingi usutunnistuse lugemist!" /.../ Nüüd erutus ka asemik. /.../ Kui Avvakum lõunasaali sisenes, oli volinik isa asemiku ning rikkalike hõrgutiste ja Prantsuse konjaki abil veidi rahunenud. Nähes valvurit, tõusis isa asemik ärritatult tugitoolist. "Mida sa seal korraldasid?! Ilma õnnistuseta, omavoliliselt tood oma kombeid kloostrisse?!" /.../ Avvakum sammus otsustaval moel laua juurde ja viskus isa Gavriili jalge ette. "Olen süüdi! Anna andeks, isa asemik!" "Kao välja, omavolitseja!" kõmistas talle asemik järele ja tõukas isegi Avvakumi saapaga eemale. Volinik rõõmutses kättemaksuhimuliselt. Kui ta ära sõitis, nõudis asemik Avvakumi uuesti enda juurde. Too, vaevu sisenenud, varises kohe ta jalge ette. "Hea küll, tubli!" sõnas isa Gavriil heasüdamlikult ja surus Avvakumile kätte pudeli Napoleoni."

Erakonnad ja kriminaalid

Huvitavat statistikat karistatute kohta erakondade lõikes. Ühtpidi tubli sooritus, et ajaleht tegi vastava programmi kohtulahendite registri ja erakondade liikmete nimekirjade ühildamisel. Ent EKRE tegi ainukesena, resoluutselt ja üsna kiirelt suuremahulise puhastustöö - 201 väljaarvatut. Pole ka ühtki kiidusõna ei EPLi ega Õhtulehe juhtkirjades, et EKRE lõi platsi nii põhjalikult puhtaks. Ikka sama meetod - kõigepealt hästi palju tõrva ja tökatit, lootuses, et midagi külge jääb. Kui toimub positiivne lahendus, siis nupuke homse ilmateate formaadis.

Igor Gräzin:

Mis saab siis, kui inglased võtavad koos Brexitiga kaasa oma keele? Sest siis pole enam rikki/rahvust, kellele inglise keel on emakeel. (Iirimaal ja Maltal on ta teine keel ja tuleb valida, kumba nad tahavad.) Juhtub siis see, et euro-asutuste 95% räägivad omavahel keeles, mis riigi oma, kes läks EL-ist minema! (Ühel koosolekul eelmisel kolmapäeval küsis inglise saadik: kõik see, mida te siin tegema hakkate on võib olla tore, aga mis keeles te seda teha kavatsete, kui meid ei ole?

IGOR GRÄZIN: DEMOKRAATIA LÕPP ALGAB SILDISTAMISEST

Lugupeetud kolleegid Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, kes te veel siin olete! Jutt ei käi teist. Jutt käib Marju Lauristinist, kes ei pidanud võimalikuks Eesti parlamendi arutelus osaleda ja lahkus kibekiiresti, nagu ka teised selle arutelu algatajad, kes lugesid oma missiooni täidetuks, kui olid siin mikrofoni ees ära etelnud.
Niisiis, millest algab demokraatia lõpp? Ma loodan, et Marju Lauristin vähemalt kuskil kuulab. Demokraatia lõpp algab, nagu ma ütlesin talle ka 1989. aastal, sildistamisest. Ühesõnaga, ütled kellegi kohta "natsist", "fašist" või midagi taolist, lülitad aju välja ja poliitiline probleem tundub olevat lahendatud. See on metodoloogia, millest alustas Marju Lauristin, Rahvarinde eestseisja, ja seda pole Euroopas vähemaks jäänud.
Tuletame meelde, kuidas me teretasime uusi erakondi, kes siia tulid. Kui EKRE siia tuli, siis kui palju oli neid inimesi, kes ütlesid, et poisid, tere tulemast, siin te saate nüüd päris poliitikat ajada, vaadake ja küsige, kui mingi mure peaks tekkima? Ma ei mäleta, et keegi oleks seda neile öelnud. Küll oli neid, sh mitte ainult sotside erakonnast, kes nägid neis oma verivaenlasi – mitte poliitilisi oponente, vaid vaenlasi.
Küsime nüüd, mis tekitas selle hüsteerika. Kust tulevad need ajuvabad sildistamised? Siin oli juba täna Vaost juttu. Kas Vao tulekahju mäletate? Kas te mäletate, kuidas te ise sel ajal käitusite? Te kõik karjusite hosiannat sotsialistist presidendile Ilvesele, kes andis tol korral korralduse Eesti rahvale häbeneda ja alltekstina korralduse otsida valget noort meest, soovitatavalt EKRE sidemetega. Ja kui selgus, et teda ei ole, siis oli ka Ilvesel ja teil kõigil jumala ükskõik, mis seal tulekahjul toimus, kust põlema läks jne, sest asjaolud ei klappinud sildiga, mis seal olema pidi.
EKRE ja paljud teised inimesed, kes jagavad paljusid EKRE seisukohti, ei tule taevast, vaid nad esindavad neidsamu vaateid, mida Austria, Poola, Ungari, Slovakkia, väga paljud soomlased (nt põlissoomlaste partei), ka Nigel Farage, Jörg Haider jpt. Mis on nendes vaadetes valet? Ma küsin veel kord teilt, sildistajad: kas te annate endale aru, et te kallate mürki? Ma saan aru, et praegused sotsiaaldemokraadid ei ole bolševikud, aga sel hetkel, kui nad hakkavad rääkima rahvuslik-konservatiivsest ja normaalsest parempoolsest liikumisest kui fašismist, natsismist, rassismist või millestki taolisest, nad on bolševikud, sest see ongi bolševistlik meetod. Ja meie, tõenäoliselt Eesti probleem on selles, et bolševismi hetkel ei ole meil sotsiaaldemokraatidele teist äärmust vastu panna, sest EKRE on selleks liiga tsentristlik ja liiga viisakas partei.
Üks asi, millest siin juttu oli, millest ma ka aru ei saa ja mis on silt mitte millegi kohta, on euroopalikud väärtused. Ma olen seda küsinud saalis ja küsin veel kord, et nimetage üks. Ja selgub, et neid ei ole! Inimelu ei ole, vara ei ole, au ei ole, väärikus ei ole. Mis on siis euroopalik väärtus, kust sa selle leiad?
Ma ütlen teile, kus need liberaalsed väärtused on. Muide, üks kõige amoraalsemaid inimesi üldse on Erasmus Rotterdamist. No vaadake, kuidas see inimene elas. See oli Euroopa väärtuste apoteoos. Kas te tahate olla samasugune limukas nagu tema, Erasmus Rotterdamist?
Euroopalikud väärtused on olemas. Tõsi, mitte elus, aga nad on olemas selles ideoloogias, mida ei julgenud siin puldis mitte keegi nimetada.
Need väärtused on olemas selles ainsas dokumendis, mida pole siin kordagi nimetatud. Ei ole julgetud nimetada, sest silt ei ole õige. See on Jeesuse mäejutlus, aga seda ei julge keegi nimetada, sest see on ju ka sallimatu religioosse fanatismi avaldumisvorm. Ehk teiste sõnadega, kui me ei tunnista oma kristlikku päritolu, kui me ei tunnista liberalismi kristlikku sisu väljaspool religiooni, siis pidage meeles, et euroopalik väärtus – kõlagu see teile hoiatusena! – on vasakpoolse euroopaliku bolševismi tunnussõna, lakmuspaber. Niipea kui inimene räägib Euroopa väärtustest, tehke kõrvad lahti. Ta hakkab valetama, kusjuures täna ei olnud mingi erand.
Pöördun teie poole ühe väga konkreetse ettepanekuga. Parlament ei ole tsirkuse tegemise koht ja ringi reisivad Euroopa saadikud, kes tulevad meid õpetama ja mitte kuulama, ei ole teretulnud. Me oleme valmis nendega rääkima teistes formaatides. Aga nii omavahel – üks äärmuspartei on meil ka olemas –, eriti vasakule, ühe äärmuspartei äärmuslikule tiivale ma tahan öelda, et teate mis: sõnad tulevad ja lähevad, armastus jääb, püüdke mõista, püüdke aru saada! Ja mida on öeldud keelatud raamatus? "Ära otsi pindu venna silmist, kui sul endal palk seal on." Aga see raamat ei ole poliitiliselt korrektne.
(Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti demokraatia ohud ja väljakutsed" arutelu Riigikogus, 21. septemberil 2017)