Aynur, Kayhan Kalhor, Salman Gambarov, Cemil Qocgiri

Pete Seeger

Pete Seeger väsis maisest rännakust. Üks tema väga tuntud lugu:

Kalleimad olümpiamängud

Vene opositsiooniliider Aleksei Navalnõi sõnul maksid vähemalt kümme olümpiaehitust kaks korda rohkem, kui need tegelikult väärt on. Teiste seas on välja toodud hokimängudeks mõeldud Bolšoi Ice Palace ning avamis- ja lõputseremooniat võõrustav staadion Fišt, vahendab Fox News.

«Sportlased ei ole ainsad, kes Sotši olümpiamängudel osalevad,» teatas Navalnõi. «Osa võtsid ka ametnikud ja poliitikud, kelle jaoks said olümpiamängud sissetulekuallikaks.»

Kriitika kohaselt ei korraldatud ehituslepingute saamiseks mingit konkurssi ning paremad palad läksid kõik Venemaa presidendi Vladimir Putini sõpradele. Teiste seas on välja toodud Gennadi Timtšenko ja Vladimir Jakunin, kes pistsid väidetavalt tasku miljardeid dollareid.

Sotši olümpiamängudest saavad läbi aegade kõige kallimad olümpiamängud, millega lüüakse üle ka 2008. aasta Pekingi mängud, mille korraldamiseks kulus 40 miljardit dolalrit. Ameeriklased tõid aga välja, et 2002. aasta Salt Lake City mängude korraldamiseks kulus vaid 2 miljardit dollarit.

Palju kell on?

Kupees sõidavad kaks meest.
“Vabandage, kas te ütleksite, palun, palju kell on?” küsib üks.
Teine vaikib.
“Palun öelge, kui palju kell on?” küsib esimene uuesti.
Teine vaikib endiselt.
“Miks te keeldute mulle kellaaega ütlemast, kuigi teil on kell käe peal?” vihastab nüüd küsija.
“Kui ma ütlen teile, palju kell on, küsite teie, kuhu ma sõidan,” teeb teine mees lõpuks suu lahti. “Ma vastan – Odessasse. Teie küsite – kus te elate? Mina, et Tsrnomorski 13. Teie tulete mulle võibolla õhtul külla, aga mul on kodus kaks tütart. Teie armute neist ühte ja palute ta kätt. Kuid ma ei saa ometi anda oma tütart mehele, kellel pole isegi käekella!”

Pilet

Kunagi Prantsusmaal tahtnud keegi osta inglise keeles 2 piletit Toulouse' linna. Küsinud: "Two to Toulouse [tuu tu tuluu]". 
Kassiir vastanud vihaselt "Tii-ti-ti-lii" ja luugi kinni löönud.

HS Tutkija: Sinnikäs ihminen selättää vaikeatkin traumat

Traumaattisten asioiden kohtaaminen voi antaa työntöapua henkiselle kasvulle. Vaikeasta elämäntilanteesta selvinnyt voi huomata toipuneensa ja elävänsä aiempaa parempaa elämää.

"Muutos positiiviseen suuntaan on paljon yleisempää kuin esimerkiksi trauman osaltaan synnyttämät psykiatriset sairaudet. Muutos positiiviseen on mahdollista myös posttraumaattisesta stressistä kärsiville", sanoo psykiatrian professori Jyrki Korkeila  Turun yliopistosta.

Trauma tarkoittaa poikkeuksellisen kuormittavaa tapahtumaa tai tilannetta, esimerkiksi sairautta, väkivaltaa tai avioeroa. Se aiheuttaa jatkuvan vireystilan nousun, jonka ihminen kokee hallitsemattomaksi ja kielteiseksi.

Posttraumaattinen kasvu taas tarkoittaa myönteistä kasvamista, joka on seurausta vaikeasta elämän kriisistä. Korkeilan mukaan kasvua tapahtuu enemmän niillä, jotka ovat kokeneet traumoja, kuin niillä, jotka ovat ne välttäneet.

Kasvutaipalettaan kulkenut ihminen arvostaa elämäänsä aiempaa enemmän ja hänen ihmissuhteensa kohenevat. Arvomaailma muuttuu, ja ihminen kokee itsensä vahvaksi. Elämä on rikkaampaa ja täydempää. Tätä kasvua on tutkittu erityisesti Yhdysvalloissa.

"Posttraumaattinen kasvu edellyttää suurta tuskaa. Jos se ei ole riittävän suurta, se ei haasta ihmisen perususkomuksia oikeudenmukaisuudesta, kohtuullisuudesta ja järjestyksestä."

Korkeila painottaa, että tässä prosessissa ei ole kyse todellisuuden kieltämisestä eikä tietoisesta ajattelusta, että "käännänpä tämän voitoksi".

"Tällaiset yritykset epäonnistuvat taatusti", professori sanoo.

Kasvu edellyttää tiettyjä persoonallisuuden piirteitä. Ulospäin suuntautunut ja herkästi kontakteja ja solmiva osaa hakea tukea muista. Joustava persoona on avoin uusille kokemuksille, ja toiveikas ihminen odottaa tulevaisuudelta hyvää. Lisäksi tarvitaan kykyä säädellä tunteita, jottei kriisissä vahingoita itseään eikä muita.

"Jos on persoonaltaan taipuvainen haastamaan kaikkea, on vaarassa katkeroitua", Korkeila kuvailee.

Persoonallisuuden piirteiden lisäksi ihminen tarvitsee kriisissä muilta sosiaalista tukea ja ymmärryksen siitä, että vastoinkäymisistä voi oppia uutta.

Esimerkiksi Madridin terrori-iskusta selvisivät parhaiten ne, jotka jakoivat kokemuksensa ja puhuivat tapahtuneesta muille.

"Myöhemmin he voivat paremmin ja heillä oli enemmän sosiaalisia suhteita kuin niillä, jotka yrittivät selvitä yksin. Keskustelu omista kokemuksista lisää kasvua."

Suurin osa vaikeissa oloissa kasvaneista lapsista pärjää elämässään hienosti. Syynä on sinnikkyys.

Sinnikkäät ihmiset osaavat antaa itselleen positiivista palautetta. Sitä tapahtuu myös muutostilanteissa. He ajattelevat, että "minä pärjäänkin aika hyvin tässä tilanteessa".

Jos sinnikäs ihminen esimerkiksi sairastuu, hän säilyttää toimintakykynsä ja toiveikkuutensa. Näiden myönteisten voimavarojen ansiosta toipuminen sujuu paremmin.

Korkeila toteaa, että liika realistisuus oman itsensä suhteen ei ole hyvästä.

Tutkimusten mukaan depressiosta kärsivät ovat realistisempia kuin muut ihmiset. Ihmisen eloonjäämisen kannalta ylioptimistisuus on hyvästä.

Paul Goble: «uus leping ei tähenda...»

Nagu kõigil riikidel, on ka Eestil tungiv riiklik huvi piiri vastu, mis on selgelt maha märgitud ning mida tunnistavad püsiva ja õiguspärasena nii rahvusvaheline kogukond kui ka vahetud naabrid. Kuid erinevalt paljudest riikidest on Eestil sama tungiv riiklik huvi kindlustada, et ükski piirileping ei rikuks 1920. aasta Tartu rahulepingu põhimõttelist olemust, mis on terve riigi sünnitunnistus. Samuti on Eestil huvi kindlustada, et ühelgi riigil ei oleks lubatud pärssida Eesti suveräänset õigust lisada sellise piirilepingu ratifitseerimisotsusesse selgitus, mis täpsustaks uue lepingu seost Tartu rahulepinguga.

Eestile on kasulik piir, mida tunnistavad õiguspärasena kõik naabrid, sealhulgas Venemaa, sest see võimaldab Eestil näha omariikluse tulevikku palju kindlamalt. Nii EL kui ka NATO seadsid piirikonfliktide puudumise liitumise eeltingimuseks. Mõlemad organisatsioonid nentisid, et Eesti on andnud oma panuse saavutamaks Moskvaga kokkulepe idapiiri küsimuses, millele Venemaa valitsus paraku sama tarmukalt ei vastanud. Seetõttu piirileppe puudumine ei takistanud Eesti liitumist. Ent kumbki organisatsioon ei ole soovinud praeguse lahenduseta olukorra jätkumist.

Aga Eestil on ka sama tungiv huvi tagada, et hooletusse ei jääks ülejäänud kaks olulist riiklikku huvi. Eestile on 1920. aasta Tartu rahuleping praegu sama tähtis nagu enne seda, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris. Eesti praegune poliitiline süsteem on edukas seepärast, et selle alus on põhimõte, et Eesti on de jure olnud riik alates 1920. aastast, isegi kui Moskva ei andnud vahepeal võimalust olla de facto riik.

See ei tähenda, et Eesti ei saaks muuta tolle lepingu üht või teist sekundaarset sätet – see on suveräänse riigi õigus. Küll tähendab see, et Eesti ei saa lubada riigipiiri või muu küsimuse kasutamist selleks, et seada kahtluse alla Eesti tunnustatus riigina, mis on juriidiliselt olemas olnud alates tolle lepingu sõlmimisest.

Sellega on tihedalt seotud Eesti kui suveräänse riigi õigus kasutada parlamentaarses praktikas tihti rakendatavat võimalust lisada mis tahes lepinguga kaasnevale ratifitseerimisotsusele selgitusi. Uue lepingu sõlmimisel täpsustavad valitsused ja parlamendid ratifitseerimisotsuses väga tihti uue lepingu mõtet ja seda, mida see nende hinnangul ei tähenda. Niisugused deklaratsioonid ei ole seotud lepingu endaga ega kuulu selle koosseisu, vaid sätestavad mingi seisukoha, enamasti küsimuses, mis on vastava riigi jaoks oluline.

Eesti puhul võib selline täpsustus sätestada, et uue lepingu sisu ega selle sõlmimise fakt ei tähenda, et Tartu rahuleping kui Eesti suveräänse riigi loomise ja rahvusvahelises süsteemis tegutsemise alus enam ei kehti. Niisugune deklaratsioon kinnitab riigi juriidilise järjepidevuse põhimõtet ning kõigi teiste riikide, antud juhul Venemaa, püüdlusi näidata, et Eestil pole õigust ratifitseerimise käigus sellist deklaratsiooni teha. Püüdlusi tuleb käsitleda sellena, mida need on: jultunud sekkumised Eesti kui suveräänse riigi ja läänemaailma täisõigusliku liikme siseasjadesse.

Suveräänsuse järjepidevuse tõttu on Eestil õigus paljusid asju üle vaadata ning soovi korral muuta, sealhulgas piiri täpset kulgemist. Aga sellesama püsiva suveräänsuse tõttu on tänapäeva Eestil igati õigus nõuda, et Tartu rahulepingut tunnustataks jätkuvalt Eesti riigi sünnitunnistusena. Ühelgi riigil, ka mitte Venemaa Föderatsioonil, ei ole õigust Eestile seda keelata, kui vähe see neile ka meeldiks.

Autor on olnud Tartu Ülikooli professor ning pidanud välis- ja julgeolekupoliitika loenguid Eesti ülikoolides. Ta on töötanud ka USA välisministeeriumis ja Raadio Vaba Euroopas.